Noore ema tee: Katsealune

Väikelapsed on meile teadaolevalt universumi parimad teadlased ja parimad õppurid,“ seletab Netflixi dokumentaalis Alison Gopnik, California ülikooli psühholoog ja teadlane. Väike kurioosum tahab avastada, katsetada, uurida. Jack Shonkoff Harvardi ülikoolist rõhutab, kui oluline on selles protsessis sama asja uuesti ja uuesti tegemine, mis annab meile aimu nende „kaasa­sündinud tungist oskusi vallata“, ja Andrew Meltzoff lisab omalt poolt, et väikelaste eksperimentide peamiseks motiveerivaks jõuks on nende soov saada aru, kuidas see maailm ikka täpsemalt töötab. Ja nii nad siis vaatlevad ja katsetavad ja järeldavad. Uuesti. Vaatlevad, katsetavad, järeldavad. Veel! Vaatlevad, katsetavad, järeldavad. Kordamine on teadusliku meetodi ema – hüpoteesi tuleb kontrollida korratavate katsete läbi. Iga katse tulemused jäädvustatakse kuhugi mälu sügavustesse ning korduvad olukorrad moodustavad mustrid, mis omakorda panevad aluse sellele, kuidas maailmast aina kindlamalt aru saadakse.

Ruben rakendab ka teaduslikku meetodit. Kui teeserval äärekivist nõnda haarata ja jalg siia susata ja siis niimoodi end üles vinnata, olengi lõpuks hoopis kõrgemal! Emme, aita alla... ikka et ma saaks uuesti samast kohast üles ronida. Veel! Veel! Kui pall sedasi künka­servale asetada, hakkab see allapoole veerema. Uuesti! Vahi-vahi. Seekord ka. Uuesti! Vahva on vaadata, kuidas laps teadust teeb. Eksperiment eksperimendi otsa – ikka selleks, et andmeid koguda ja vilumust edendada. 

Oo, kui armas. Minu pisike teadlane! Katseta aga!

Kuni katsed ülejäänud pereliikmetele suuremaid nõudmisi hakkavad esitama. Kui joogipudelit niipidi ja just sellise hooga raputada, saab pool kööki piima täis. Uuesti! Veel! Ja veel. Ja veel! Kui värava alt väljakougitud kiviklibu sellise randmenõksuga aia poole heita, lendab see kenasti muru sisse laiali. Uuesti! Veel ja veel! Kui diivanilaualt telekapult näpata ja täie jõuga kõiki nuppe muljuda, tulevad selle muidu musta kandilise lataka peale huvitavad värvilised märgid. Ohoh! Uuesti! Veel ja veel ja veel! Koristan piima laualt ja põrandalt ja seinalt ära ja näitan Rubenile, kuidas lapiga pindu nühkida. Nühibki. 

Oo, kui armas. Minu pisike teadlane! Katseta aga!

Kuni ühel päeval avastan, et katseid tehakse minu peal. No mis nägu emme teeb, kui mul on vaja saja kolmandat korda teepervelt alla saada? Kas sama nägu mis esimese katse ajal? Mis hääletooniga mulle lapp näppu susatakse, kui järjekordne piimalennueksperiment on edukalt sooritatud? Mida see täpselt tähendab, et emme jälle pead raputab ja „Ei, Ruben, EI!“ korrutab, kui ma diivaniservalt laua poole upitan ja teleka­puldile näpud taha saan? 

Oeh, kui... armas. Eks sa siis katseta, kui teisiti ei saa.

Olen katsealune. Võibolla suuremalgi määral kui muu maailm, sest minu reageerimised ja mittereageerimised pannakse andmetena kirja ka igasuguste palli, piima ja kiviklibukatsete juurde. Nii astun taas kord köögist elutuppa, sest seal on kahtlaselt vaikseks jäänud, ja näen Rubenit diivani käsitoel kõõlumas, käsi pikalt puldilaua poole sirutatud. „Ruben... ei,“ alustan rahulikult. Ruben ei tee kuulmagi. „Rrruben?! Ei! Sa tead ju küll.“ Ruben on kõigutamatu. „Ruben Oscar Lazić, ei tohi. Palun tule diivanilt kohe alla!!“ Ruben keerab pead ja vaatab mulle laia naeratusega otsa. Käsi nihkub puldile lähemale. „RUBEN. EI!“ Ruben raputab intensiivselt pead, naeratus endiselt huulil. Ta teab küll. Seda katset on juba piisav arv kordi tehtud ja ikka samade tulemustega. „Tubli poiss, Ruben. Ei. Seda ei puutu.“ Rubeni pearaputus kinnitab, et ta on minuga sama meelt... aga siis teeb käsi kibekiire liigutuse ja laps istub diivaninurgas, pult käes, ja rammib metsiku kirega nuppe hävitada. Naeratus on ikka sealsamas. Pea pöörab ikka aeglaselt paremale ja vasakule. Krutskit täis pilk on väljakutsuvalt minu pilgus kinni. Aga, emme, mis sa nüüd siis teed? Mida sa seekord teed? 

Aaaaaaghrrrrrrr, minu pisi... AH, MIS, SUSLIK SELLINE!

Olen katsealune. Seda võiks ju solvanguna võtta või kaebekirju esitada, kui just mu oma laps juhtivteadlane poleks. Korduma kippuvad eksperimendid võiks ju närvi mustaks ajada – mitu korda ma pean seda piima pühkima? Kelleks sa mind pead, et mu „ei“ sulle justkui midagi ei tähenda!? Aga kui pisut järele mõelda,  on see ju omamoodi auasi – mul on eesõigus vastutada sisendi eest, mille põhjal Ruben maailmast aru saab. Mul on vastutus seista hea selle eest, et andmed, mida Ruben oma analüüsi valemitesse sisestab, kõneleksid sama keelt; viitaksid üheselt asjalikele tulemustele; paneksid aluse kokkuvõtetele, mis räägivad järjepidevusest ja mõistmisest, õiglusest ja andestusest, seadustest ja armust, toetusest ja armastusest. Hingan sisse, hingan välja. 

Minu väike teadlane. Olgu. Väljakutse vastu võetud. Katseta aga. 

Aga telekapuldi paneme kapi otsa.