Täna on rohkem kui kunagi varem muutunud kõnealusteks teemadeks Piibli algupära, usutavus ja ajalooline usaldusväärsus. Piiblile on ette heidetud, et see ei ole veatu ja kriitikutel on kamaluga ilmseid vastuolusid, mille eesmärk on õõnestada Piibli usaldusväärsust.
Kas see kriitika on asjakohane?
Ehk peaksime esmalt defineerima, mida peame silmas ilmse vastuolu all. Vastuolu leiab aset siis, kui kaks või enam seisukohta või olukorda on üksteise suhtes opositsioonis: Jack on halb; Jack on hea. Need kaks näivad olevat vastastikku välistavad seisukohad, aga ehk peaksime neid uurima. Kas need kaks Jacki on üks ja sama isik? Missugusel ajahetkel need seisukohad välja öeldi? Kas võib olla, et Jack on muutunud? Kes on lugejad? Kuidas peaksid lugejad mõistma sõnu hea ja halb?
Mul on meeles, kui ükskord pärast jutlust pahvatas üks minu noor sõber: „Oi, kui halb sa oled!“(Inglise kõnekeeles: Man, you bad! - tõlk.) Ta pidas silmas, et ma olin jutlustanud väga hästi. Teadvustades selle olukorra olulisi elemente, nagu aeg, keel, koht, ühiskondlikud normid, tavad jne, on siia artiklisse koondatud kaheksa esiletõusvat põhimõtet paljudest, millega peaksime arvestama, enne kui piiblientusiastid või kriitikud meie tähelepanu pälvivad. Loodetavasti selgitavad põhimõtetega kaasnevad näited vastuolusid, mis paistavad olevat osa igast juhtumist.
Esimene põhimõte: tunne autori eesmärki
Kuigi Piiblil on ühtne teema, kirjutati see eri aegadel umbes 40 erineva isiksuse poolt, neil autoritel oli erinev stiil ja eesmärk, nad kasutasid kirjanduslikke elemente erinevalt; nende fookus ja agenda erinesid üksteisest märkimisväärselt.
Näide: Jeesuse kiusatused. Evangelistide kirjeldustes muutub kiusatuste järjekord ja see omakorda kattub iga raamatu autori eesmärkidega. Matteuse evangeeliumis, mille peateema on suursugusus, on Jeesuse kiusatuste kõrghetk see, kui saatan pakub Jeesusele maailma riike (Mt 4:9, 10); Luukas asetab selle teisele kohale (4:9–12). Luuka evangeeliumi põhisisu on reisikirjeldus (Lk 9:51–19:47), näidates Jeesuse lähenemist Jeruusalemmale, kus Ta patuste eest sureb. Kooskõlas selle eesmärgiga on Luuka evangeeliumi kulminatsioonkiusatus see, kui Jeesus on templiharjal.
Teine põhimõte: tunne Piibli intertekstuaalsust
Piibli kirjutajad kasutasid eksegeetilist meetodit, milles hilisemad piiblitekstid, kas Vanas või Uues Testamendis on teinekord kirjutatud varasemate tekstide või teiste mittekanooniliste või piibliväliste tekstide valgel. See võib võtta kaja, allusioonide või tsiteerimise vormi. Juhitud Püha Vaimu poolt, näitasid Piibli kirjutajad uusi kontekste, mida algupäraselt polnud mõeldud, kasutades ebatavalisi või ühitamatuid paralleele. Selline lähenemine piiblikirjutusele tekitab mõningate lugejate silmis ebakõlasid.
Näide: Pauluse allegooria. Galaatlasele 4:21–31 kasutab Paulus Saara ja Haagari lugu (1Ms 21) allegooriana, kirjeldamaks kaht lepingut: teenijanaine Haagar on maine Jeruusalemm ja vana leping, vaba naine Saara on uus Jeruusalemm ja uus leping.
Näide: Matteuse messiaanliku sõnumi täitumise lõigud. Matteuse evangeeliumi neli esimest peatükki tutvustavad Jeesust ja need on tõlgendav liim ülejäänud evangeeliumi mõistmisel. Jeesus on isikustatud Iisrael, kes järgneb läbikukkunud Iisraelile. Matteus kasutab palju Vana Testamendi viiteid, et põhjendada oma peateemat – Jeesus on uus Iisrael. Ta taaskasutab taotluslikult algupärast konteksti, kohta ja nime.
„Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest.“(Mt 2:15) viib tagasi Hoosea 11:1 juurde, mis lisab algupärasesse konteksti, et poja süda oli tõrges. See on ootamatu paralleel. Jällegi viitab Matteuse 2:17, 18 intertekstuaalselt Jeremija 31:15-le, milles Jeremija räägib Baabüloni vangistusest ja tõotusest, et Jumala rahvas tuleb Jeruusalemma tagasi. Matteus kordab seda prohvetlust seoses Heroodese veresaunaga Petlemma laste tapmisel.
Kolmas põhimõte: ära lase ebatäpsustel end häirida
Kõnekujundid, nagu liialdamine, hüperbool jt ei ole tõe edasikandmisel uuema aja nähtused, nagu ka arvude ümardamine või vastandite kasutamine: Jumal armastab Jaakobit ja vihkab Eesavit (Ml 1:2, 3).
Näide: Taavet ja vaateleib. Taaveti ja ohvrileibade juhtumi puhul võrdsustab Markus ülempreestri Ebjatariga (Mk 2:25, 26); 1Sm 21 räägib preestrist kui Ahimelekist (vt 1Sm 22:11, 15–20; 23:6–9). Jeremija lugu potissepa põlluostust (Jr 19:1–3; 32:6–12; Mt 27:9, 10) kuni Jeremija sõnade täitumiseni võivad illustreerida sama lugu, Piiblis on nad esindatud ka Sakarja sõnade kaudu (Sk 11:12, 13)
Neljas põhimõte: tunne ära laiendatud taust
Samal teemal kirjutanud kirjutajad võivad esile tõsta erinevaid rõhuasetusi. Ühe ja sama sündmuse tunnistajad näevad erinevaid asju. Evangeeliumid ei ole ühe ja sama asja koopiad. Igaühel on oma sõnum.
Näide: õndsad on vaesed. Luuka aruanne mäejutlusest tõstab esile vaesed: „Õndsad olete teie, vaesed“(Lk 6:20), Matteusel aga ütleb Jeesus: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed“(Mt 5:3). Vastuolu tekkimine ei vajagi midagi muud kui viisi, kuidas kumbki autor sama materjali käsitleb. Luuka evangeeliumis on vaesus teema ja siin kiidab ta inimesi, kes muudavad end kuningriigi pärast vaeseks. Kuna Matteuse kuulajaskond koosneb peamiselt uhketest usujuhtidest, näitab ta, et vaimus vaene olla on ülioluline vajadus.
Viies põhimõte: uuri Piibli ajajoont
Piibli kirjutajad ei kirjutanud alati viisil, mis tänapäeval võib näida täiusliku korrana, või sündmuste toimumise järjekorras. Kord ja sündmuste jada olid autori teoloogilise fookuse teenistuses. Tema peamine kavatsus oli valgustada keskset teemat. Piibli raamatud ei ole järjestatud ajalises järgnevuses. Aastad ja ajad võivad olla esile toodud eri viisidel ja kõik need on ka õiged. Ole teadlik oma teadmatusest tulenevate argumentide suhtes, kriitika suhtes, mis tuleb sinu isiklikust või üldisemast teadmiste puudumisest. Paljud kirjanduslikud võtted, mida Pühakirjas on kasutatud, on hõlpsasti äratuntavad ka mittepiibellikes kirjutistes, nii antiiksetes kui ka kaasaegsetes.
Näide: evangeeliumide sündmused. Matteuse aruanne sõjaülema teenija tervendamisest (Mt 8:5–13) on asetatud sündmuste jadasse enne Peetruse ämma tervendamist (s14, 15). Luukas paneb selle sündmuse jadasse enne Naini naise poja surnuist äratamist (Lk 7:11–16). Teisel puhul asetab Matteus templi puhastamise (Mt 21:12, 13) vahetult pärast seda, kui Jeesus on kuninglikult Jeruusalemma sisenenud (1–11) ja enne viigipuu needmist (s 18–20). Markus paneb templi puhastamise (Mk 11:15–17) päevale pärast Jeesuse kuninglikku sissesõitmist (s 1–10), aga pärast viigipuu needmist (s 12–14). Need sündmuste jadad paistavad teineteisest erinevat. Samas kui evangeeliume ühendab sündmuste pealiin ja laiem ajajoon, paistab nii, et igale kirjutajale on omased teatud kesksed teemad ja nende jaotumine vastavalt autori isikupärasele kirjanduslikule ja vaimulike eesmärgile: Matteus näib olevat rohkem temaatiline ja didaktiline, Markus aga keskendub sündmuste järjestikkusele.
Kuues põhimõte: paralleeltekstid võivad olla erinevad
Seda tuleb tavaliselt ette evangeeliumide puhul. Võti on siin dešifreerida kirjutaja peaeesmärki, mida ta soovib saavutada. Ta võib teemad reastada nii, et peegeldada oma teoloogilist mõtteviisi või kirjutamise aega. Selles protsessis võib ta erineda teisest autorist, kes kirjutab sarnasel teemal.
Näide: kaheteistkümne väljasaatmine. Markuse 6:7–13, kus kirjeldatakse kaheteistkümne väljasaatmist, antakse jüngritele korraldus võtta oma sau, aga mitte raha, kotti ega tagavarapluusi. Paralleellõik
(Mt 10:5–15) keelab samuti isiklikud vahendid, kaasa arvatud sandaalid ja saua. Kuna sau ja sandaalid on tavapäraselt vajalikud ja seega mitte luksusesemed, edastavad nii Markus kui ka Matteus Jeesuse põhimõtet täielikust sõltuvusest teiste lahkusest. Peamine eesmärk on reisida väikese pagasiga ja olla sõltuv teiste külalislahkusest. Kuigi need kaks lõiku erinevad teineteisest pisiasjade poolest, kannavad mõlemad sama põhimõtet.
Seitsmes põhimõte: pane tähele grammatikat ja lauseehitust
Teinekord kõrvaldab ilmselge vastuolu algkeele uurimine.
Näide: inimeste ja loomade loomine. Vastuolu seisneb kahe loomisloo aruande kõrvutamises. 1. Moosese 1:24, 25 loob Jumal loomad enne inimesi, 1. Moosese 2:19 luuakse loomad pärast inimesi ja tuuakse siis Aadama juurde, et see neid nimetaks. Tegusõna „valmistas“erinev kasutamine lahendab selle probleemi, sest see viitab asjaolule, et Jumal oli valmistanud loomad kaugemas minevikus (eesti keeles kasutatakse lihtminevikku, autor viitab inglise keeles olevale ennemineviku vormile – oli valmistanud, tõlk). Niipea kui kasutatakse ennemineviku vormi, vastuolu kaob.
Näide: kuulamine ilma mõistmiseta või koos mõistmisega. Teel Damaskusesse kuulsid Sauluse kaasreisijad häält, kuid nad ei näinud kedagi (Ap 9:7). See näib minevat vastuollu Pauluse hilisema aruandega, mille järgi tema kaasreisijad ei kuulnud häält, mis Paulust kõnetas (Ap 22:9). Selle näilise vastuolu lahendus on kreeka keele grammatikas. Esimesel juhul kasutatakse kreeka tegusõna kuulma koos omastava käändega, mis tähendab, et nad kuulsid, ent ei saanud aru. Teises olukorras kasutatakse sama tegusõna koos osastava käände (sihitisega) ja selle kontekstis kaasneb kuulmisega ka arusaamine. Sel juhul, tähendab ütlemine, et nad ei kuulnud, et nad ei saanud aru; nad kuulsid, kuid ei saanud aru. Järelikult ei eristanud nad artikuleeritud kõnet.
Kaheksas põhimõte: teadlikkus tekstierinevustest
Parimate kättesaadavate käsikirjade võrdlemine annab teinekord parima aluse piibliviidete tõlkimiseks. See hõlmab ka kreeka- ja heebreakeelse Piibli tehnilist uurimist. Algkeelte uurimine on sellise harjutuse puhul hea alus. Selline uurimus võib vastuolude kõrvaldamisel olla väga oluline.
Näide: Ilmutuse 22:14. Inglisekeelses King James Version’is on see salm „„Blessed are they that do His commandments.“(Õndsad on need, kes peavad tema käske, tõlk.) See tõlge toetab 9. sajandi käsikirja. Usaldusväärsemad ja vanemad käsikirjad, nagu Codex Sinaiticus ja Codex Alexandrinus (neljas ja viies sajand), esitavad palju täpsema variandi: „Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad”. Esimene variant näib olevat kirjatundlik ümberkirjutus, mille eesmärk on olla kooskõlas salmidega Ilmutuse 12:17 ja 14:12.
Kokkuvõte
Nimetatud põhimõtetest on Piibli tajutud vastuolude lahendamisel abi. Piibel kirjutati palju sajandeid tagasi ja meile on kättesaadavad selle sisu tõlgendamise põhimõtted ja protseduurid, isegi kui analüüsitav sisu on meie ajale võõras. Vilgas piibliuurija peab kindlasti Piiblit uurima Lähis-Ida ühiskonna ja antiikaja terminite valgel, selle aja kõnelemise ja kirjutamise valgel. Kujundlikult väljendudes peame Piiblit uurima läbi Lähis-Ida objektiivi. Vaim, kes meid lugemisel juhatab, on alati kättesaadav.
Fazadudin Hosein on Uue Testamendi professor
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English