Vastus ülestõusmisele

Kui uskumine on nägemisest olulisem

Viimasel ajal on meie kultuurilise maastiku tormina vallutanud üks sõna – valeuudised. See sõna – valeuudised – on uudissõna, mis on aja jooksul väga populaarseks muutunud. Mõnd uudissõna ei võeta kultuuris täiesti omaks. Uudissõna võib välja mõelda ka vana fraasi asemele, nii et uus sõna sisaldab endas värsket nüanssi.

Näiteks sõna veebinar – seminar, mida korraldatakse interneti vahendusel – on samuti uudissõna. Sõna guugeldama samamoodi, see tähendab veebi otsingumootorit kasutama, ükskõik kas selleks kasutatakse Google’i otsimootorit või mitte.

Niisiis, kui kasutatakse uudissõna valeuudised, siis mida see tegelikult tähendab? Valeuudiseid kirjeldatakse kui teatud tüüpi kollase ajakirjanduse või propagandateksti, mis koosneb teadlikust misinformatsioonist või valest ja mida levitatakse trüki-, ringhäälingu- või sotsiaalmeedias eesmärgiga eksitada vastuvõtjat või kahjustada inimese või agentuuri usaldusväärsust, et saavutada majanduslikku või poliitilist edumaad. Kuna valeuudiste eesmärk on teadlik valeinformatsiooni levitamine, avaliku arvamuse väänamine, võivad need valedes kätes väga kahjulikuks tööriistaks osutuda.¹

Üks valeuudiste peamisi efekte seisneb selles, et järjest keerulisem on aru saada, keda või mida uskuda.

Pidanuks olema targem

Tõesti, kas valeuudiste levitamine Jeesuse päevil oleks olnud põhjus, miks neil, kes olid Talle lähimad, oleks olnud raskem uskuda?

Piiblis on kirjas selline lugu: „Aga kui Jeesus nädala esimesel päeval vara oli üles tõusnud, näitas ta end esmalt Maarja Magdaleenale, kellest ta oli seitse kurja vaimu välja ajanud, ja too läks ja kuulutas neile, kes olid tulnud koos temaga, kui nad leinasid ja nutsid. Ja nemad ei uskunud, kui said kuulda, et Jeesus elab ja et Maarja Magdaleena oli teda elusana näinud.“ (Mk 16:9–11)

See võib olla Kristuse surma, matmise ja ülestõusmise loo üks hämmastavamaid aspekte. Ütlen seda seepärast, et Jeesus oli oma surma ja ülestõusmist juba mõnda aega enne seda saatuslikku nädalat ette kuulutanud. Ajuti tundusid Tema kommentaarid olevat tahtlikult hägusad, nagu siis, kui Jeesus ütles, et lammutage tempel ja ta ehitab selle kolme päevaga üles (Jh 2:18, 19).

Kuid oli kordi, mil Jeesuse sõnum Tema peatse surma ja sellele järgneva ülestõusmise kohta oli üsna selge. „Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama.“ (Mt 16:21)

Seega kõlab küsimus: miks Jeesust ei usutud? Allpool on paar võimalikku vastusevarianti. 

Esiteks, kas võis olla, et nagu paljudel kristlastel täna, puudus ka Jeesuse jüngritel usk Kristuse sõnadesse, et kolmandal päeval tõuseb Ta uuesti üles? Või ehk muutis nende uskmatuse värvikaks tõsiasi, et nad olid vaid nädal varem näinud Jeesuse juubeldavat sissesõitu Jeruusalemma ning nüüd ei suutnud nad ette kujutada, et seesama võidukas Jeesus on valu ja kannatamise ja ristisurma ohver?

Võibolla pidasid nad Jeesuse sõnu Tema surma ja ülestõusmise kohta liiga raskeks, kuna ka nemad, nagu Pilaatus, olid veendunud, et Jeesuse elutu keha ei saanud kuidagi ülimalt valvatud hauakambri vastu.

Või oli asi selles, et uudis Kristuse ülestõusmisest jõudis nendeni naise, mitte mehe vahendusel? Nende silmis ei saanud see uudis seega usaldusväärne olla.

Ma ei ole seksistlik, vaid võtan pelgalt arvesse toonaste sündmuste ühiskondlikku konteksti. Jeesuse ajal ei peetud naisi sama sotsiaalse kihi liikmeteks nagu mehi – see sai selgeks hommikupalve ajal, mida juudi mehed tsiteerisid, tänades Jumalat selle eest, et nad polnud sündinud orjade, paganate või, jah, naistena.²

Võibolla tundsid jüngrid, et uudis Jeesuse ülestõusmisest oli lihtsalt üks hookuspookus, mille olid välja mõelnud Tema järgijad, või eeldasid nad kõigi nende valeuudiste tõttu, mis Jeesust ümbritsesid, et see oli üks järjekordne valeuudis.

Siin on karm tõde: mitte ükski Kristuse lähimatest järgijatest ei uskunud, et Ta tegelikult ka kolmandal päeval surnuist üles tõuseb. Kui nad oleksid uskunud, kas poleks nad kolmandal päeval siis haua juures oodanud? Isegi naised ei läinud haua juurde eesmärgiga tunnistada Tema ülestõusmist, vaid et nad saaksid valmistada Tema keha matmiseks, kuna see tegevus oli hingamispäeva saabudes pooleli jäänud.

„Ja ta võttis selle maha, mähkis linasse ja asetas kaljusse raiutud hauda, kuhu polnud veel mitte kedagi maetud. Ja see oli pühade valmistumispäev, ning hingamispäev oli algamas. Aga naised, kes olid Jeesusega koos tulnud Galileast, läksid kaasa ja vaatasid hauakambrit ja seda, kuidas tema ihu sinna pandi. Siis nad pöördusid tagasi ning panid valmis lõhnarohte ja mürri. Ja hingamispäeval puhkasid nad käsu järgi.“ 
(Lk 23:54–56)

Nagu me evangeeliumist teada saame, võtsid jüngrid selle uudise tõepärasuse omaks alles pärast seda, kui Kristus oli neile isiklikult ilmunud (Mt 28:16, 17; Mk 16:9–14; Lk 24:33–37; Jh 20:19, 20).

Usu perspektiiv

Kuigi jüngritele oli oluline, et nad oleksid Jeesuse ülestõusmise esmased tunnistajad – see oleks hajutanud kõik nende kahtlused –, rõhutab Jeesus, et olulisem on uskuda Tema ülestõusmist ilma, et uskuja oleks ise selle sündmuse juures olnud. Seda illustreerib Toomase lugu. 

„Aga Toomas, … üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.” Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!” Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!” Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!” Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.”“ (Jh 20:24–29)

Paljud meist on tuttavad väljendiga kui näen, siis usun, mis tähendab, et ainult füüsiline ja käegakatsutav tõendusmaterjal on veenev.³ Kuid Jeesuse mõtteavaldus Toomasele ja teistele jüngritele läheb täiesti selle mõtteviisi vastu. Jeesus teeb selgeks, et kuigi oma silmadega nägemine on inimesele äärmiselt oluline, on usklikele veelgi olulisem ususilmadega nägemine.

Kristlaste elu üks põhialuseid on usk – selle määrani, et ilma selleta on võimatu Tema meele järgi olla (Hb 11:6). Kuna meil, kristlastel, ei ole empiirilisi tõendeid Jeesuse ülestõusmise kohta hauast, peame selle vastu võtma usus.

Siin saab meie elus kristlastena idee uskumisest olulisemaks kui nägemine. Kui me võtame usus vastu teadmise, et Kristus on surnuist üles tõusnud ja et nüüd elab Ta selleks, et teha Isa ees meie eest vahendustööd, võib meil olla sama lootus, mis anti neile, kes olid Tema ülestõusmise esmased tunnistajad.

Apostel Paulus ei rääkinud mitte ainult Kristuse ülestõusmise tegelikkusest, vaid selle teadmisest usus: „Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole? … Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse … kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.“ (1Kr 15:12–20)

Uudis Jeesuse ülestõusmisest, kes nüüd elab meis, kristlastes, ei pidanud kunagi üksnes meile jääma. See anti meile eesmärgiga seda maailmaga jagada. Maailm peab teadma, et Jeesuse Kristuse ülestõusmine, mis pea 2000 aastat tagasi toimus, ei ole mõni kuulujutt, valeuudis või vandenõuteooria, vaid tõeline ajalooline tegelikkus sinu ja minu elus.

Ainus viis, kuidas meie ümber olevad saavad sellest teada, eriti meie kobrutavate valeuudiste ajastul, on tõendid, mida meie tunnistajatena anname tõsiasja kohta, et Jeesus on elus ja elab meis. See on lootus, millest Paulus Kolossa usklikele kirjutas: „…kellele Jumal tahtis teada anda, mis on selle saladuse kirkuse rikkus kõigi rahvaste seas; see on – Kristus teie sees, kirkuse lootus.“ (Kl 1:27)

See lootus ei ole soovmõtlemine, see on tõelisus, mida iga usklik tunnistuse kandjana läbi elab – olla iga päev muudetud Jumala näo järgi. See on sama lootus, mis elab meis ka 21. sajandil, kui me võtame usus vastu uudise, et Kristuse ülestõusmine ei ole valeuudis, vaid hea uudis, mida meie maailm nii hädasti vajab.

1980ndatest pärineb tuntud ütlus „Hoia lootust alal!“. Ma olen eri meelt. See ei ole minu ülesanne – hoida lootust alal. Lootuse ülesanne on hoida mind alal!

Kes ei tahaks kuulda häid uudiseid?

Charles A. Tapp on USAs Marylandis asuva Slogi adventkoguduse vanempastor.

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann

1. “Fake News,” Wikipeedia.

2. Artscroll Siddur, Morning Blessings, 
lk 12.

3. Christine Ammer, The American Heritage Dictionary of Idioms (2003).