Kas see on pelk sõnakõlks? Mida teha, kui noor inimene meile nii ütleb? Kirjutab Margaret G. Dudley, kes on nõustaja. Tema ja ta abikaasa Roger on koostöös välja andnud kaks raamatut. Artikkel on tõlgitud ajakirjast Adventist Review.
See juhtus meiega. Me olime sõnatud!
Minu abikaasa, Rogeri ema suri ja olime parasjagu lennukis oma ainsa tütre ja tema perega, teel matustele. Tütar selgitas mulle õrnatundeliselt, et tema ja tema pere ei käi enam kirikus ja nad ei taha seda teesklust jätkata. Veelgi enam, ta ei tahtnud sellest rääkidagi.
Meie südames oli sügav kurbus. Meie esimene inimlik reaktsioon oli sellest rääkida, kindlasti on nad sellest ilusast sõnumist kuidagi vääriti aru saanud. Kuid see ei olnud kohe kindlasti õige aeg.
Aastate jooksul oleme me Rogeriga nii isikliku kogemuse põhjal kui mitmete jutuajamiste käigus kogudusejuhtidega õppinud palju selle kohta, kuidas käituda juhul, kui keegi ütleb sulle: “Ma ei taha enam kirikusse tulla.” Siin on mõned soovitused sõpradele, lapsevanematele ja kogudusejuhtidele, kuidas selles olukorras toimida.
Kui sa oled sõber
Kõige edukam viis konflikti vältimiseks – ära hakka vaidlema ega võta kaitsepositsiooni. Vaidlemine tipneb vaid veel kõrgemate kaitsemüüridega. Et säilitada avatud suhtlemine, jääge sõpradeks. Võta aega tõeliseks kuulamiseks, kui teismelised ja noored räägivad, miks nad on teinud sellise otsuse, ära mõista kohut ega eita nende õigust nii tunda. Nad võivad arvata, et kirik on liiga igav, et sel ei ole mingit olulisust või et nad ei ole seal sõpru leidnud. Uuri, millal nad nii tundma hakkasid. Missugune konkreetne sündmus on sellised tunded vallandanud? Vaimulik apaatsus saab tavaliselt alguse mitteosalemisest hingamispäevakoolis. Kas teie koguduses on elav hingamispäevakool? Kui mitte, pidage oma koguduse juhtidega aru, kuidas pakkuda huvitavat ja midagi muutvat hingamispäevakooli.
Teismelised ja noored tahavad ise mõelda. Edendage õhkkonda, kus mõtlemine on lubatud ja milles noored saavad uurida, mida kogudus õpetab, kus nad leiavad piibelliku aluse ja põhimõtted, millel rajanevad Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse doktriinid ja kus nad saavad määratleda enda jaoks, mida tähendab kogudus tänapäeva maailmas. Nad peaksid tundma, et on lubatud esitada küsimusi, kui nad vaagivad oma väärtusi ja langetavad ise enda otsuseid.
Kui sa oled lapsevanem
Vanemad vajavad sellise olukorraga silmitsi seistes taktitunnet ja tarkust. Teismelised ja noored ei taha, et “religioon neile pähe määritaks”, siiski on vanematel lubatud kinnistada oma peres kristliku käitumisviisi standardeid. Et sellises olukorras targalt ja armastavalt ning tasakaalukalt käituda, on vaja palju palvetada, ja see nõuab suurt taktitunnet.
Endine Adventist Review abitoimetaja Ella Rydzewski meenutas oma vestlust Roger Morneau´ga (Adventist Review, 13.dets, 2001, lk 6), mille käigus viimane andis täiskasvanud laste vanematele tarkusekillu: “Ta ütles, et vanemad ei tohiks oma lastele religioonist rääkida muidu kui küsitakse, sest nad on arvatavasti aastate jooksul nii palju saanud, et neil on nüüd “religiooni seedimatus”. Ta soovitas, et vanemad palvetaksid iga päev ja kirglikult oma laste pärast ja endi pärast, et nad säilitaksid armastava ja vastutuleliku meelsuse. Igas vanuses lapsed vajavad seda, et nad näeksid oma vanemate elus Püha Vaimu vilju, enne kui nad leiavad, et nende vanemate religioon on atraktiivne.”
Teismelised või noored teatavad tihti hingamispäeva hommikul, et nad ei taha kirikusse tulla. Vanem peaks vastama: “Me tahaksime sinuga koos minna ja räägime sellest pärastlõunal.” See annab vanemale aega mõelda ja palvetada selle olukorra pärast, enne kui sellest oma lapsega rääkima hakatakse. Või eelistab vanem lapsele kirja kirjutada (kui see on parim viis konflikti vältimiseks) ja jagada oma isiklikke kogemusi, öeldes: “Ma tundsin kunagi samamoodi (kui see oli nii) ja mind aitas kogudusega uue kontakti saavutada...” Julgustage noort inimest veetma oma aega koos perega ja leidma viise, kuidas oma tundeid läbi töötada. Pange paika perekokkutuleku aeg, kus perekond saab koos läbi mõelda, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kuid mis iganes juhtub, ärge vaielge – kuulake hoolikalt ja küsige oma pereliikme ütlemiste kohta selgitusi.
Rääkimiste kõrval elage ise sellekohast elu, mida te õpetate. Teismelised ja noored on väga tähelepanelikud jälgima ja nad õpivad sellest, mida nad näevad, rohkem kui sellest, mida nad kuulevad. Ühelt kuulsalt õppejõult küsiti kord vanemlikku nõu. Tema vastus oli: “Siin on kolm kõige olulisemat põhimõtet: eeskuju, eeskuju, eeskuju.” Seda tõde rõhutavad ka Ellen White´i sõnad: “Põhjus, miks Pühakirja õpetused ei ole noorte seas enam kõrges hinnas, on see, et väga paljud vanemad ja õpetajad küll usuvad Jumala Sõna, kuid nende elu eitab selle väge” (“Haridus”, lk 259).
Õpeta, et religioon on põhimõtteliselt suhtlemine – Jumala ja üksteisega – see näitlikustab Jumala armastust. Meie armastus teiste vastu tõestab maailmale, et me oleme Kristuse jüngrid (vt Jh 13:35). Käitumiskoodid ja uskumustesüsteemid tulenevad loomulikult sellest, kui Jumala armastus muudab meie südant, nagu see on muutnud ka vanemate südant. See esindab pigem orienteeritust armule kui käsule ja seda näidatakse kodus välja sooja, toetava suhtlemisena; siis on kodu koht, kus laps saab ilma ohutundeta küsimusi esitada.
Ole tahtlik oma noorega rääkima enda isiklikust usust. See ei tähenda doktriinide selgitamist, vaid jutuajamist sellest, mida tähendab Jeesus sinu jaoks ja mida Jumal teeb sinu jaoks. Vii läbi huvitavaid pereteenistusi, eelistatavalt hommikul ja õhtul. See annab võimaluse lastele õpetada, kuidas vestluslikult palvetada ja kuidas kasutada Piiblit, nii et see pakuks vaimulikku kosutust.
Mõelge välja viise, kuidas teie perekonna hingamispäev oleks eriline ja kogudus huvitav. Alustuseks on hea see, kui sa külastad oma lapse hingamispäevakooli ja uurid välja, kuidas seal tunde läbi viiakse. Kas need on piisavalt huvitavad?
Üks meie koguduseliige, kelle tütar teatas, et ta ei taha enam kirikusse tulla, vastas lapsele: “Kui sa sel nädalal koos minuga kirikusse tuled, jään ma järgmisel hingamispäeval koos sinuga koju ja me teeme oma teenistuse. Hingamispäev on päev, mil pere peab koos olema.” Tema lapsel ei olnud suurt soovi hingamispäeva koos emaga kodus veeta. Seejärel uuris ema koos tütrega, kuidas viimane saaks kaasa aidata koguduse lasteteenistuses. Tütrele meeldis väga lapsi õpetada ja hingamispäevakoolist osavõtmine ei olnud enam probleemiks.
Kui sinu teismeline tunneb, et tal ei ole koguduses sõpru, on siin mõned mõtted, mida võiksid proovida:
• Palu mõnel teisel noorel helistada oma lapsele või kutsuda ta kiriku noortetegevustesse.
• Abista oma kogudust, pakkumaks tegevusi, mis aitaksid noortel paremini üksteisega tutvuda ja tööta teiste koguduseliikmetega, lüües kaasa rajaleidjate programmi läbiviimisel, abistades kogukonnale suunatud projektides või planeerides hingamispäevaõhtuseid tegevusi. Noorte jaoks on suhted väga-väga olulised ja mängivad väga suurt rolli noorte kogudusega liitmisel.
• Anna oma pastorile diskreetselt ja konfidentsiaalselt märku, et noored on koguduses apaatsed. Sinu pastor saab julgustada koguduse töölisi noortele sel kriitilisel ajal rohkem tähelepanu pöörama. Mis kõige peamisem, pastor saab nende eest palvetada.
Kui sa oled juht
Alljärgnevalt mõned toimivad ja väga praktilised toetusmõtted , mis julgustavad neid, kes seisavad silmitsi väljakutsega võita tagasi oma noorte usaldus.
Rajage internetilehekülg lapsevanematele ja sõpradele, kes on oma noorte päras mures. Koostage nimekiri abistavatest ja kättesaadavatest vahenditest. Alustuseks võiksite üles riputada sellesama artikli ja teised samateemalised. Käesoleva artikli autorilt saab kontakti võttes PowerPoint programmis koostatud presentatsiooni samal teemal. Veel üks suurepärane artikkel on ilmunud John Van Eyki sulest 2002. aasta Adventist Review´s, “The Influencing of Searching Minds—How to Make a Public College Student Feel Part of the Church” (“Kuidas tagada riikliku kooli õpilasele tunne, et ta on osa kogudusest”) (www.adventistreview.org/2002-1525/story3.html).
Korraldage oma laste pärast murelike lapsevanemate palvegrupp. See grupp võiks kokku saada nädala sees või teisel vanematele sobival ajal. Meie koguduses on üks selline.
Suhelge oma koguduse noortega, kes õpivad kodust kaugel, saates neile koguduse infolehti ja uudiseid ja tervitades neid südamlikult, kui nad on pühade ja vaheaegade ajal kodus. Julgustage vanemaid tellima ja saatma ajakirju ja pühendusmaterjale, mis on suunatud just sellele eagrupile. Tudengitele võib saata sügavamaid teemakäsitlusi usu kohta. Peakonverentsi haridusosakond annab välja neljas keeles ajakirja Dialoog (Dialogue), mis on suunatud tudengitele ja mis keskendub usule ja tegudele. Kui sa soovid seda tellida, võta ühendust oma kohaliku koguduste liidu või uniooniga.
Looge enda ümber soe, vastuvõtlik ja mitte kohut mõistev õhkkond, külvake sellist suhtumist ka teiste seas. Koguduseliikmed peavad õppima, kuidas mitte kritiseerida neid, kes riietuvad, musitseerivad erinevalt või kelle elustiil on nende omast erinev. Inimesed kasvavad nii vaimulikult kui emotsionaalselt vaid siis, kui nad tunnevad, et neid armastatakse sellistena, nagu nad on. Igaüks, kes astub ükskõik missugusesse meie kirikusse, peaks tundma, et ta on siin oodatud – et ta on pereliige.
Koguduseliikmed peaksid eesmärgipäraselt kaasama noori koguduse tegemistesse ja ellu. Andke neile võimalus kasutada talente, alguses väiksemate vastutusalade peal ja siis järk-järgult nende vastutust kasvatades, vastavalt sellele, kuidas nad kasvavad. Nad peaksid saama töötada koos mentoriga, kui nad koguduses juhtivaid rolle endi õlule võtavad.
Pange paika vaimuliku juhatamise programm. Minu kodukoguduses on igal vastristitud noorel, kes on vanuses 13-19 aastat, oma vaimulik juht. Need juhid on vabatahtlikud, kelle kutsub tööle hingamispäevakooli juht.
Minu enda lugu
Selle artikli alguses jagasin oma abikaasa ja enda südamevalu, kui meie tütar ja tema pere otsustasid kirikust lahkuda. Me seadsime endale prioriteediks temaga soojade suhete säilitamise – sild, mille kaudu nad saaksid tagasi tulla. Me pidime ennast religioonist rääkides tagasi tõmbama, kuid oma üksiolekus veetsime tunde palves ja pisarais. See kestis kümme pikka ja ärevat aastat. Siis, ühel päeval tütar helistas meile ja ütles: “Ema, isa, ma sain siinsest kirikust kirja, mis kutsub endiseid koguduseliikmeid neid külastama ja vaatama, kuidas nad on muutunud. Noh, minu elus on juhtunud üsna palju asju, mis on mind mõjutanud seda kutset vastu võtma. Ma lähen vaatan ise oma silmaga, kas nad on muutunud ja kuidas nad mind kohtlevad. Kuid ärge veel liiga palju lootke, sest mul ei ole õrna aimugi, mis kõige selle tulemus on.”
Me palvetasime tema eest veel rohkem. Ja olime kindlad, et Jumal juhatab. Sel hingamispäeval võeti ta soojalt koguduseliikmete ja pastori poolt vastu, nad kutsusid ta oma tiiva alla. Ei kulunud palju aega, kui meie tütar kutsus meid oma taasristimisele. Me teame isiklikust kogemusest, et Jumala hinnalise tallekese tagasitulek nõuab armastavat suhtumist ja palju-palju palveid.
Õnnistagu Jumal meid, kuid me palvemeeles hoiame ühendust oma teismeliste ja noortega kodudes ja kogudustes. Igaüks on hindamatu väärtusega ja igaüks vajab seda teadmist, et ta on Jumalale ja meile oluline. “Tõesti, nõnda ütleb Issand: mina riidlen sellega, kes riidleb sinuga, ja mina päästan su lapsed (Js 49:25).
Tasuta PowerPoint programmi saamiseks kirjuta aadressil dudleym@andrews.edu.
Tõlkinud Averonika Beekmann
In English