Kristlik majapidamine maistes valdkondades – kogudusemajad, oma aja, raha panustamine koguduse tegemistesse
Mida me mõistame kristliku majapidamise all? Majapidamine on justkui mingisuguse hoone, näiteks kodu eest hoolitsemine, et kõik oleks korras ja toimiv. Sõna kristlik annab sellele mõistele juurde Jumala põhimõtted. Paljudel inimestel ei ole oma isiklikku kodu ega muud kinnisvara, mille eest hoolt kanda. Samas tuleb hoolt kanda ka teiste inimeste varade eest, kui keegi näiteks üürib või lihtsalt kasutab oma koduks temale mitte kuuluvaid ruume. Ka kirikud, mida me kasutame, ei kuulu koguduseliikmetele, aga meil on kohustus neid korras hoida, sest see kannab endas sõnumit Jumalast, keda me teenime. Tegelikult on see ainult üks osa kristliku majapidamise mõistest. Inimene on Maa peale loodutest kõige tähtsam. E. White on nimetanud inimest Jumala loomistöö krooniks (Patriarhid ja prohvetid, lk 14). Inimene on loodud valitsema kogu loodu üle, mis on meie ümber. Seega vastutab inimene kõige eest. Inimene peab elama ja käituma heaperemehelikult kõige suhtes, mille Jumal on tema kätte usaldanud.
Üks väga tähtis osa kristliku majapidamise mõistest on ka see, kuidas me hoolitseme oma ihu eest. Apostel Paulus kirjutab: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (1Kr 3:16) Kui kristlase ihu on Jumala tempel, siis on kristlase kohustus oma ihu eest hoolitseda, tuleb olla hea majapidaja oma ihule. Inimese õige muutumine algab seest ja kasvab väljapoole. Kui kristlane hoolitseb oma vaimu ja ihu eest hästi, siis on loomulik, et ka väline elu on heas korras. Kristlik majapidamine hõlmab kõike seda, kuidas üks kristlane oma elu elab ja eluga hakkama saab. Kui kristlane saab hakkama oma ihu ja kodu eest hoolitsemisega, siis on ta võimeline hoolitsema ka muu loodu eest.
Jumal on andnud igale inimesele aja, mille jooksul on tal võimalik tegutseda. Jumal on öelnud: „Kuus päeva tee tööd, aga seitsmendal päeval puhka!“ (2Ms 34:21) Iga inimene kasutab seda aega, et töötada, puhata, olla koos lähedastega, käia kirikus jne. Seda aega saab kasutada väga erinevatel viisidel, erinevateks tegevusteks. Päris palju aega kasutab inimene selleks, et saada (teenida) raha, millega maksta toidu eest, kodu eest, tasuda arveid... Kõik see on loomulik ja õige, sest ilma sissetulekuta on väga raske hakkama saada. Üheksakümnendatest alates on Eesti inimeste elu järjest paremaks läinud, enne tänavust kriisi olid kõik piirid avatud ja uksed valla. Reisida sai sinna, kuhu süda soovis. Said osta, mida hing ihaldas; kui kohapeal ei olnud, siis telliti. Et kõike seda, mida süda soovib saada, on vaja raha. Raha saamiseks jällegi aega. Arvatavasti on kõik kuulnud ütlust – aeg on raha.
Üsna sagedasti kaasneb raha tagaajamisega inimese kaugenemine Jumalast. Inimese ja Jumala suhe jaheneb ning meie mõtted ja soovid kalduvad paratamatult maailma normide poole. Seal on inimene ise kõige tähtsam, tema positsiooni määrab jõukus. Normiks on ilus kodu, kallis ja luksuslik sõiduvahend, palju reisimist ja muud naudingud. Et kõike seda endale lubada, tuleb vaeva näha ja pühendada palju aega raha teenimisele. Suure tõenäosusega on sellise eluviisi tulemuseks, et Jumal jääb tagaplaanile, sest Jumala jaoks ei jää enam lihtsalt aega.
Kui mõtleme oma ajale – millele seda kulutame, ja oma suhtele Jumalaga, siis peaksime küsima: kust me selle aja saanud oleme? End kristlaseks nimetav inimene usub Jumalasse kui kõige Loojasse ja saab aru, et Jumal on aja andnud. Kas oleme selle kingituse eest tänulikud? Kuidas me oma tänulikkust väljendame? Jumal valgustab iga südame, kes Teda siiralt otsib, ja Ta jagab inimesele õnnistust. Ka aeg, mida Ta meile on andnud, on õnnistus – kuidas inimene aega kasutab, on talle kas õnnistuseks või hoopis needuseks. „See, kes saab, aga ei anna kunagi, ei saa varsti enam midagi.“ (E.White, Nõuandeid vahendite kasutamiseks, lk 36) Jumal soovib, et me kasutaksime oma aega ka Tema tööks. Jumal on varustanud igat inimest vähemalt ühe anniga, mida on hädasti vaja kogudusetöös inimeste päästmiseks, koguduse ja iseenda ülesehitamiseks.
Nii nagu on vajalik igaühe panus kogudusetöös, vajab ka kogudusehoone igaühe panust. Meil on üle Eesti päris palju kogudusehooneid, mis on väga erinevates seisukordades. Enamus on vanad hooned ja vajavad renoveerimist, kaasajastamist. Üksikud on sellises seisukorras, et remonti ei ole vaja teha. Kirikud, kuhu me ikka kokku tuleme, on Jumala teenimiseks. Need peavad olema viisakad ja heas korras. Kui Jumala koda on kehvas seisus, siis see ei sobi kandma Jumala nime. Kui Jumal ütles, et inimese ihu on Püha Vaimu tempel, siis Ta lisas siia veel midagi: „Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.“(1Kr 3:17) Olgu see siis inimese ihu või kogudusemaja, Jumal on püha ja Jumal on täiuslik, seega ei ole võimalik, et kogudusehoone, kus Jumalat ülistatakse, on räämas ja lagunev.
Üks mõtlemapanev kirjakoht on Haggai kirjas: „Ons teil endil aeg istuda oma vooderdatud kodades, kui see koda on varemeis? Ja nüüd ütleb vägede Issand nõnda: Pange tähele oma teguviisi! Te külvate palju, aga saate pisut; sööte, aga kõht ei saa täis; joote, aga janu ei kao; riietute, aga ei saa sooja; ja kes teenib palgalisena, teenib katkisesse kukrusse.“ (Hg 1:4–6) Prohvet Haggai annab rahvale mõista, et Jumala koda on varemeis, aga rahvas on enda kodade eest hoolt kandnud. Ta ütleb, et Jumal on neilt õnnistuse ära võtnud. Teie teete ja toimetate, aga kõht on jätkuvalt tühi, janu ei lõpe, riided ei anna sooja ja raha kaob justkui ära. Seesama kirjakoht on aktuaalne ka tänapäevases kontekstis. Inimesed ehitavad endale kauneid kodusid, soetavad igasugust vara, aga Jumala koda, kuhu rahvas kokku tuleb, võib vajada remonti. Inimene võib elada ilusas kodus, aga hing on tühi või kunagi ei ole piisavalt palju raha. Südames ei ole rahu, vaid rahutus on haaranud võimu elu üle.
„Kui iisraellased austanuks Jumalat, teeninuks Teda kohase lugupidamisega ja teinuks Tema templi ehitamise oma tähtsaimaks tööks, saanuks nad osa Tema ligiolekust ja õnnistustest.“ (E. White, Prohvetid ja kuningad, lk 574)
Raha on üks raskemaid teemasid, millega väga paljud inimesed peavad võitlema. Eks ole ka põhjust, sest rahale on omistatud suur väärtus. Kellel on raha rohkem, sellele annab raha võimu ja turvalisema tunde. Kellel on raha vähe, see peab pingutama, et ots otsaga kokku tulla. Ükskõik milline on inimese majanduslik seis, raha ära anda on raske igas olukorras, olgu inimene rikas või vaene. Piibel räägib rahast päris palju, on mitmeid lugusid inimeste annetustest ja varadega ümberkäimisest, mis on meile kõigile lugemiseks ja õpetuseks. Tahan siinkohal tsiteerida Jeesuse enda sõnu: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!“ (Lk 12:15) Jumal soovib, et me usaldaksime Teda ja kõik materiaalne peaks olema tagaplaanil. Raha ja asjade rohkus võib tuua lühiajalise õnnetunde siin maailmas, aga Jumal hindab inimese vaimu ja südame seisukorda. Süda, mis on kaldunud materiaalsele elustiilile, kaotab Jumala igavesed väärtused.
Rahal on oluline roll ka koguduses. Jumal ütleb: „Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni.“(Ml 3:10) Jumal kutsub inimesi tooma 10% sissetulekust kogudusele. Lisaks kümnisele ka annetusi erinevate otstarvete jaoks. Lihtne on öelda, et mul ei ole omalgi ja kas peaksin veel osa Jumalale andma. Kuid inimene kipub unustama, et Jumal on esmalt temale andnud ja sellest, mis Ta inimesele andis, küsib tagasi väikese osa. Inimesed soovivad, et nende kogudusel oleks pastor, et koguduse maja oleks soe, et seal oleks elekter ja vesi. Nii nagu meie kodudes tuleb nende hüvede eest maksta, nii tuleb ka kogudusehoones olevate hüvede eest maksta. Võiks küsida, kas Jumalal ei ole siis raha kogudusemaja kulude jaoks? Jumala raha on inimeste käes. Temal ei ole hoonet vaja, see on inimeste jaoks. Temal endal ei ole raha vaja, see on vajalik inimestele. Iga inimene on kutsutud andma oma panuse Jumala töösse, et teenida teisi inimesi ja sellega kasvatada oma iseloomu. Jumal esitab justkui väljakutse, et proovige mind kümnisega. Kui sina tood kümnise kogudusse, siis mina õnnistan sind rohkesti. Siin on igal ühel võimalik esitada väljakutse ka Jumalale, tuues kümnise kogudusse ja vaadates, kas Jumal saab oma lubadusega hakkama.
Igal juhul on see igaühe proovikivi ja Jumala poolt seatud. Inimese maine elu on igavese elu eelmaitse. See, kuidas inimene siin maa peal elab, näitab, kas ta saab ühel päeval osa Jumala pärandusest Tema lastele. Kui sa mõtled Jeesusele, kes suri ristil sinu pattude pärast, siis kas sa saad öelda, et sul ei ole midagi anda?
„Kogu universumis on ainult kaks kohta, kuhu saame oma vara koguda – Jumala varakambrisse või saatana omasse. Kõik, mis ei ole pühendatud Jumala teenimiseks, arvestatakse saatana poolele ja läheb tema tegevuse toetamiseks.“ (E. White, Nõuandeid vahendite kasutamiseks, lk 35)
Priit Keel on Viljandi adventkoguduse pastor
In English