Eelmisel kümnendil pani Janne Kütimaa oma mõtisklustega alguse Rohujuure rubriigile. Esimene tekst ilmus 2006. aasta septembrinumbris, kandes pealkirja „Tule sellisena, nagu oled“, viimane 2012. aasta aprillis pealkirja all „Kolm ühes“. Isiklikest tähelepanekutest ja omandatud õppetundidest kantud rubriik ärkab Meie Ajas taas elule – seekord (möödunud aastaringil epiloogi kirjutanud) Karin Milleri sule läbi.
Tere teile, armsad, sel aastal hoopis teiselt leheküljelt. Mul on rõõm olla kirjatähe kaudu jätkuvalt teiega seotud. Kuigi rubriik on uus, siis sisu nii väga ei muutugi. Saan jagada ikka ja ainult seda, mida olen ise kogenud, milles ebaõnnestunud ja ehk mõnikord Jumala abiga ka õnnestunud, mida õppinud ja avastanud. Ja mis muud see rohujuur ongi, kui elu ühe „lihtsureliku“ (EKI andmetel) tasandilt vaadatuna, kes on ometi „valitud soost“
(1Pt 2:9 andmetel).
Seljataha jäänud pühadeaeg toob igal aastal teravamalt esile suhete teema, sest kokku saab laiendatud pere mitmelt poolt ning sel ajal kohtab ka vanu sõpru tavapärasest tihedamini. Võimalus olla intiimselt ühise laua taga inimestega, kellega ei jagata täielikult ühist väärtusruumi, harjumusi ja traditsioone, pakub hea hetke analüüsimaks suhteid ja suhtumist ümbritsevatesse inimestesse.
Üks minu esimesi teadlikke kogemusi sellest, et minu viis asju näha ja teha ei pruugi olla parim ka siis, kui see tagab parima tulemuse, on pärit ajast, kui olin umbes 10-aastane.
Minu kaks sõpra olid avastanud kodu lähedalt mahajäetud rongivaguni ning ajal, kui viibisin paar päeva eemal, sinna mängukodu sisustanud. Nad olid väga elevil soovist vagunit mulle tutvustada, sest harva leidub kodu mängimiseks nii ägedaid võimalusi. Sinna oli veetud vana raudvoodi, kuskilt leitud kapp ja kraanikauss ning vanad nõudki. Vagun oli eelnevatel päevadel pakkunud sõpradele palju põnevust ja mängulusti, mida nad heal meelel minuga jagada soovisid.
Mäletan, et kuigi olin leiust sama elevil, siis kui ma vagunisse sisse astusin, oli minu esimene reaktsioon tõdeda, et minu meelest saaks paremini. Märkasin pühkimata põrandat ja vildakat kraanikaussi. Ka voodi polnud minu meelest õigel kohal. Lisaks oleks saanud mõne pildi seinale tuua ja vana vaiba põrandale. Äkki isegi mõne potilille. Et oleks veel rohkem kodu moodi.
Asusin asju korraldama: pühkisime põrandad puhtaks, toestasime kraanikausi, tarisime sinna pildid ja vana vaiba, vist isegi kardinad. Kui kõik valmis sai, nägi meie mängukodu tõeliselt puhas ja uhke välja. Ja kuigi ma olin tähele pannud, et sõbrad olid jäänud kuidagi imelikult vaikseks, olin siiski veendunud, et meil saab korralikult organiseeritud mängukodus kõigil väga vahva olema.
Aga keegi peale minu ei tahtnud enam mängida. Sõbrad läksid koju ja jäin uhkesse mängukoju üksi. Ka järgmistel päevadel ei olnud kummalgi sõbral selle vaguni vastu enam huvi. Ja nii juhtuski, et meie vinge mängukodu jäi sinnapaika. Mitte keegi meist ei läinud kunagi enam sinna mängima.
Kuigi see kogemus on jäänud eredalt meelde, läks üle 20 aasta, et aru saada, mis toona tegelikult juhtus. Tollasele kogemusele tuli aastate jooksul lisa. Sarnaseid kogemusi erinevas kontekstis: koosoleku juhatamine nii efektiivselt, et mitte keegi ei tahtnud enam rääkida, pressiteate ümberkirjutamine nii, et asjalik kolleeg mind enam kunagi aidata ei soovinud, reisimarsruudi iseseisev organiseerimine nõnda, et reisikihu asemel valitses teel pinev vaikus jne. Kuigi ma tahtsin omast arust parimat, head tulemust kõigile asjaosalistele, suutsin ma kuidagi ära rikkuda selle, mis neile hetkedele väärtuse annab – võimaluse luua koos midagi head.
Nüüd, veidi elukogenenumana kui 10-aastaselt, saan ma aru, mis tookord valesti läks. Kolm erinevatest kodudest last, erineva õpetuse, koduse olukorra ja harjumustega, väga erinevate eeskujudega, keda ometi ühendas rõõm mängust ja koos olemisest. Ning siis üks, kes arvas, et see, kust tema tuleb, mida tema on kogenud ja kuidas tema asju näeb, on parem ja õigem kui teistel. Isegi kui tulemus on hea ning seda saavad objektiivselt hinnata kõik asjaosalised, riivab selline tegutsemine midagi väga fundamentaalset inimese hinges. Olen seda tihti pidanud põhjendamatuks vastuseisuks, võimetuseks suurt pilti näha, kogemuse puudumiseks või lihtsalt liiga suureks egoks ja kriitikatalumatuseks. Aga ei! See puudutab midagi muud, palju sügavamat: inimese väärtust. Väärtust võrdsena teise inimese kõrval oma vanuse, kogemuse, teadmiste ja oskustega või nendele vaatamata.
Kui me paneme iga inimese eest makstud hinna kõrval kaalukausile kõige targema ja kogenuma inimese oskused ja teadmised siin maailmas, on see kaalukauss ikkagi võrdluses selle hinnaga sulgkerge. Ja see hind on ainus, mis inimesele väärtuse annab.
See muidugi ei tähenda, et Jumal ei saaks anda inimestele erinevaid tugevusi, kogemusi ja oskusi, mida parimal moel kasutada. Ka juhiomadused ning oskus asju korraldada ja toimima panna on Jumalast antud talendid, mis on vajalikud ja õnnistuseks igale inimgrupile. Kuid nende oskuste rakendamist saadab edu kõigi asjaosaliste jaoks ainult siis, kui me lähtume Jeesuse sõnadest: „...kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teiste teenija.“ (Mk 10:43) Kreekakeelne sõna, mida Markus siin kasutab on diakonos. Huvitaval kombel tähendab see nii teenijat kui ka kristlikku õpetajat. Suur on õpetaja, kes on samal ajal ka teenija.
Võtame endale iga kord õpetajarolli, kui märkame olukordi, kus teame paremini, omame selgemat nägemust või enamat kogemust, otsustame seda välja öelda ning teisi selle alusel juhatada. Kristlastena igapäevastes situatsioonides oma teadmisi ja kogemusi edasi andes oleme alati ka kristlikud õpetajad. See paneb meile veelgi suurema vastutuse selle eest, kuidas ja mis põhjusel me kedagi õpetame.
Mida oleksin saanud 25 aastat tagasi mänguvagunis teisiti teha? Või nendel mitmetel teistel kordadel, kui ma oma nägemust peale surudes tapsin inimeste tegutsemistahte?
Kuigi ma endiselt õpin, kuidas neid asju paremini teha (ja sageli ka ebaõnnestun), leian täna, et just mina olin tegelikult see, kes neis olukordades suurt pilti ei näinud. Mina ei mõistnud, et ideaalsest mänguvagunist, efektiivsest koosolekust või suurepärasest pressiteatest olulisemad on inimesed, kellega neid asju koos teha. Üksi, ilma teisteta, ei ole ühelgi eelmainitul mingit mõtet. Oleksin pidanud mõistma, et kui midagi koos paremaks teha, ei tohi ma luua mulle olulistes inimestes tunnet, et nemad on kehvemad, kuna nad ei näe asju nii, nagu mina näen. Oleksin pidanud tegema asju nende pärast, et neil oleks rõõm ja jätkuks indu. Siis oleksin saavutanud üksi jäämise asemel selle, mida tegelikult taotlesin. Ma oleksin pidanud olema teenija.
In English