Kui Jaakob oli olnud 20 aastat oma onu Laabani teenistuses, ütles Jumal talle: „Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!“
1Ms 31:3
Korraldusele lisatud „mina olen sinuga“ oli Jaakobi jaoks väga oluline, sest ilma Jumalata oleks tema teekond tagasi olnud väga ohtlik, oht isa juurde tagasi mitte jõuda oli väga suur. Jaakob teadis seda väga hästi. Piiblist Jaakobi tagasiteest lugedes mõistame, et see oli tõesti nii. Jumal teadis seda veelgi paremini.
Meenutagem, miks oli Jaakob üldse kaugel isakodust oma onu Laabani juures. Jaakobil oli kaksikvend Eesav, kes oli sündinud vaid väga pisut aega enne teda, aga oli seetõttu ikkagi Iisaki ja Rebeka esmasündinud poeg. Tollal, kui see toimus, oli esmasündinu positsioon väga tähtis. Isa järel pidi esmasündinul olema oma õdede-vendade seas juhtpositsioon. Ta pidi pärima ka 2/3 isa varast. Eks enda peres oli iga vend, kes ei olnud esmasündinu, ikka ise oma perekonna pea. Samuti oli igas peres oma esmasündinu, aga esmasündinute esmasündinuist moodustus omaette suguvõsaliin. Kõigile teadaolevalt ilmneb see väga selgesti kuningate peres. Tavaliselt päris ja pärib kuningavõimu kuninga esmasündinud poeg jne. Rõhutan sõna tavaliselt, sest mõnikord sai või saab järgmiseks kuningaks mitte kuninga esmasündinud poeg, vaid keegi teine. Minemata esivanemate liini pidi tagasi, väärib omaette tähelepanu suguvõsaliin, mida viis edasi Eesavi ja Jaakobi isa Iisak ning mida pidi edasi viima üks tema praktiliselt ühevanustest poegadest. Ma ei tea, kui hästi mõistsid selle suguvõsaliini seda tähendust tolleaegsed inimesed, aga meil on hea sellele tagantjärele vaadates näha, et see oli Kristus Jeesuse esiisade liin. Seda meeles pidades mõistame paremini ka seda, miks Jumal seda liini aeg-ajalt korrigeeris. Sünnipäraselt oli esmasündinu koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega Eesav, nagu seda võttis ka tema isa Iisak, aga Jumal oli ette näinud, et nimetatud suguvõsaliini pidid edasi viima Jaakob ja tema järeltulijad. Meil on lihtne tõdeda, et Jeesuse esiisaks saigi Jaakob. Kui Rebeka oli alles lapseootel, rääkis Jumal talle: „Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vägevam teisest – vanem orjab nooremat.“ (1Ms 25:23) Siin pole küll öeldud, et noorem viib edasi seda suguvõsaliini, aga ilmselt mõistis Rebeka seda ka nii, ja see oli ka Iisakile teada. 1Ms 25. peatükki edasi lugedes näeme, et ega Eesav esmasünniõigusest eriti hoolinudki, sest ta oli valmis selle ühe kõhutäie eest Jaakobile ära müüma. Kas isa ja ema said sellest tehingust teada enne, kui Iisak kavatses Eesavit õnnistada, sellest Piibel vaikib. Kui said, siis Iisak lihtsalt ei võtnud seda tõsiselt, aga Rebeka leidis kinnitust, et Jaakob peab tõesti seda suguvõsaliini edasi viima. 1Ms 27. peatükist loeme, et vanaks ja pimedaks jäänud Iisak, kes ei teadnud oma surmapäeva, otsustas, et ei lükka esmasündinu õnnistamist edasi. Tema meelest pidi esmasündinule kuuluva õnnistuse saama Eesav. Rebeka oli kindel, et selle pidi saama Jaakob. Olles Iisaki otsust Eesavit õnnistada juhuslikult pealt kuulnud, küpses tal plaan, kuidas Jaakob saaks oma pimedat isa petta ja tema käest Eesavi asemel õnnistuse vastu võtta. Jaakob küll uskus, et tema peab selle õnnistuse saama, lisaks kõigele muule oli ju Eesav oma esmasünniõiguse talle maha müünud, aga Jaakob polnud siiski kohe valmis oma isa petma ja tema käest pettuse teel õnnistust vastu võtma. Pealegi teades, et Jumal ei kiida pettust heaks, kartis ta õigustatult, et viimati saab ta selliselt õnnistuse asemel hoopis needuse. Siiski suutis ema teda ümber veenda ja nii ta läks ja sai pettuse teel kätte õnnistuse, mille isa andis enda arvates Eesavile. Tõde selgus alles natukese aja pärast, kui Jaakob oli isa juurest lahkunud ja Eesav isa juurde õnnistust saama tuli. Nagu arvata võis, olid nii Iisak kui ka Eesav toimunus pettunud. „Iisak värises väga suurest ärritusest,“ aga ütles, et „õnnistatuks ta jääbki!“ (1Ms 27:33) Inimese sõnadel, olgu ta kes tahes, pole mingit maagilist toimet. Õnnistatuks jääb ikka see, keda Jumal õnnistab. Iisak võis veendunult öelda, et õnnistatuks ta jääbki, kui tundis õnnistussõnu välja öeldes osadust Jumala inspireeriva Vaimuga. Tähelepanuväärne on, et õnnistus sisaldas just seda, mida Jumal oli aastakümneid varem Rebekale öelnud. Jumal oli Rebekale öelnud, et „vanem orjab nooremat.“ Jaakobile öeldud õnnistusest Eesavile rääkides ütles Iisak: „Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks...“ (1Ms 27:37) Sellest sündmusest edasi lugedes me ei näe, et Iisak oleks pärast Jaakobiga uuesti kohtudes talle ainsatki etteheidet teinud või talle ainsatki paha sõna öelnud. Vastupidi, Jaakobit oma naise venna suguvõsa juurde saates ta õnnistas teda. Ta mõistis, et oleks pidanud kohe ja teadlikult Jaakobit õnnistama. Jaakob ja Rebeka aga pidanuks ära ootama Jumala sekkumise, mitte minema pettuse teed, mis tõi palju muret ja probleeme. Eesavi sõnadest isale saame järeldada, et asja sisu mõistmata pidas Eesav esmasünniõigust ja õnnistust kaheks täiesti erinevaks asjaks; kui ütles, et Jaakob „võttis mu esmasünniõiguse“, pidades silmas seda, et Jaakob oli selle temalt ära ostnud, „ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!“ (1Ms 27:36) Kui mitte varem, siis vähemalt nüüd sai Iisak teada, et tegelikult oli Eesav oma esmasünniõiguse Jaakobile ära müünud.
Nüüd jõuame põhjuseni, miks oli Jaakob oma onu Laabani juures. „Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: „Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!“ Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: „Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab. Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud, kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?““ (1Ms 27:41–45) Kas venna raev oli raugenud ja viha möödunud? 20 aastat oli sellest ajast möödunud, aga seda päeva ei tulnud, mil Rebeka oleks saanud kedagi saata Jaakobit koju kutsuma. Ei tulnud ka päeva, mil Rebeka oleks oma poega Jaakobit veel näinud, sest Rebeka oli vahepeal ära surnud. Oh, seda oma tarkuses (pealegi ebaausalt) tegutsemist! Kas oli seda vaja?
Nüüd on Jumal Jaakobile öelnud, et ta läheks tagasi isa juurde, ning andnud tõotuse, et Ta on Jaakobiga. Olles Jumala kaitsele toetudes isakodu poole teel, saatis Jaakob käskjalad Eesavi juurde teatega, et ta pole vaene mees, kes tuleb isa juurde isa vara pärima, vaid on loomakarjade omanik, kel on sulaseid ja teenijaid, ja et ta läkitab seda teatama oma isandale, nimetades Eesavit isandaks ja ennast tema sulaseks(!), et tema silmis armu leida. (1Ms 32:4–6) „Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: „Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu koos neljasaja mehega.“ Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes...“ (1Ms 32:7–8) On loomulik, et Eesav tuli talle vastu mitte üksi, aga ta tuli talle vastu ka mitte vaid mõnekesi või koos paarikümne kaaslasega, vaid koos neljasaja mehega. Teadmata Jaakobi sulaste arvu, võttis Eesav Jaakobile vastu minnes igaks juhuks kaasa nelisada ilmselt relvastatud meest. Mida see pidi tähendama? Kindlasti mitte midagi head. Jaganud temaga koos olnud rahva ja karjad igaks juhuks kahte leeri, et kui Eesav peaks ühe hävitama, jääks teine alles, läks Jaakob Jumala ette palvesse. Ta meenutas palves, et on teel Jumala korraldusel. Ta tänas Jumalat rohkete õnnistuste eest, mis on talle osaks saanud, ja palus Tema kaitset Eesavi eest. Siis ta komplekteeris Eesavile kingituseks mõeldud loomakarjad, kokku üle 500 looma, ja saatis need mitmes jaos Eesavile vastu, käskides karja saatjatel öelda, et need on Eesavi sulase Jaakobi kingitus Eesavile ja et sulane Jaakob tuleb meie taga, lootes sellega Eesavit lepitada. Siis saabus viimane öö enne kohtumist. Jaakob oli väljas palves, kui üks võõras tugev mees heitles temaga. Temast jagu saamata sai Jaakob ainult Jumala abi paluda. Kindlasti sisaldas tema palve kahetsust kõige pärast, mis Jumala ees õige polnud, mida võib-olla polnud ta veel andeks saanud. Alles koites selgus, et mees, kes Jaakobiga võitles, oli tegelikult taevane olevus, kes kasutas oma jõudu parasjagu sel määral, et Jaakobil oli tarvis pingutada. Kui ta Jaakobi puusa liigesest välja lõi, taipas Jaakob, et see oli taevane olevus, kelle õnnistust tema, Jaakob, vajas, ja ta sai selle õnnistuse. „Siis ta küsis temalt: „Mis su nimi on?“ Ja ta vastas: „Jaakob.“ Seepeale ütles tema: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!“ Siis küsis Jaakob ja ütles: „Ütle nüüd mulle oma nimi!“ Aga ta vastas: „Miks sa mu nime küsid?“ Ja ta õnnistas teda seal. Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!“ Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks.“ (1Ms 32:28–32)
Ja nüüd Jaakobi ja Eesavi kohtumisest. Nad kohtusid nagu armastavad vennad, kes pole ammu teineteist näinud. „Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid.“ (1Ms 33:4) Ei mingit vaenu ega vihkamist, mida võis karta! Seda tegi Jumal. Inimene Jaakob tegi oma osa, mida oskas, aga leppimise korraldas Jumal. Kõiki selle sündmuse üksikasju võib igaüks ise Piiblist lugeda.
Kuna Jumal soovib kõigile vaid head, võime meiegi uskuda, et Jumal soovib olla ka meiega. Jeesus ütles lahkudes oma jüngritega hüvasti jättes: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“
(Mt 28:20) Teiseks, kui Jumal on käskinud midagi teha, siis Ta ka hoolitseb selle eest, et see oleks võimalik.
In English