piir — nimisõna, tõeline või kujuteldav joon, mis märgistab millegi serva või lõppu
Mu suur emaolemise seiklus muudkui rullib mu ees lahti uusi episoode – üks vähestest lapse-eelselt kuuldud ennustustest, mis tõesti sajaprotsendiliselt paika on pidanud, on see, et üheksa kuud oota ja oota ja oota... ja siis käib korraga pauk ja tuleb selline padavai uhamine, et kuskil lapse pulmajärgsel hommikul alles saad hetke maha istuda, tagasi vaadata ja mõelda: „Midavärki?! Alles ta ju sündis!“ Nii vist ongi. Ma ei jõua igasuguste uute ja esimeste asjadega pea sammugi pidada – alles eile ta ei osanud ja nüüd juba... Sekundid võivad pisikesteks igavikeks venida, kui Rubenit magama ei saa või kui tal nututuju peal, kuid päevad panevad ikka vuhh ja vuhh mööda.
Nendes muutuste tuhinas tuleb iga päev ka enda ümberpositsioneerimisega tegeleda – ennast taas ja pisut teisiti suhestada selle pisikese inimesehakatisega, kes alles eile ei osanud ja nüüd juba...
Üks huvitavamatest ja keerukamatest kategooriatest selles ümbermõtlemise protsessis on minu jaoks piiride küsimus. Tavaolukordades oskame enam-vähem aru saada, kus on meie piirid – kus lõppen mina ja algab keegi teine. On küll suhteid ja situatsioone, milles asjad vussi lähevad, ning mõnikord on vaja maha istuda ja endale meelde tuletada, kust need piirid siis ikkagi jooksevad; kuid omaenda lapsega on asjad ühele emale kohe päris algusest saadik suisa segased. Rasedast peast mõeldud ulmeka mõtted tulnukast, kes mu kõhus omasoodu areneb, on esimene märk sellest, et ema ja lapse vahele selget piiri tõmmata on raske. Seda on näha juba aborditeemalistest tulistest debattidest – kummalgi poolel jagub kõvasti püssirohtu, et seda piiri ühte või teise kohta punaselt ja paksult maha vedada. Meditsiin ja seadus on mingid jutid paika pannud, kuid nõustuvad, et piir on lihtsalt kokkuleppeline – enda töö võimalikuks tegemise tarvis tuli midagi kirja panna.
Mul endal on tunne, et tegu on võimatu ülesandega – piir on... aga pole ka. Nii mõnigi teoreetik leiab just sellest tõdemusest võtme terve maailma teisiti nägemiseks. Kui paberil on mina ja tema kaks eri üksust, siis elus – isegi päris lihas ja luus – on võimalik kogeda justkui topeltreaalsust. Laps mu sees on ise, kuid on ka mina. See kehtib kuidagi ka pärast sünnitust. Psühholoogid nõustuvad, et laps ise jõuab teadmisele enda iseseisvast identiteedist märksa hiljem kui nabanööri lõikamise hetkel. Ka mina ise tundsin end mõnd aega justkui lapse pikendusena. Söögi, sooja, turvatunde allikana. Tema all või juures või küljes, tema jaoks, tema eest ja tema pärast.
Iga päevaga lisandub Rubeni olemisse ja tegemisse uusi ISEsid. Alles eile ta ei... ja nüüd juba ISE – istub, roomab, sööb, seisab, seletab, ronib, keerab lehte, teeb tatimulle... ja mina pean iga päev ennast selle aina enam ISEmoodi poisiga ümber suhestama. Kus lõppen mina ja algab tema? Kui palju peaksin olema tema all või juures või küljes, ta jaoks, ta eest ja pärast? Kui palju tahan ja jaksan seda olla? Kui palju tohin, ilma et teda pikas plaanis teovõimetuks ei vormi? Kumb meist neid piire paika sätib? Kuidas tõmmata piire vastutuse ja vabaduse vahele? Kuidas leida rahu ISEjätmise riskidega ja ISEtegemise muhkudega? ...ja... Kuidas hoida tasakaalu kasva(ta)miserõõmu ja kaotusevalu vahel?
Nii ma siis jõuangi järeldusele, et see on üks lapsevanemaks-olemise püsiseadistusi – päevast päeva toimub taustal piiride nihutamise töö. Imeline ja keeruline. Ja see on alles algus. Nüüd tuleb nii uhada sünnist pulmadeni. Ei, sünnist surmani.
In English