Noore ema tee: Intuitsioon

Olen oma pragmaatilis-skeptilisest loomusest juba piisavalt siin kuust kuusse jahvatanud, aga ei saa sellest seekordki üle ega ümber. Nimelt on sellise olemise loomulik kõrvaltoime see, et suhtud kahtlustavalt igasugusesse müstikasse... või sellesse, mis potentsiaalselt servapidigi müstika järgi võib lõhnata. Nii pole ma kunagi suur kõhutunde fänn olnud. Ma lihtsalt ei töötle tavapäraselt infot selles mõõtmes – ikka pigem mõtlen läbi, kaalun pooli, arutlen võimalike tulemuste ja soovitud väljundite üle ja siis langetan informeeritud ja põhjendatud otsuse. Tahad teada, miks nii otsustasin? Aga, palun, luba, ma kohe seletan! Kui vaagimise tagajärjena on ette näidata ühtmoodi hääd või sandid tulemused, valin huupi. Siis tunnistan sulle ka ausalt, et huupi mis huupi.

Oma esimese aasta jooksul Rubeniga olen paaril korral seisnud silmitsi olukorraga, kus argumentidest ei aita ja huupi valimine tundub vastutustundetu. Ja nendel kordadel on mul välja löönud mingi kummastav kuues meel – kõhutunne (kujuta pilti!), mis sõnatult ja seletamatult üht varianti teisele eelistab. Nii olengi lapse kõrval pidanud esimest korda elus enda jaoks lahti harutama, mis loom see intuitsioon on ja mida sellega peale hakata.

Raamatus „Kiire ja aeglane mõtlemine“ uurib Daniel Kahneman kiire ja aeglase mõtlemissüsteemi erinevusi ning kustutab muuhulgas maagilise kuma, mida mõnikord intuitsioonile külge poogitakse. Ta rõhutab korduvalt, et kõhutunne – teadmine justkui päriselt teadmata – on olemas, kuid mitte kui kuues meel, vaid pigem kui omandatud oskus midagi kiiresti „ära tunda“. See teooria eeldab, et sul on mingis vallas hulk kogemusi ja mälestusi, mis siis kaalutletud ning aeglasele mõttevoole märkamatu kiirusega läbi töödeldakse, nii et sa järsku justkui eneselegi üllatuslikult õiget vastust lihtsalt teaks. Mu enese vaatlused sobivad selle teooriaga osaliselt kokku küll. Kõhutunne Rubeniga seotud asjade kohta tekkis tasapisi. Enne intuitsiooni oli pikalt katse-eksitus-meetodil avastamist ja leiutamist. Ühel hetkel aga oli mõni vastus lihtsalt käes. Kahneman usub siiralt, et kui ma maha istuks ja tõesti kogu kättesaadavat infot siis ka aeglaselt ja põhjalikult töötleks, suudaksin oma kõhutunde silmapilkselt läbitud jada ka taastada.

Kõige kombatavamad kõhutunde korrad on olnud seotud Rubeni tervisega. See on paratamatult üks noore lapsevanema ülemõtlemise valdkondi. Ei, kanaema ei taha olla. Iga pisikese köh-köhi pärast ei saa ju kohe karantiini korraldada! Aga mis siis, kui nüüd niimoodi külla minek asja hullemaks teeb? No, last vati sees kasvatada pole ka mõistlik. Aga kui nohu nakkab ja pärast kogu võõrustaja pere, pea paks, hooletut noort ema neab? Kas see needmine on parem või hullem kui naermine titeemme üle, kes igast väiksest asjast suure mulli puhub? Ei tea, see-ja-see käib küll igal pool ja kogu aeg lapsega ringi, viga pole miskit. Samas, too-ja-too jätab suht mõistliku mulje, aga, näe, eelmisel nädalal jäi tõbise lapsega koju... Ja nii edasi ja edasi ja edasi. Sümptomid on olemas, aga sellised hädised. Küllakutsujad on muidu sellise seiklusliku loomuga. Imelik oleks ära öelda. Teist otsa pidi jälle...

Ei teagi, mida Kahneman selle olukorra kohta kostaks. Tõendusmaterjali on võrdselt mõlemal pool. Mida peljata ka võrdselt. Näiteid elust enesest samuti. Mida sa siis teed? Palvetad? Igatahes. Aga kui uurimit ja tummimit pole käepärast, Piiblit lahti lüües satub näpp mitte just kõige otsesemalt abiks osutuvatele salmidele ja kõuekõminal vastust taevaruumis ei kaja, mida sa siis teed? Palvetad veel ja...

...tunnetad kõhtu.

Mis tunne on? 

Õpin seda õppetundi siiamaani ja kõige valusamalt ikka läbi vigade, sest argumenteerisin end selle aasta alguses paaril korral kõhutunde valitud variandist välja. Just nii, et aga-lapsel-on-juba-parem ja piinlik-oleks-nii-pisikese-häda-pärast-kokkulepet-tühistada. Ei taha ju pidur olla! Võta end kokku, naine! Käime ära! Natuke kummastav maik jäi otsusest suhu, aga kui poolt- ja vastuväited kummalgi pool kokku liita, ei jäänud mulle eriti materjali, et mitte-minemist hästi põhjendada. Mõtlesin. Kaalusin. Arutlesin. Katsusin selgitada. Kuhjasin kõhutundele paksu poleemikavaiba pääle ja tegin otsuse minna... et siis vaadata, kuidas õnnetu laps külas söögilauale oksendab, ja kuulda paari päeva pärast, et sealne pere sama hädaga palavikus on. Teel tagasi koju istusin kõrvalistmel, torssis ja pettunud. Kedagi teist polnud süüdistada. Ise olin olnud rumal ja matnud maha midagi, mille väärtust oleksin võinud osata hinnata. Ise vedasin alt nii ennast, Rubenit kui teisi. Ja ma tean, et ma teadsin, mis see õige otsus oli – kõhutunne ütles. Pean õppima seda kuulama. Pean õppima seda usaldama. Mingi... ema-olemise värk vist.