Aastaajad on sassis. Oli justkui kevad, pungad puhkesid, esimesed lumikellukesed rõõmustasid silma ja olime juba leppinud, et talv jäi seekord vahele. Aga ei midagi, tuli ka talv ning pärast lõpmatuna näivat pori on tore kas või natukeseks nautida valget lund ja lummavat vaikust. Eks ilu on vaataja silmades ning see, mida tähele paneme ja enda jaoks tähtsustame, hea ja ilusana silme ette loome, on samuti meie enda otsustada. Mida me endale meenutame ja mida tahame mäletada? Kuidas see igapäevaelu mõjutab?
Ps 77:12: „Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast.“
Milliseid imesid peidab minu elu? Nende meenutamine annab jõudu edasi minna. Aastaajana on just kevad selline, mis annab jõudu – kevade elujõud, see on looduse tärkamine, unistuste ärkamine, lootuse aeg, väikeste imede märkamise aeg, armastuse aeg.
Mäletan, kuidas minu usutee alguses andis Jumal mulle palve peale vastuse, et armastus on siis lähedal, kui pungad puhkevad. See andis mulle kindla teadmise, et just kevad on see aeg, kui minu ellu tuleb armastus. Tegelikkuses tuli tõeline armastus sügisel, aga kuhu jäid siis puhkevad pungad? Kas Jumal ajas midagi sassi? Pungad olidki! Kui ütlesin kallimale oma jah-sõna, siis nägin, et minu toas olid jõulukaktusel puhkenud pungad.
Vahel on vaja pereelus kevadet tunda ka talvel ning tuletada meelde kevade värskust ka siis, kui sügismasendus tahab endasse mässida. Eks igal perel on oma ilusa algusega lugu, aga on kuidagi kurb näha, et pered, kes on kunagi alguses olnud väga õnnelikud, motiveeritud koos tegutsema, on ühtäkki justkui võõrad ja neid ei seo miski. Kas kuskil on tehtud viga või on hoopis midagi tegemata jäänud? Kui ma tunnen, et mul jääb millestki puudu, ja tahan, et midagi oleks teisiti, siis saab seda alati sõnadesse panna – välja öelda ning koos lahenduseni jõuda. Võib juhtuda, et esimesel katsel läheb olukord veel nutusemaks, aga kui on tahe midagi koos parandada ning armastus ei ole üksnes tunne, vaid ka põhimõte, siis jõutakse lahenduseni. Tänapäeval on palju võimalusi leida vajadusel abi ka spetsialistidelt. On imeline eesõigus, et ma ei pea oma muredes üksinda jääma, vaid Jumal on valmis igal sammul toetama. Samas ei tee Ta midagi minu eest ära. Ta annab mulle tarkust, et teha õigeid valikuid, annab jõudu ja lubab toetuda oma tõotustele. Tõeline armastus on see, kui kaks ebatäiuslikku inimest keelduvad teineteise suhtes alla andmast.
Mind on alati kinnitanud ja masendusest välja aidanud tõotus Jesaja 43:15, kus Jumal annab teada: „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed...“ Ja seda Ta ongi teinud. Ta on mind alati probleemidest välja aidanud. Sellega on iga kord kaasas käinud omapoolne tegutsemine ja abi otsimine, aga Tema on juhtinud nii, et alguses lootusetuna näiv olukord on paranenud, Ta on teinud hoopis midagi uut.
Hea on meelde tuletada neid kordi, kui kõik tärkas ja pungad puhkesid. Millised olid päris alguses need ühised unistused ja plaanid? Mida oli koos tore ette võtta? Millised on ühised mälestused? Millest unistate ühiselt praegu? Mida teete koos, et ka sombused ilmad oleksid pungade puhkemise ajaks?
Austraalia perenõustaja Justin Coulson on välja toonud, et pere on õnnelik, kui seal on armastus, aeg üksteise jaoks, kui koos saab naerda ja rõõmu tunda väikestest asjadest. Ei ole vaja välja mõelda suuri kalleid plaane, mis elu õnnelikuks teeksid, on vaja olla üksteise jaoks olemas, väärtustada neid inimesi, kes on mu kõrval, ja pidada meeles seda, kui imeliselt kõik algas.
In English