Seitsmenda päeva adventistid ja oikumeenia

Seitsmenda päeva adventistide liikumise liikmete hulgas on juba selle emaüsast alates esinenud kõige muu kristluse ja kristlaste Paabeliks pidamine. Kui ütlen „emaüsast“, siis mõtlen siin milleristlikku¹ äratusliikumist, millest seitsmenda päeva adventism välja kasvas. Kristlikud kirikud ja kogudused lükkasid tagasi keskööhüüu: Peigmees tuleb!, mida kuulutasid 1844. aastal Jeesust ootavad milleriidid. Paljud neist arvati ka erinevate kodukoguduste liikmeskondadest välja. Nõnda oli milleriitide jaoks selge: keskööhüüdu mitte vastuvõtnud on Paabel. Paabel on aga langenud ja Paabelist peab Jumala rahvas välja minema! Sellise kõige väljaspool seitsmenda päeva adventismi oleva Paabeliks kuulutamise ortodoksse väljenduse juurde kuulub „Paabeli“ laulude mitte laulmine, „Paabelis“ loodud materjalide, kirjanduse jm mitte kasutamine, „Paabeli“ inimestega ühisolemisest ja -tegevusest keeldumine jne. Samuti käib eelpoolkirjeldatu juurde kõige „Paabeliga“ seonduvaga tegemist tegemise nimetamine tugevalt laetud ühisnimetajaga „oikumeenia“.

Miks ma alustan oikumeenia üle arutlevat artiklit just sellise sissejuhatusega? Sellepärast, et kirjeldatud mõttekäik pakub paljudele minu adventusukaaslastele äratundmisrõõmu.

Mida tähendab termin oikumeenia?

Mida mõeldakse terminiga oikumeenia neutraalsemas, „Paabeli“ varjundiga värvimata kontekstis? Sõna oikumeenia tuleneb kreekakeelsest sõnast οἰκος, mis tähendab „elupaika, (vähem või rohkem laiendatud tähenduses, lit. või kuj.); kaudselt perekond (enam-vähem suguluses, lit. või kuj.): - kodu, maja (-valdus), tempel“.²

Kristlikus maailmas kasutusel olev termin oikumeenia tähistab suhtlemist ja koostööd erinevate kristlike konfessioonide vahel. Kirikute teoloogide ja tippjuhtide jaoks võib see tähendada oikumeenilisi debatte, rohujuure kristlaste jaoks peamiselt lihtsamat ühistegevust erinevate konfessioonide kristlaste osalusel: üritusi, jumalateenistusi, abistamisprojekte jm. Kas seitsmenda päeva adventistidel peaks olema osa nii ühes kui teises, sellele püüab artikkel edaspidises arutlemises vastust leida.

Seitsmenda päeva adventistid ja oikumeeniline liikumine

Eraldi käsitlemist vajab oikumeeniline liikumine. Oikumeeniline liikumine on erinevate kristlike konfessioonide koostööd ja lähenemist taotlev liikumine.³ Üleilmsel seitsmenda päeva adventistide kogudusel ei ole vastu võetud ametlikku seisukohta oikumeenilise liikumise kohta. Avaldatud on üks dokument, milles autor, pikaaegne üleilmse kiriku usuvabaduse ja avalike suhete juht Bert Beach kirjeldab oikumeenilist liikumist adventistlikust vaatenurgast.⁴

Beach ütleb kokkuvõtvalt, et seitsmenda päeva adventistid ei pea oikumeenilist liikumist ja selle peamist esindajat Maailma Kirikute Nõukogu täielikult halvaks, kuid on samas kriitilised selle teatud seisukohtade ja tegevuste suhtes. Oikumeenilise liikumise peamine eesmärk on kristlik ühtsus. Ühtsuse taotlus põhineb Kristuse palvel oma järgijate ühtsuse pärast. Oikumeeniline liikumine ja oikumeenilised organisatsioonid on parandanud oluliselt kirikutevahelist dialoogi ja kõrvaldanud asjatuid eelarvamusi, sh seitsmenda päeva adventistide suhtes.

Milles on aga probleem? Maailma Kirikute Nõukogu seab peamiseks eesmärgiks kirikute ühtsuse ja alles seejärel tuleb kutse samm-sammult sulandada erinevusi ja saada üheks.⁵ Oikumeenilise liikumise ideaal toetub ideele, et erinevate kirikute seisukohad tõest on tekkinud omas kontekstis ning seega suhtelised, ebatäiuslikud ja poolikud. Beach toob välja, et „mõned oikumenistid on valmis minema veelgi kaugemale, rääkides ühtsest tõest, öeldes, et oikumeeniline tõde ongi segu ehk doktrinaalne süntees, mis toob erinevad kristlikud tõed kokku“.⁶

Seitsmenda päeva adventistide ja paljude selles küsimuses sarnaselt mõtlevate kristlaste jaoks on olemas piir, mille ületamisel Piibli põhimõtetega vastuollu minev õpetus ja eluviis õigustab lahusolekut. Beach nendib, et „Maailma Kirikute Nõukogu seda piiri ei tunnista“. Adventistide ja paljude teistegi jaoks on „lahusolek – selleks, et kaitsta ja ülal hoida seda koguduse ja tema sõnumi puhtust ja rikkumatust –soovimisväärsem kui ühtsus maailmalikkuses ja eksituses“.⁷

Adventistid seisavad selgelt õpetusliku sulandumise vastu. Piibellik pilt Jeesuse tuleku eelsest lõpuaja kogudusest kirjeldab ustavat ülejääki kristlaskonnast, kellel on Jeesuse usk ja kes peab Jumala käske (Ilm 12:17). Samas kui suuremas pildis levib vaimulik eksitus ja Jumala Sõna õpetuste hülgamine. Oikumeeniline liikumine ignoreerib seda Piibli prohvetikuulutustes esitatud tulevikupilti. Oikumeenilise liikumise taotlused ühtivad teiste püüdlustega, kelle veendumuseks on, et tõhusa võitluse tulemuseks ebavõrdsuse, vägivalla, keskkonna hävitamise jm halvaga on „hea“ ühiskonna ehitamine.⁸ Adventistid näevad Piibli prohvetikuulutuste valgel, et toimub polariseerumine – kuri läheb aina kurjemaks ja õige aina õigemaks (Ilm 22:11). Ja et kõik see kuri maailm hävib täielikult Jumala tules ning täiesti „hea“ uue maailma teeb Jumal (Ilm 21:1jj).

Seitsmenda päeva adventistid näevad tagasi ajalukku vaadates laiema kristlaskonna vaimulikku eksitusse langemist Piibli ettekuulutuste osalise täitumisena. Tulevikku vaadates näevad nad lõpuaega puudutavate apokalüptiliste prohvetikuulutuste valgel sarnaseid korduvaid arenguid, kus vaimulikult eksituses olev religioosne võim saab seotud poliitilise võimuga ning hakkab taga kiusama ustavat jääki kristlaskonnast.

Seitsmenda päeva adventism kui oikumeeniline liikumine

Kas sellist perspektiivi tajudes peaksid adventistid teistest kristlastest end isoleerima?

Seitsmenda päeva adventistide põhiuskumus⁹ nr 13 sõnastab printsiibi, et „Jumala ülemaailmne kogudus koosneb kõigist neist, kes tõeliselt usuvad Kristusesse“, ja toob esile, et „viimastel päevadel, laialtlevinud usust ärataganemise ajal on sealt välja kutsutud ülejäänud (jääk)“. Meil on veendumus, et meie liikumise sünniloos ja esile kerkimisel pandi meile kohustus kuulutada seda ülejäänute kuulutust. Põhiuskumuses seisab, et „ülejäänud kuulutavad kohtutunni saabumist, õpetavad päästmist Kristuse läbi ning teadustavad Tema teise tuleku lähenemist“. Kristuse teisel tulemisel saab igaveseks tõelisuseks ülim oikumeenia kõigi aegade kõigi Jumalale ustavate vahel.

Ülejäänute missioon on „kuulutada evangeeliumi neile, kes elavad ilmamaal – kõigile paganahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele“ (Ilm 14:6). Põhiuskumus nr 13 rõhutab, et „sellest ülemaailmsest tunnistamisest on kutsutud osa võtma iga usklikku“. St, et ülejäänute liikumine ja kuulutus on eriti adresseeritud kõigile tõeliselt Kristusesse uskuvatele kõikjal kogudustes. See on tõeline oikumeeniline ühtsust otsiv liikumine. Aga see oikumeeniline liikumine kutsub ühtsusele Jumala käsu pidamisel ja Jeesuse usu alal hoidmisel, mitte lihtsalt ühtsuse ühisosaks taandamisel. Seitsmenda päeva adventistid „näevad Jumala ustavat kogudust mitte megakirikuna, vaid kui väljavalitute hulka. Nad näevad endid kui tuuma ülejäänute koguduses ning ei soovi olla seotud laieneva kristlaste usust taganemisega viimaste päevade jooksul.“¹⁰

Seega on oluline meeles pidada, et seitsmenda päeva adventistide eesmärk ei ole ennast muudest kristlastest isoleerida, vaid nendega avatud suhteid hoides neid endaga lõpuaja sõnumis kaasa kutsuda.

Millised peaksid olema adventkiriku suhted teiste kristlike kirikutega?

Mure adventmisjonäride suhete pärast teiste usutunnistuste esindajatega ühistel misjonipõldudel ajendas peakonverentsi 1926. aastal vastu võtma avaldust suhetest teiste „misjonäride ühistutega“.¹¹ Hiljem laiendati seda ka muudele usuorganisatsioonidele üldiselt ja see kannab pealkirja „Suhted teiste kristlike kirikute ja usuorganisatsioonidega“.¹² Selles rõhutatakse mh, et adventistid tunnustavad „neid organisatsioone, mis esitavad inimkonnale Kristust, maailma evangeliseerimise jumaliku plaani kaasosalistena“ ja hindavad „kõrgelt kristlastest mehi ja naisi teistes ühendustes, kes tegelevad hingede võitmisega Kristusele“.¹³ Samuti pannakse südamele, et adventkiriku suhetes teiste usuliste ühendustega „peab alati valitsema kristliku viisakuse, avameelsuse ja õigluse vaim“.¹⁴ Sellise lugupidamise juures võime märgata ka seda, mida Jumal teeb nende kristlaste hulgas ja nende läbi, kes ei ole seitsmenda päeva adventistid.

Ellen White pani adventkoguduse töötegijatele südamele, et töötegijad ka teistes kristlikes kogudustes on karjased Kristuse karjale ja täidavad püha kohust. Ta kirjutab: „Meie töölised peaksid püüdma läheneda töölistele teistest kirikutest. Palvetage nende meeste pärast, kellele Kristus on oluline. Püha kohustus on nende päralt. Kristuse käskjalgadena peaksime tundma sügavalt siirast huvi nende teiste karjaste pärast.“¹⁵

Praktilises väljenduses tähendab see, et seitsmenda päeva adventistidest kristlased on avatud isiklikele tunnustavatele suhetele teiste konfessioonide kristlastega. Isiklikul tasandil, kohalike kogudustena ja üldkiriklikult võetakse ühiselt ette seda, mis tõstab üles Kristust ja teenib ühiskonda. Nii kohalike koguduste kui laiemalt kirikute tasandil ollakse sellises kontaktis, mis kõrvaldab eelarvamusi, võimaldab tundma õppida teisi kristlasi ning jagada armastuses oma veendumusi.

Adventistide oikumeeniline suhtlus Eestis

Meie väikeses Eestis on erinevate kirikute vahelise suhtlemise õhustik hea. Paljud adventkoguduse liikmed suhtlevad teiste koguduste kristlastega ning osalevad ühistes ettevõtmistes. Adventkoguduse pastorid jt töötegijad on pidevas suhtluses oma piirkonna ja valdkonna töötegijatega mitmetest teistest kogudustest. Adventkogudus kuulub liikmena ka Eesti Kirikute Nõukogusse. See on võimalik seetõttu, et Eesti Kirikute Nõukogu tööpõhimõtted ja -suunad ei ole seni lähtunud eelpool kirjeldatud seitsmenda päeva adventistide arusaama järgi probleemsetest oikumeenilise liikumise eesmärkidest. Eesti Kirikute Nõukogu tegeleb praktilisemate ja vähem teoloogiliste küsimustega. Esikohal on praktilise teenimise valdkonnad, kaplanaatide töö koordineerimine, suhtlemine riigiga kirikuid ja usuvabadust puudutava seadusandluse küsimuses, religioonisotsioloogiliste uuringute läbiviimine, kirikuid ja nende õpetust puudutavate trükiste koostamine ja väljaandmine, kirikute juhtide jt töötegijate omavaheline suhtlemine jpm sarnast. Samas ei saa võtta iseenesest mõistetavana, et asjade selline seis niimoodi alatiseks jääb.

Kokkuvõtteks

Seitsmenda päeva adventistide liikumine on kutsutud täitma oma ülesannet KÕIGI, nii usklike kui uskmatute hulgas. Lähedal ja kaugel. Tehes koostööd ja leides osadust kõigiga, kes kuulutavad sama Kristust. Kuulutades kohtutunni saabumist, õpetades päästmist Kristuse läbi ning teadustades Tema teise tuleku lähenemist. Suure armastuse ja avatusega, jäädes ustavaks üle kõige Jumala käskudele ja hoides kinni Jeesuse tunnistusest. Ja nii kuulutades kui ise hoolega jälgides Piiblis ette kirjeldatud lõpuaja arenguid.

Ivo Käsk on seitsmenda päeva adventistide Balti uniooni esimees 

1  Milleriidid olid William Milleri piiblitõlgendusest alguse saanud liikumise järgijad. William Miller jagas 1831. aastal esimest korda avalikult oma usku, et Jeesuse Kristuse teine tulemine toimub umbes aastal 1843–1844.

2  Strong, J. (2009). A Concise Dictionary of the Words in the Greek Testament and The Hebrew Bible (Vol. 1, p. 51). Bellingham, WA: Logos Bible Software.

3  Oikumeenilise liikumise alguseks loetakse 1910. aasta Edinburgh’i rahvusvahelist misjonikonverentsi, kus olid mh esindatud ka seitsmenda päeva adventistid. Edinburgh’i konverentsil olid 1200 delegaati valdavalt protestantlikud eurooplased ja ameeriklased, lisaks vaid pisuke hulk teisi. Konverentsi tähelepanu keskmes ei olnud teoloogiline dialoog. Põhirõhk oli misjonil, ehk mittekristlaste pöördumisel. (Doss, Gorden Missions Impact, Adventist World, October 2011)

4  Beach, W.R and Beach B.B. (1985). „Pattern for Progress, The Role and Function of Church Organization“ (First Ed.), artikkel “Ecumenical Movement”, B.B Beach. Review & Herald Pub Assn.Beach, B.B. 

Tuleb märkida, et see dokument ei ole kiriku ametlik seisukoht, vaid ühe autori poolt koostatud dokument. Dokument kirjeldab hästi oikumeenilise liikumise olemust. Küll jään mõnes asjas dokumendi autoriga eriarvamusele, sh kirjeldusega misjoni põhiolemusest adventistlikus käsitluses. Autor vastandab nn sotsiaalse evangelismi ja verbaalse evangelismi. Samuti teeb ta lihtsustatud järelduse – oikumeeniline evangelism on tõhutu, kuna tegeleb inimeste rõhumisest ja ebaõiglusest vabastamisega. Adventistlik evangelismi käsitlus näeb misjonitööd hinge päästmiseks laiema tervikuna, kus inimeste vajaduste teenimisel on väga oluline osa. Sellise lähenemise palju tsiteeritud väljenduseks on Ellen White’i ütlus Kristuse meetodi kohta raamatus „Tervise teenistus“ (lk 89, orig. lk 143). Evangelismi vaibumise ja jõuetuks muutumise peamiseks põhjuseks võib lugeda teist asjaolu, mida autor eraldi käsitleb. S.o veendumuse kadu Piiblis kui inspireeritud ja autoriteetses tõe allikas, milles leiduva päästesõnumi vastuvõtmine ja järgimine on päästeks vajalik.

Autor eristab tekstis rangelt ka sotsiaalpoliitilise tegevuse üksikisikutest kristlastest kodanike tegevuses ja kiriku tasandil. Samas on adventkirik, sh dokumendi autori juhtimisel, seisnud ülemaailmselt nii sõnades kui tegudes, sh poliitilist lobi tehes ja kohtuhagisid algatades pikka aega usuvabaduse eest kõigile kogu maailmas. Selline tegevus on oma olemuselt kaudne osalemine riigi valitsemises. Autori kirg usuvabaduse teemadel on dokumendis selgelt väljendatud.

5  Samas

6  Samas

7  Samas

8  Mõtteviis, mis kogub jõudu arvukates demokraatlikes maailma juhtivates riikides ja ka kirikutes, püüab saavutada Bert Beachi sõnastuses „sotsialistlikku kollektivismi, aga mitte kommunistlikku materialismi, vaid teatud egalitarismi ja heaolu vormi“. Selline püüdlus paistab ühelt poolt vaadatuna õilis ja „kristlik“. Kuid üldise kollektivismi edenedes muutub usuvabaduse väljavaade üha pilvisemaks, sest „teatud oikumeenilised aktivistid on üsna kergesti nõus usuvabaduse piirangute kehtestamisega, mis mõjutavad usklikke erinevast religioossetest-poliitilistest taustadest, mida peetakse negatiivse sotsiaalse hoiaku kandjateks. Veelgi enam, mõned oikumeenilised juhid on täiesti valmis, et revolutsioonilistes olukordades, riigi ülesehitamise ja “hea” ühiskonna kui terviku jaoks on möödapääsmatu usuvabadust piirata või isegi ajutiselt usuvabaduse õigust keelustada, et edendada ühtsust ja ehitada üles „hea“ terviklik ühiskond.“

Jumalale tänu, seni on Eesti vabariigis edasi lükkunud mõned märgilased „hea“ ühiskonna ehitamise sildi all kujundatavad seadused (sh vihakõne mõiste oluline laiendamine ja kriminaliseerimine), mis kriminaliseeriks sõnavabaduse ühiskondlikest suundumustest erinevate tõekspidamiste väljendamiseks. Selliste seaduste vastuvõtmise vastu on seni seisnud ühisrindena ka Eesti Kirikute Nõukogu. Selline hoiak võib aga muutuda, kui muutuvad liikmeskirikute endi hoiakud ja suundumused. 

9  Adventkoguduse põhiuskumused on leitavad http://www.advent.ee/info/318/mida-me-usume.

10  Beach, W.R and Beach B.B. (1985)…

11  Samas

12  „Suhted teiste kristlike kirikute ja usuorganisatsioonidega“, Peakonverentsi Rahvusvaheliste teenistujate tööjuhis 500.110 (International Service Employee Working Policy). General Conference of Seventh-day Adventists. Effective: October 9, 2019. Avaldus leitav http://www.advent.ee/info/31277/suhted-teiste-kristlike-kirikute-ja-usuorganisatsioonidega.

13  Samas; vt lisaks seisukohta „Kuidas suhtuvad seitsmenda päeva adventistid roomakatoliiklusse“, leitav http://www.advent.ee/info/40912/kuidas-suhtuvad-seitsmenda-paeva-adventistid-roomakatoliiklusse.

14  Samas; Vt ka Peakonverentsi juhtkonna avaldatud seisukohta „Usuvabadus, evangelism ja proselütism“, leitav http://www.advent.ee/info/1362/usuvabadus-evangelism-ja-proselutism.
Mh pannakse selles dokumendis adventusu levitajaile südamele: „Evangelisatsioon ja misjonitöö peab austama ja respekteerima kõikide inimeste eneseväärikust. Isikud, kes tegelevad teiste religioossete gruppidega, peavad olema tõepärased ja läbipaistvad. Tuleb vältida terminoloogiat, mis osutub kuidagi solvavaks teiste religioossete kogukondade suhtes. Valesid ja naeruvääristavaid avaldusi teiste religioonide kohta ei tohiks teha.“

15  White, Ellen „Tunnistused kogudusele” 6. osa, lk 78