Kes on neist suurim?
Ehk väärib Taavet, Iisai poeg, rohkem kui need kiiduavaldused, mis on talle juba osaks saanud: hiiglase alistaja, Iisraeli helge laulik, Messia kuninglik esiisa, Messia enda sõnadega kiidetu ja see suur rahvahulk, kes ülistavad Teda Taaveti pojana (Mt 1:1; 21:9; Mk 10:46–52; 12:35–37). Seega, siin on veel üks hurraahüüd Taavetile: viie sajandi Iisraeli-Juuda valitsuse kestel olid vaid tema ja Joosija need kaks kolme poja isa, kelle pojad pääsesid troonile.1
Kuningas Absalom
Taaveti kolmandast pojast Saalomonist pidi saama Iisraeli kuningas. Tema õed-vennad, kes enne teda kuningana valitsesid, andsid talle kui kuningale olulisi õppetunde eetilise sündsuse vallas. Esimene valitseja oli Absalom, keda me teame tema ilu ja väljanägemise järgi: „Aga kogu Iisraelis ei olnud nii ilusat meest kui Absalom, mitte ühtegi, keda nii väga oleks ülistatud: jalatallast pealaeni ei olnud temal midagi viga.“ (2Sm 14:25)
Ta lõikas kord aastas juukseid, tehes sellest vaatemängu – nii juustest kui ka iga-aastasest juukselõikusest (s 26). Kui tema ajal oleksid olemas olnud heategevusorganisatsioonid, oleks ta saanud juustest saadud tulu annetada lastele, kelle juuksed on vähiravi tõttu välja langenud; ta oleks seda teinud välklampide ja surisevate videokaamerate ees.
Suur osa Absalomi elust, kaasa arvatud tema trooniletõus, paistab olevat olnud etendus. Kuningaks saamine oli vaevaline teekond, hoolikas võimuaparaadi tundmaõppimine; inimeste elu vastu teeseldud huvi ülesnäitamine nõudis suurt kannatlikkust: „Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava ligidal tee ääres.“ (2Sm 15:2)
Linnavärav oli koht, kuhu inimesed tulid ennast kaitsma ning kuulama rahvajuhtide kohtumõistmist ja juhiseid. Inimesed tulid ligi, et esitada oma kaebused kuningale endale. Ja kui nad tulid, sai Absalom nende tähelepanu äratada ning muret kuulata: „Kust linnast sa oled?“ Ja „Vaata, su asjad on head ja õiged.“, kuigi keegi sind ei kuula. Seejärel puänt: „Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust.“ (s 2–4)
Absalomi hästi juhitud pettus masseeris väga tõhusalt majanduslikult ja emotsionaalselt haavatavaid inimeste sügavamaid kudesid. Tema viis südameid võita õõnestas moraalinorme, ent see võlus mõtlematute käsualuste hulki nii, et nad hakkasid seda rahvusliku võrgutamise programmi toetama. Aja jooksul hakkasid nad uskuma, mida see Jeruusalemma soolapuhuja neile õigusemõistmise osas lubas. Nende vajadus ja tema ambitsioon, nende kergeusklikkus ja tema suurejooneline pettus, tema sädelev edevus ja nende kergesti süttivad vastused süütasid raevutseva rahvusliku tulekahju, mis kihutas tema kuningana valitseva isa troonilt, tema kodust ja tema linnast. See oli metsatulekahju, mis õgis nii kuningakoda kui ka rahvast.
Absalomi kõrgekvaliteediline sõuaeg näitas lõpuks oma tulemusi: tema erikaarik, elegantsed hobused ja sädelev vahtkond, kaasa arvatud 50 eessõitjat (s 1), ilmselt oli sõitjaid ka tema ümber ja järel, veensid rahvast jõuliselt. Nad mõtlesid: see peab midagi väärt olema. Tema ilmselge olulisus ja mure nende eluolu pärast, tema teeseldud, kuid ükskõikne alandlikkus, tema avalik, kuid teeseldud hoolitsus oma isa alamate suhtes, tema igatsus, et nad saaksid teenitud õigusemõistmise – kõik see võitis nende südame (s 6). Kui nad tõstsid ta teenimisobjektiks – kõik osa tema plaanist –, õpetas tema peaeesmärk seda imetlust, mida ta nii hoolikalt oli üles ehitanud, õigel ajal ära kasutama. Nii et „kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud“ (s 6).
Aastaid pühendus ta silmakirjalikult sellele, et tekitada enda suhtes avalikku usaldust. Absalom võis olla kannatlik. Pärast seda, kui Amnon oli vägistanud tema õe Taamari, ütles Absalom õele pelgalt: „Ära võta seda asja südamesse!“ (1Sm 13:20) Vägistajale Amnonile ei öelnud Absalom sõnagi (s 22). Kaks aastat hiljem2 plaanis ta pidu, millel tema isa ei saanud osaleda ja Absalom anus, et isa tuleks (s 23–25). Kui kuningas Taavet ütles, et ta ei saa osaleda, pakkus meistersepitseja välja teise plaani: „Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon meiega!“ (s 26)
Seega, pärast järelemõtlemist ja kuninga toetusel läks Amnon, kahe aasta tagune vägistaja, Absalomi peole, nii et Absalomi teenijad saaksid ta tappa (s 23–29). Absalom oli kena välimusega, ambitsioonikas, külm, kalkuleeriv ja oma kurjade mõtete teostamisel murettekitavalt kannatlik. Printsi mõrvamiseks võttis ta kaks aastat.
Trooni võtmine paleepöördega nõudis siiski enamat. Möödunud oli neli aastat oskuslikku poliitilist näitemängu (2Sm 15:7), enne kui ta otsustas, et rahvas on valmis kulminatsiooniks. Kakssada hoolikalt valitud lakeid, valitud nende ustavuse põhjal, järgnesid talle pealinna. Nendele inimestele võis Absalom alati kindel olla. Tema märguande peale nad jooksid või peatusid, aplodeerisid või olid vaikselt või hüüdsid nagu pasunakoor. „Absalom on saanud Hebronis kuningaks!“ (s 10) Nad „olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast“ (s 11). Sõna, mis on tõlgitud kui kutsutud, on tavaline heebrea sõna kutse kohta. Kutse väärtus, olgu see Issanda kutse Aadamale (1Ms 3:9), Moosese kutse vanematele (2Ms 19:7) või seeravite kutse teineteisele (Js 6:3), sõltub kuulaja kõrvast. Absalomi järgijad kuulsid tema kutset ülestõusule ja andsid kogu oma toetuse ja ustavuse, koguni enda mõistlikkuse ja väärikuse hinnaga.
Huvitav on märkida, et määrusfraas paha aimamata on tõlgitud heebrea sõnast väärikus. Süütuses on väärikus. Kuid mitte igasugune pahaaimamatus ei ole ühesugune; lapsesarnases vaimulikus puhtuses ja süütuses on eetiline süütus, mida Jumal igatseb näha meis kõigis (Mt 18:3). Ausalt öeldes võisid Absalomi 200 meest olla lihtsalt naiivsed. Teatud pahaaimamatus on valitud poos, vaba tahte rikutus, valik mitte teada, kavalus, mida teinekord peidetakse usaldustäratava sildi all. Jumal armastab väärikust ja süütust. Kuid Tema needus on nende peal, kes kasutavad ära süütust, kuna neil puudub väärikus. Neid, kelle tegevuse tõttu ükski Tema süütutest komistab, ootab hirmus saatus: „sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse“ (s 6).
Laste usalduse kuritarvitamine ei ole ainus süütuse kuritarvitamine, mida Jumal põlgab. Õiglane Jumal, kes tasub süütute ärakasutamise eest, lubab kindlat hukkamõistu ka neile, kes väidavad, et nad on süütud, kuna nad on valinud teadliku teadmatuse. Me maksame mässu hinda, kui valime ükskõiksuse ega näe selle tõttu, mida Jumal meile näitab (Rm 1:20).
Absalom ja Adonija – kuningad, kellest ei saanud kuningaid
Absalomi lõpp ei olnud ilus. Tema avalik uhkusega vürtsitatud poseerimine, tema põlgus nende suhtes, kelle ustavus ta troonile aitas, olid ühe ja sama nähtuse – uhkuse – variatsioonid. Saalomon nägi, kuidas uhkus kannustas tema venda trooni nõudma ja kuidas uhkus sillutas teed tema hävingule ja häbiväärsele surmale Joabi ja tema sõprade käe läbi (2Sm 18:9–15).
Kahjuks pidi Iisrael Absalomi haleda sõu veel kord enne Saalomoni tõusu isa troonile läbi elama. Seekord oli Absalomi reeglite sätestajaks Adonija, samuti silmapaistvalt ilus, kuid tema asendas oma venna silmakirjalikkuse ja kalkuleeriva kannatlikkuse läbipaistvuse ja äkilisusega. Seal, kus Absalom teeskles, et ta teistest hoolib, oli Adonija üdini enesekeskne. Ta kuulutas: „Ma tahan saada kuningaks!“ (1Kn 1:5) Nii nagu Absalom, meelitas temagi oma meeskonda parimaid. Absalomil oli Ahitofel, kelle nõuanded olid “nagu Jumalalt saadud vastus“ (2Ms 16:23). Adonija meelitas enda poole Taaveti parima väejuhi Joabi ja Taaveti preestri Ebjatari.
Adonija valitsemine lõppes samal päeval, mil see oli alanud. Prohvet Naatan, Saalomoni ema Batseba ja purjutajate hüüded „Elagu kuningas Adonija!“ aitasid Taavetil riigipöördekatsest teada saada ja sellele lõpp teha.
Kuningas Saalomon
Vastupidi oma vendade isekatele plaanidele sai Saalomon kahekordse kroonimise osaliseks, ilma et oleks pidanud selle pärast oma isaga võitlema (1Kn 1:32–40; 1Aj 29:22). Kui ta oli troonile tõusnud, oli tema ainuke soov saada tarkust, et Jumala rahvast õigesti valitseda (2Aj 1:10). Jumal tasustas tema alandlikkust, lubades talle, mida ta palus, aga lisaks sellele ka jõukust ja ennenägematut tuntust, mida enam kunagi ei korrata (s 11, 12). Selle prohvetluse täitumises räägime tänagi Saalomoni tarkusest ja viitame sellele kui jumalikule – see on õppetund, mis on meile Jumala Sõnas talletatud.
Kuid Saalomoni kirjutised ja kuningakoja arhivaaride töö annab meile murettekitavalt teada rohkem kui Saalomoni varajaste päevade alandlikkus. Need tuletavad meile meelde tema haaremi suurust, tema õukonna hiilgust, tema poliitiliste liitlaste paganlikkust, kuidas ta kuritarvitas teatud osa lihtrahvast, tsementeerides nad teise klassi staatusesse; me saame teada, kuidas ta ekspluateeris teisi inimesi, et luua oma suurejoonelise arhitektuuriga ehitisi; tema lõbustustest, tema sõnakuulmatusest juhistele, mille Jumal oli andnud viissada aastat enne tema aega.
Saalomon – kuninga langus
Saalomoni metsikused trotsivad Jumala juhiseid kuningliku käitumise kohta. Kui Iisraeli mäss Jumalalt saadud juhiste vastu tipnes nende sooviga kuninga järele, „nagu on kõigil rahvail“ (1Sm 8:5), oli nende armulisel Jumalal anda juhiseid, et neid valitsuse loomisel aidata. Saalomon läks nende juhistega vastuollu ka nüanssides: 5. Moosese järgi ei tohtinud kuningal, kui Iisrael otsustab seada endale kuninga, olla palju hobuseid (5Ms 17:16), kuid Saalomoni tallis olevate hobuste arv – 1400 – oli üks tema kuulsuse näitajaid (1Kn 10:26). Jumal hoiatas, et rahvas ei läheks Egiptusesse tagasi hobuseid soetama (5Ms 17:16), kuid Egiptus oli Saalomoni hobustega varustaja (1Kn 10:28). Kuningas ei tohtinud palju naisi võtta (5Ms 17:17), Saalomonil oli 700 naist (1Kn 11:3). Kuningas ei tohtinud koguda palju hõbedat ja kulda (5Ms 17:17), Saalomon „hoolitses, et Jeruusalemmas oli hõbedat nagu kive“ (1Kn 10:27).
Saalomoni kuulsad arhitektuuriprojektid sõltusid pidevalt sellest, et ta kuritarvitas oma kuninglikku positsiooni. Karmus, mille najal ehitus edenes, aitas kaasa sellele, et rahva ühtsus, mille ta oli oma isalt pärinud, oli mõranemas. Saalomon ei saanud oma pojale kuningas Rehabeamile üle anda Iisraeli ühendriike, mille ta oli oma isalt saanud. Pärast Saalomoni surma lahvatasid enne pidevalt miilanud ühiskondlikud pinged (2Sm 19:40–43; 20:1, 2, 4–22). Iisraeli 12 suguharust kümme lõi algupärasest kuningriigist lahku, et mitte kunagi tagasi pöörduda. Andekast alamast, kelle Saalomon oli määranud oma kuritahtliku tööpoliitika jõustajaks, sai mässajate kõneisik ja esimene kuningas (1Kn 11:28). Jerobeam oli suurepärane sõjamees ja distsiplineeritud juht. Kuningas Saalomon kasutas teda kui virtuaalset orjapidajat, kes aitas tal viia ellu oma grandioosseid plaane, mis olid asendanud tema kunagise alandlikkuse.
Prohvetlik sõna andis teada, et Jumal kroonib Iisraeli suguharude valitsejaks uue inimese. Kuningale tähendas see, et Jerobeam tuleb kõrvaldada (s 40). Jerobeam põgenes ning leidis pelgupaiga Egiptuses kuningas Siisaki juures. Seal õppis ta riigivalitsemise kunsti, mis täiustas ja viimistles tema oskusi. Pärast Saalomoni surma moodustasid Iisraeli põgenik Jerobeam ja tema mentor Siisak võimsa sõjalise ja poliitilise löögijõu Saalomoni poja Rehabeami vastu (1Kn 14:25, 26). Iisrael ei saanud sellest löögist kunagi üle.
Saalomoni valitsemisviis ja kolme printsi näide on andnud meile ajalooõppetunde selle kohta, mida mitte teha. Saalomoni õpetussõnades on põhimõtteid, mille ta sõnastas oma tervemõistuslikkuse ja nooruse aastatel. Koguja raamat on Saalomoni tagasivaade, täis avalaid ja intiimseid mõtisklusi. Kumbki raamat ei maini kordagi Saalomoni vendi – see tõsiasi võib meil aidata leida Saalomoni tegeliku kuulajaskonna: meie, kes me peame teadma, et nii nagu Lutsiferi ja Absalomiga, nii on ka meiega: „Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust.“ (Õp 16:18); meie, kes me peame enda järglaste pärast meeles pidama, et „looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele“ (Õp 3:5). Siiski, Saalomon pidi ju võrdlema kroonimistseremooniaid, kui ta kirjutas: „Kiitku sind keegi teine, aga mitte su oma suu, keegi võõras, aga mitte su oma huuled.“ (Õp 27:2) See tarkus toob kasu nii lihtinimesele kui ka kuningale.
Lael Caesar on ajakirja Adventist Review toimetaja
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
1. Joosija kolm poega olid Jooahas, kelle rahvas kuningaks tõstis (2Kn 23:28–30); Eljakim, kellele Egiptuse vaarao Neko pani nimeks Joojakim ja määras ja Jooahase asemel valitsema (seejärel viis Neko Jooahase Egiptusesse, kus ta suri, s 31–34); ja Babüloonia kuningas Nebukadnetsar tõstis kuningaks Mattanja, kelle ta nimetas Sidkijaks (2Kn 24:17).
2. Heebreakeelne lugu rõhutab: „kaks täisaastat hiljem“.
In English