„Armas, soovin sulle, et kõigis asjus sinu käsi hästi käiks ja sa oleksid terve, nõnda nagu su hingegi lugu on hea.“ (3Jh 2)

Avaldatud 7.6.2020, autor Õnne Kivinurm, allikas Meie Aeg

Neid ridu kirjutades olen elanud koroonast tingitud isolatsioonis natuke üle kuue nädala. Tunnen, kuidas see aeg on mind, minu peret ja mu suhteid muutnud, kuid kõige olulisem küsimus on siiski see, kas ja kuidas on see aeg muutnud minu suhet Jumalaga. 

Kui eriolukord märtsi keskel algas, reageerisid inimesed sellele erinevalt – kes kraamis kogu elamise pööningust keldrini puhtaks, kes alustas või lõpetas remondiga, kes luges läbi lugematu arvu raamatuid või teisipidi tundis suurt eraldatust ja võimetust päeva jooksul midagi korda saata. On räägitud sellestki, kuidas inimesele mõjub sunnitud pikaajaline isolatsioon emotsionaalselt sarnaselt leinaga – sellel on erinevad staadiumid ja inimesedki reageerivad erinevalt. Kristlastena saame aga olla kindlas lootuses ja teadmises, et Jumal juhib meid kogu eluteel tervikuna, olenemata selle etappidest või olukordadest. Ta teab minevikku ja näeb tulevikku ning seda kõike arvesse võttes on Tal meie oleviku jaoks parim lahendus. 

Ka isolatsiooniajaks valmistas Jumal mind täpselt õigel hetkel. Nimelt vaid päev enne riikliku eriolukorra väljakuulutamist käisime ühe koguduseliikmega harjumuspärasel tervisekõnnil – see on meie jaoks omamoodi kristlik osadusvõimalus –, kus kõndimise ajal arutame Piibli kirjakohtasid ja jagame isiklikke eestpalvevajadusi. Sel korral jõudsime kõnni lõppedes äratundmisele, et meil oleks teatud olukordasid silmas pidades vaja paastu, täpsemalt meediapaastu. Tundub üsna lihtne väljakutse, kuid siiski avastan vahel ikka, et olen aja veetmiseks valinud just kas sotsiaalmeedia, pildipangad või uudistekanalite sirvimise. Kuigi ka selle tervisekõnni õhtul oli õhk haigusega seotud uudistest ja ärevusest juba paks nagu enne äikest, olime siiski kindlad, et kui on uudiseid, mis peavad meieni jõudma, jõuavad need meieni ka ilma, et peaksime tundide kaupa internetis istuma. 

Järgmiseks hommikuks oligi välja kuulutatud eriolukord ning meediakanaleid täitis uudiste ja info üleküllus. Oma lähedastega suheldes sain aru, et ka sotsiaalmeedia oli üle ujutatud inimeste reaktsioonidest eriolukorrale. Ma tean, et seda infot oleks olnud minu jaoks liiga palju ja see oleks toitnud paanikamasinat minus. Ka Jumal teadis seda ning sättis asjad just niimoodi, et vahetult enne kutsus mind sellest eemale. Eemale – seda aega ja emotsiooni Jumalaga osaduse altarile tooma. 

Tõele au andes on kogu eriolukorraaegne elukorraldus ja suhtlus Jumalaga mind kutsunud enda elu andma täielikult üle Jumalale. Ja ma mõtlen siin just seda täielikku ja tingimusteta oma elu üleandmist Jumalale. See tähendab nii oma vara, elu kui samapalju ka uskumuste, tunnete ja soovide allutamist Temale, kes tunneb mu vajadusi paremini kui ma ise. Just viimase kahe – tunnete ja soovide – üleandmine on mulle emotsionaalse inimesena olnud alati kõige keerulisem. Ehk seetõttu on ka minu jaoks isiklikult üks kõnetavamaid piiblilugusid jutustus Eevast. Võib ju tõdeda, et esimene pattulangemine inimeste seas sai alguse just sellest, et oma tundeid ja mõtteid ei antud kohe Jumalale üle. Olete ehk ise ka mõnikord tundnud, kuidas tugevad tunded rulluvad üle nagu vägev tormilaine. Aga teate mis – Jeesus suutis ka tormi vaigistada! Kindlasti ei soovi ma sellega öelda, nagu peaks elu olema tundevaene. Kindlasti mitte! Küll aga on oluline, et miski ei saaks meelevalda meie suhte üle Jumalaga. 

Aadama ja Eeva loost on veelgi õppetunde just tänasesse päeva. Kas olete selle loo algusest tähele pannud, et kuigi Aadamal oli tähtis töö – tema oli see, kes pidi kõikidele loomadele nimed panema –, siis ei olnud tal hea üksi olla. Tal oli vaja inimkontakti ja see on kõnekas just tänasel päeval. Ka meie vajame inimkontakti. Kuid samuti vajavad seda meie lähedased. Kui veel Aadama loost paralleele tõmmata, siis kas olete tähele pannud ka seda, et Jumal märkas Aadama vajadust ja pakkus ise lahenduse. Minu jaoks tähendab see julgustust anda ka isolatsiooniajal oma suhtlemisvajadus Jumala kätte, kes annab mõtteid ja ideid, kellega ühendust võtta. Õnneks on täna meie kasutuses vahendeid igale maitsele – nii telefoni, internetilahenduste kui ka lihtsalt üle aia naabritädiga vestlemiseks. Minu üheks südamesooviks sellest isolatsiooniajast on, et inimesed hakkaksid enam märkama üksijäänud inimesi enda ümber. Eriti just meie armsaid vanureid, kellel pole igapäevast võimalust ringi liikuda juba kuid või aastaid. Et me ka pärast isolatsiooniaja lõppu ei unustaks seda, mis tunne on elada eraldatuses ja kui palju rõõmu toob pelgalt ühenduses olemine. 

Kui pöörduda tagasi mu mõtiskluse algusesse – aega, mil riiklik eriolukord ja kehtestatud isolatsioon polnud veel alanud, siis seda iseloomustas veel üks nähtus. Nimelt vahetult enne seda hakati tohututes kogustes kaupa koju varuma. Kuulu järgi olevat e-kaupluste kaudu osad inimesed isegi sadu kilogramme toitu koju tellinud. Arvatavasti on tänaseks päevaks pidanud kõik siiski oma varusid täiendama, kuid see käitumismuutus tõi siiski välja, et kui oleme igapäevaselt harjunud poode kasvõi meelelahutuseks külastama, siis elukorralduse muutus lööb rivist välja nii inimesi kui ka poesüsteeme. 

Elame perega linnast natuke väljas ning lähim toidupood jääb mõne kilomeetri kaugusele. See tähendab, et poeskäimine polnud ka enne praegust elukorraldust igapäevane. Küll aga võtame praegusest eriolukorrast kaasa teadmise, et meil on vaja palju vähem asju, kui varasemalt arvasime ning kui planeerida poeskäimine ühekordseks tegevuseks nädalas, siis säästame palju aega sisukamateks tegevusteks. 

Sedasama ütleb ka Jeesus: „Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!“ (Mt 4:4) See kirjatekst on pannud mind aga mõtlema – mis juhtuks meie maailmaga siis, kui me koguksime Jumala Sõna sama suure innukuse ja hoolega nagu eriolukorraeelselt oli näha kauplustes ihuliku toidu kogumisel? Jeesus kuulutab, et „õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga“ (Mt 5:6). 

Üks hoiatav koht Piiblis on Am 8:11: „Vaata, päevad tulevad,” ütleb Issand Jumal, „mil ma saadan maale nälja: nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele.“ 

Kui me teaksime, et lähenemas on näljaaeg maises mõttes, siis ilmselt hakkaksid meie mõtted liikuma selles suunas, kuidas selleks valmistuda. Me paluksime Jumalalt tarkust, kas ja mida koguda. Kui me aga teame, et on tulemas nälg Jumala Sõna järele, siis kuidas selleks valmistuda? 

Omamoodi Sõna-põuda tundsin siis, kui mu pojad, kellest vanem on tänaseks 5-aastane, olid mõned aastad nooremad. Sageli möödusid päevad pidevas rutus, nii et tundus, et Jumala Sõna pühendunud uurimiseks aega ei jäägi. Kui proovisin varakult enne teisi üles ärgata, siis sageli juhtus nii, et lapsedki olid enne päikesetõusu juba üleval. Tõele au andes tegi see nukraks ja nõutuks, et kas niimoodi jäängi vaimulikult kuivale. Siis aga õpetas Jumal mulle isiklikult väga olulise õppetunni – kuigi Jumala Sõna uurimine on tähtis osa meie suhtlusest Jumalaga, on selle uurimisaja pikkusest veelgi olulisem see, kui palju me loetust päeva jooksul läbi elame. See oli minu jaoks elumuutev – kui jõudsin isegi vaid ühe peatüki läbi lugeda, siis minu palve oli, et Jumal näitaks mulle läbi päeva, kuidas ma saaksin just täna seda praktiliselt oma elus rakendada. Võib öelda, et Piibel ärkas minu jaoks täiesti uuel viisil ellu. 

Praegu tunnen kutset nii ise kui poegadega hakata piiblisalme pähe õppima. Et kui Piiblit pole käepärast, siis oleks mul võimalik sellegipoolest Tema Sõna üle mõtiskledes päevateel käia. Et see oleks tõesti igal sammul lambiks mu teerajal. 

Viimastel aastatel olen muutnud harjumuseks märkmikusse üles kirjutada kogemused Jumalaga ja Jumala Sõnaga. Kui kogemuse hetkel tundub, et nii võimas kogemus ei saa ju kunagi meelest minna, siis hiljem märkmikku uuesti läbi sirvides olen sageli avastanud end üllatumast: „Kas tõesti juhtusid minu elus sellised asjad?“ Sellisel kogemuste ülesmärkimisel on hea mõju ka nendeks hetkedeks, kui vaimulikult on raskem seis ja tundub raske uskuda, et kunagi on viljakamaid aegu olnud. Siis on mõnus oma möödunud kogemusi läbi sirvida ja toetuda usule, et Jumal on seesama ka täna, nagu Ta oli siis, kui need read kirja said pandud. Nagu inimsuheteski, on erilistest hetkedest siduvam igapäevane pühendumine ja ustavus. Minu lootus on, et kui see eriolukord ükskord läbi saab, siis on sel ajal kogetu kasvatanud meid sügavamasse suhtesse Jumalaga ja seda aega jäävad mäletama veel mitmed-mitmed kanded usukogemuste päevikutes. 

Kuigi me ei tea, kui pikalt selline tavapärasest erinev elukorraldus jätkub, saame iga päev Jumalale öelda: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ (Js 6:8) ja seda justnimelt praegu kehtivatest liikumispiirangutest olenemata. Jumal saab meile anda tarkust nii oma Sõna kui palve läbi, kuidas olla Tema tööriist ka kodunt lahkumata. Jumalateenistuse alusena on meid ümbritsevatest oludest olulisem olnud ikka enese soovide ja tahte Tema altarile toomine. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat