Noore ema tee: Ekviliibrium

Võibolla mäletate veel seda kahe lauaga naist, kellest mõne kuu eest juttu tuli – ühel laual laps ja teisel kuhjas projektid ja kahe laua vahel üks kahesajaprotsendiline naine? Tuleb välja, et see oli alles hullumaja algus. Mõlemad lauatäied on tolle teksti sünnist kõvasti kõrgemaks kasvanud ja aina nõudlikumaks hakanud. 

Ruben on viimase poole aasta jooksul enam-vähem sama garderoobiga hakkama saanud – sentimeetrid lisanduvad tagasihoidlikus tempos –, aga muudes valdkondades kasvab ta iga päevaga sellise hooga, et mõnikord tekib tunne, et me ei suuda Tataga3 järge pidada, pideva tervikliku arendusprogrammi pakkumisest rääkimata. 

Füüsiline programm peaks hõlmama jooksuratast, kuhu laps kadjama panna, ja turnimisseina, mis me diivaneid säästaks. Aga kuna Ruben oma vanemaid hirrrmsasti arrrmastab, tahab ta joosta koos meiega ja turnida diivanil meie otsas. Selles on ta järeleandmatu. 

Sotsiaalne programm nõuab, et siin majas üks filoloog ja teoloog pead kokku paneks ja jalamaid koroonaprobleemile lahenduse leiaks – kuidas sa kasvatad karantiinis täiesti ilmselgelt ekstrovertset last? Korra nädalas toidupoes käimisest on Rubenile saanud meeliülendav disniländilaadne suur pereüritus. Kõlgutab ostukäru lasteistme servalt jalgu ja vingerdab end kõikvõimalikesse krõnksasenditesse, et ikka kellegi uue inimese pilku püüda ja värsket suhet luua.

Üldintellektuaalne programm eeldab sisendiks sobiva materjali leidmist või tekitamist ning selle koos lapsega läbimist. Raamatud, ehitus­klotsid, liivakastid, pehmed karud ja ratastega koerad, pappkastist ehitatud mängumajad, väljasõidud ja kultuurisündmuste aseained...

Kolmkeelne lingvistiline programm eeldab järjepidevat sihipärast suhtlust. 

Emotsionaalne programm lisab kaalukaussi tõlgendusmustrid, mis aitavad Rubeni tujudest tema mätta otsast aru saada, selle valgel omaenese reaktsioone läbi kombata ja kohendada, ning siis (kauges tulevikus kumavate) tulemuste valgel enda vastuseid vormida. 

Tabelisse lisanduvad veel dieediprogramm (mille puritaanlikumad jooned lendasid  juba Rubeni sünnipäevakoogiga suure kaarega üle aia), vaimuliku elu programm ja kes-teab-mis-programmid veel... ja ongi lapsevanem juba poole päeva peal kordades kutum kui hoolealune.

Oi, aga teine laud on ka. Tööl on erakorraliste olude tõttu püsiv kriisiolukord. Kirik nõuab sama kriisi valgel pikemat planeerimist ja enneolematut panust nädala sees, et nädalavahetuseks veebiteenistus üles saaks. Õpingud ampsavad igast nädalast regulaarselt oma portsu. Siin üks muusikaprojekt, seal üks koolitusidee. Aed kasvab rohtu ja tolmurull tantsib toanurgast keskpõrandale. Palved tahavad pidamist ja Piibel uurimist. Kuskil sisimas tunglevad veel unistused ühest või teisest huvist ja hobist... Kordamööda anname Tihiga teineteisele aega ja ruumi käia selle teise laua ääres askeldamas. Aga suures jaos tuleb mõlemal selle lauatäie tegevused mahutada kuhugi Rubeni päevase uinaku minutite ja öiste unetundide sisse. See muidugi ei aita järgmise päeva vastupidavusspordialadel korralikke sooritusi teha...

Ei-ei, ega ma siin kurda! Saame kenasti hakkama. Lood võiksid olla kordi segasemad. Näiteks mõtlen päevas mitu korda sõpradele, kellel on kodus rohkem lapsi kui üks. Respekt. Ja on ju suurepärane, et meil on töö. Oma õpingutest ja projektidest hoian kümne küünega kinni ja unistusi keeldun maha matmast. Mu pikk hala siin ei ole tegelikult sugugi hala, vaid ülevaade olukorrast, mille keskel sain oma viimase pisikese ilmutuse.

Häda kiire eluga, mis hõlmab mitmeid väga erinevaid ülesandeid ja töövooge, ei ole need ülesanded ja töövood iseeneses. Häda jõuab kätte siis, kui need erinevad kohustused ja soovid laudadelt lendu tõusevad ja su pea ümber tiirlema asuvad – aina kiiremini, aina lähemal, aina suurema müra ja hooga – nii, et lõpuks ei saa sellest tuulispasast enam pead välja. Siht kaob ses virvarris silme eest, prioriteedid kisuvad sogaseks, ja korraga kõige suunas kahmamise kõrval haigutab hinges süvenev süümekas, et ei saa tehtud piisavalt palju või piisavalt hästi. 

Ma ei teadnudki, et olin niimoodi kohustuselt kohustusele kapates end täitsa ära kurnanud, kuni paari nädala eest reede pärastlõunal oma kontoris istusin ja tühja pilguga ekraani jõllitasin. Metsa küll, mõtlesin. Metsa küll, milline sigadus! Peaksin praegu tarka juttu kirja panema, aga pea on umbmõtetest paks. Võta end ometi kokku! Kahesajaprotsendiline naine teab, et kui on vaba hetk, tuleb seda tõhusalt kasutada. Muidu on tegu räige ajaraiskamisega. Ja seda ei saa sa endale lubada. Aga miks ei saa? Sest... tuleb ju... asju teha, noh. Sest jõude istumine on kurjast. Sest tegevusetud käed on kuradi mängumaa4? Sest hea maja­pidaja oma talentidega nii ei tee. Sest... Õpetussõnad 31:10–31? Võta end ometi kokku!

Enamasti võtangi. Aga tol reedel ei võtnud. Istusin edasi ja vahtisin tühja punkti enda ja arvuti vahel. Olin jõude. Ja mõne aja pärast juhtus üks imeline asi. Need pea ümber tiirutavad ja kisavad kohustused jäid aina aeglasemaks ning lõpuks suisa seisma. Ja siis vajusid vaikselt oma kohale – iga asi õigele lauale paika. Näh, mis see üldse siin teeb? Oi, ja too asi laiutab seal täiesti alusetult teiste arvelt! Kohendan. Sätin. Loon korda. Avastan ootamatult mõnele probleemile loova lahenduse. Teisele uue lähenemisnurga... Selles vaikuses näen jälle selgelt Suurt Sihti ja tunnen Jumala tasast nügimist. 

Päeva lõpus koju kõndides torkas pähe, et mul polnud töötundidest suurt midagi ette näidata – ei uusi sõnu failis ega tarku projekte 
e-mailis. Ainult üks ammu kaotatud ja nüüd uuesti avastatud asi oli ankruna kaasas – ekviliibrium. Ja selle sabas värkse tõdemus: mul on vaja kolmandat lauda. Sinna istun mõnikord ise lösaki otsa ja olen nimme jõude, et anda aega muude asjade tormil end taltsaks möllata, elu elementidel end tasakaalu sättida ja siis suurel rahul võimust võtta.