Koroonaviirus on tuuseldanud üle maailma, jättes endast maha füüsilise, emotsionaalse ja majandusliku hävingu. Praegu ei ole aeg paanitseda, vaid tuletada meelde Jumala juhtimist minevikus. Adventkoguduse kümnise toomise ajaloos on kolm olulist aspekti: teoloogia, evangeeliumi levitamise rahastamine ja kuidas kriis mõjutab viisi, kuidas kogudus käsitleb kümnise toomist.
Alates koguduse algusest oli üleval küsimus: kuidas me saame rahastada evangeeliumi kuulutamist ning hoolitseda töötajate eest, kes pühendavad sellele eesmärgile oma elu? Teoloogia asetus oma kohale 1800ndate keskel, ent see, kuidas kogudus reageerib kriisides ja kuidas siis seda põhimõtet järgida, on kõneaine ka täna. Jumala tööd on alati finantseeritud kümnisest ja annetustest.
1857. aasta paanika
1857. aasta paanika ajal oli adventliikumine väga noor. Enamik usub, et see sai alguse Ohio kindlustuskompanii kokkuvarisemisest. See oli „usalduskriis“1, mis levis kõikjal Ameerika Ühendriikides ja Euroopas. Pangad kukkusid kokku, maa hind langes, nisuhind kuivas kokku, raudteekindlustused kaotasid oma väärtuse ja pankrotistusid, ettevõtted ja vabrikud pandi kinni ja majanduse „kaardimaja kukkus 1857. aasta septembris mürinal kokku“.2 Sajad tuhanded töötajad jäid tööta. On neid, kes usuvad, et Ameerika põhja ja lõuna majanduslikud erinevused olid üks kodusõja põhjustajaid.3
Enne 1859. aastat ei olnud adventliikumisel annetuste plaani. Jutlustavad vennad, nagu neid toona nimetati, muutusid vaesuses araks ja nende tervis jäi kängu. Oma töö eest said nad ööbimiseks toa ja veidi reisiraha ja väga vähe töötasu, kui sedagi. Adventjutlustajad tegid palgatööd, et ellu jääda, ja levitasid võimalusel adventsõnumit.
Kuidas suutis adventliikumine organisatsiooniliselt ellu jääda ja oma misjonit edendada? 1859. aastal valiti sellele küsimusele vastamiseks komitee. See komitee oli vastu kümnise mõttele, väites, et see süsteem on ristil tühistatud. Liikumist hakati organiseerima „evangeeliumikorra“ järgi, selle käigus uuriti Uue Testamendi aegset koguduse rahastamist ning seda kontseptsiooni kohaldati ka kogudusele.
Nende ettepanek rajanes kirjakohtadel 1Kr 16:2; 2Kr 8:12–14 ja 9:5–7, mida kogudus kohaldas ja nimetas selle „süsteemse heategevuse plaaniks“ (Õde Betsey). Liikmed panid igal nädalal kõrvale oma annetuste osa ja koguduse laekur käis igas kodus raha kokku kogumas. 1860ndatel avaldas ajakiri Advent Review and Sabbath Herald sel teemal palju artikleid, kuna kogudusejuhid nägid seda kui Jumala plaani, kuidas päästa ja kaitsta kogudust pankroti eest. Õde Betsey plaani arendati järgmise 20 aasta jooksul, kuid sellel süsteemil oli teoloogiline viga.
1873. aasta paanika
USA president oli Ulysses S. Grant. Panga reservid olid tema poliitikast kurnatud, majandust mõjutasid ka investeerimine raudteedesse, Prantsuse-Vene sõja majanduslik surutis ja Bostoni ning Chicago hävitavad tulekahjud.
Kuid suurim mõjutaja majanduses oli see, et Ameerika Ühendriikides võeti vastu seadus nimega Coinage Act (rahasüsteemi seadus), mis on tuntud 1873. aasta kuriteo nime all. Sellega vähendati rahavoolu, intressid tõusid, mistõttu farmerid ja teised, kel oli kanda suur laen, said väga palju kahju. Ameerika Ühendriigid ja ka Saksamaa sidusid oma raha lahti hõbeda kursist. Investorid hoidsid pikaajalistest kohustustest kõrvale. Pangad kukkusid kokku.
See finantspaanika mõjutas ka kogudust. Kogudusejuhid vaatasid kogudusele rahalist tuge pakkuva „süsteemse heategevuse plaani“ üle. Kuigi plaani põhimõtteline alus oli piibellik, ei saanud sellega enam adventliikumist rahastada. 1876. aastal ilmus ajakirjas Review artiklisari „Piibli plaan evangeeliumitöö toetamiseks“, mis põhines kirjakohal Malaki 3:8–11. Selles rõhutati õnnistusi, mis kaasnevad sellega, kui anname Jumalale tagasi selle, mis kuulub Temale.
Noor kogudus parandas teoloogilise vea. See nihkus „keskmiselt ühelt protsendilt aastas kümnele protsendile tegelikult sissetulekult“5 ja ütles, et vältides selle aja paljusid halbu harjumusi, saame säästa vahendeid, mida saab kasutada kümnisena. 1880ndatel võtsid adventistid selle uue arusaamise ja kümnise mõiste täpsustamise vastu. See vastas küsimusele: kui palju peaksin evangeeliumitöö toetamiseks andma? Me vastame: kümnendiku kogu oma sissetulekust.6
Järgides Vana Testamendi varaaida põhimõtet, võtsid adventjuhid kasutusele Jumalast määratud meetodi, toetamaks koguduse tööd ja misjonit. 1890ndatel kirjutas Ellen White: „Kümnis peaks minema neile, kes töötavad sõnas ja doktriinis, olgu need mehed või naised“7 ja „kümnis ja vabatahtlikud annetused“ peavad finantseerima koguduse erinevaid harusid.8
1930. aasta paanika
Ameerika Ühendriikide aktsiaturg kukkus 24. oktoobril 1929, mustal neljapäeval kokku, kaotades 90% oma 1929. aasta väärtusest. Selle tulemusena jäid väga paljud töötuks, kodutuks, pangad pandi kinni, tekkisid leivajärjekorrad ja näljamarsid. Tervishoiusüsteemi ei olnud. See majanduslangus ja lisaks föderaalreservi ekspansiivne rahanduspoliitika viis selleni, mida me nimetame suureks depressiooniks ja mis kestis 1930ndate lõpuni.9
Ühiskonna enneolematud tingimused viisid selleni, et koguduse toetus üleilmsele misjonitööle ja selle toetajatele kuivas kokku. Kümnise ja annetuste teoloogia oli kenasti sõnastatud, kuid alles 1932. aastal märgati selle tähtsust. Kümnis lülitati koguduse põhitõdede nimekirja. Koguduse tööjuhises märgiti, et „kõik koguduse töötajad peavad tooma kümnist“ ja kogudusevanemad peavad näitama kümnise toomisel eeskuju või mitte seda ametit pidama. Pühendumine ustavale kümnise toomisele lisati ristimistõotusesse aastal 1951, see on tänini üks osa ristimistõotusest. Pärast suure depressiooni hajumist lisati 1950ndatel koguduse tööjuhisesse, et töötaja, kes ei too kümnist, ei peaks jätkama koguduse töötajana või peab ta viidama üle teise koguduste liitu (see punkt on nüüdseks kustutatud).
Kogudus arendab ja täiendab oma arusaamist kümnise süsteemist, õppides, et see ei peaks sisaldama üksnes kümnist, vaid seda peaks nimetama kümnise ja annetuste süsteemiks. On uurimusi, millest on selginud, et annetustel on eriline vaimulik tähtsus – kümnis on nõutav, kuid annetused tulevad tänulikust südamest.
On arutelusid, et annetused peaksid samuti põhinema protsendil ja et kohaliku koguduse tarbeks peaks jääma palju suurem osa kümnisest. Oleks üleliigne öelda, et kümnise ja annetuste jagamise põhimõtted on pidevas arengus.
COVID-19 pandeemia
Koroonaviirusega on kaasnenud üleilmne tervisekriis, mis on põhjustanud pretsedenditu majanduskriisi. Üleilmne karantiin ei ole võrreldav ühegi varasema kriisiga, millega kogudus on siiani kokku puutunud. Koguduseliikmed olid kodus, jumalateenistused olid viidud veebi, kehtestatud oli sotsiaalne distantseerumine ja reisikeeld. Kõik see mõjutab seitsmenda päeva adventistide kogudust ja evangeeliumitööd.
Minu naaber, ühe teise usulahu pastor, ütles: „Kogudus muutub. Pastor räägib kaameratele ja tema kogudus on veebis. Rohkem kui kunagi varem peab jutlustamine püüdma vaataja tähelepanu.“ Pärast mõttepausi lisas ta: „Me kulutame nii palju raha majadele, mida ei ole vaja pidada. Selle raha peaks kulutama inimestele. Me oleme teel tundmatusse, koguduse pidamise uude ajastusse.“
Ühiskond muutub kriisides. Inimesed muutuvad kriisides. Kogudus muutub kriisides. Ühine nimetaja, mis kõik need kihid kokku liidab, on raha. Mõned usuvad, et kultuur ei jää samaks. Võib olla, et adventkogudus üle maailma peab hakkama tegutsema lokaalsemalt ja kasutama suhtlemiseks rohkem tehnilisi lahendusi.
Iga finantskriisiga kümnise toomine väheneb, kuid kolme ingli kuulutus elab edasi usklike elus. COVID-19 ei esinda isikuid, kultuure, rasse, rikkaid või vaeseid. Kuid see kriis, nagu ükski teine, millega kogudus on silmitsi seisnud, ei muuda ei koguduse missiooni ega selle vaimulikku arusaama kümnisest ja annetustest.
Koguduse finantsid võivad saada kannatada, aga Jumal annab meile teenimiseks uusi viise – olgu kogukondlikult või üksikisikutena. Kümnisel ja annetustel on praegu sama sisu nagu toona, kui James White 1864. aastal ütles, et nende eesmärk on „toetada kolmanda ingli kuulutuse kuulutamist“.
Kümnise ja annetuste süsteem nõuab vaimulikku pühendumist ning see on osa ainulaadsest adventistlikust maailmavaatest. Mis on muutunud ja mis muutub, on see, kuidas me seitsmenda päeva adventistide koguduse ustavate liikmetena seda põhimõtet rakendame. Nagu minu jutlustajast naaber ütles: „Me oleme teel tundmatusse, koguduse pidamise uude ajastusse.“ See uus viis saab määratletud sellest, kuidas kogudus saab rahastada kogudust, koole ja misjonitööd.
„Jumal ootab, et Tema rahvas hoiaks kokku vaimulikult, hoiaks kokku rahanduslikult, et saavutada Tema eesmärke. Koguduse üleilmne ülesanne praegu on kordi suurem kui iidse Iisraeli ülesanne ehitada tempel. Kui meie ees on nii suur ülesanne, siis ühinegu iga pastor ja koguduseliige Nehemja vaimsusega: „Me ei jäta maha oma Jumala koda.“ (Nh 10:40)10
John Mathews oli enne pensionile jäämist Põhja-Ameerika divisjoni isikliku teenistuse tööharu juht.
1 Johnny Fuller, economic-historian.com/2018/07/financial-instability-and-the-panic-of-1857/, kasutatud 7. apr 2020.
2 John M. Murrin et al., eds., Liberty, Equality, Power: A History of the American People, 2nd ed. (Fort Worth: Harcourt Brace, 1999), vol. 1, lk. 488, kasutatud 3. apr 2020.
3 www.historynet.com/causes-of-the-civil-war, kasutatud 3. apr 2020.
4 conversation.spectrummagazine.org/t/the-untold-tale-of-the-tenth-a-brief-history-of-adventist-benevolence-in-historical-context/15382, kasutatud 7. apr 2020.
5 Arthur L. White, The History and Use of the Tithe: Highlights of the Beginning of the Tithing System, https://whiteestate.org/legacy/issues-tithe-h_u-html/.
6 Peakonverentsi nõukogus vastu võetud seisukoht 2.–13.10 1878 (nõukogu liikmed: James White, D. M. Canright, S. N. Haskell, J. N. Andrews, Uriah Smith): Systematic Benevolence: The Bible Plan supporting the Ministry (Battle Creek, Mich.: Seventh-day Adventist Pub. Assn., 1878).
7 Ellen G. White, Evangelism (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1946), lk 492.
8 Ellen G. White, Testimonies for the Church (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1948), vol. 4, lk 462–476.
9 David Hamilton, “The Causes of the Banking Panic of 1930: Another View,” Journal of Southern History 51, no. 4 (1985): 581–608.
10 Frank B. Holbrook, “Gospel Finance: Pulling Together,” Adventist Review, 3.03.1998, lk 11.
In English