Tagasi tulevikku: tavaliikmete juhitud kogudused ja naasmine meie juurte juurde

Seisin parajasti ajutisel puidust laval keset Nigeeria liivavälja. Inimesed askeldasid edasi-tagasi, valmistades lava ette järgmisel päeval algavateks õhtusteks koosolekuteks. Kui ma juurdlesin parasjagu selle üle, mida järgmised paar nädalat toovad, katkestas üks mees mu mõtted.

„Me tahame olla teie moodi,“ ütles ta. Tema kommentaar ehmatas mind.

„Me kuuleme, et Ameerika kogudused on elavad ja kasvavad kiiresti. Me tahame olla teie moodi.“ Ma kohe ei teadnud, mida öelda. Oli valus talle öelda, et kuigi Ameerikas on kogudusi, mis elavad ja kasvavad, vajavad paljud hädasti ärkamist ja uuenemist.

Mu mõtteid tabas küsimuste tulv. Miks on nii, et kuuleme neid põnevaid lugusid mujalt maailmast massi­ristimistest ja tuhandetest inimestest, kes käivad evangeelsetel koosolekutel? Miks on nii, et kuuleme pungil täis kirikutest ja üle ääre ajavatest hingamispäevakoolidest – aga enamasti teistes riikides? Miks on nii, et kuuleme meretagustest liitudest, kus rajatakse igal aastal sadu uusi kogudusi ja väikekogudusi? Miks on see nii mõnes maailma piirkonnas, aga mitte nii palju Põhja-Ameerikas ja muudeski maailma piirkondades? Mida peame tegema Põhja-Ameerika äratuse, uuenemise ja kasvu edendamiseks?

Ma tean, et vastus on palve, kuid palve tuleb kombineerida muu tegevusega. Mida saaksime aktiivselt teha? Ma mõtisklesin selle küsimuse üle mõnda aega. Siis leidsin osa vastusest kõige ebatõenäolisemast kohast. Istusin ühe meie ülemereterritooriumi liidu keskuse karmis söögitoas ja valmistusin evangeelseks koosolekuks. Minu pilk rändas ruumi parempoolsele seinale. See, mida ma nägin, oli silmiavav.

Seinal oli nimekiri kogudustest ja väikekogudustest ning kõigi piirkondade eest vastutavatest pastoritest. Mind hämmastas, et paljudel pastoritel oli oma piirkonnas kümme või enam kogudust. Iga kogudust juhtisid tavaliikmed ja vanemad, kes võisid oma pastorit näha vaid kord kvartalis – ja paljud neist kogudustest kasvasid. Mul tekkisid küsimused: Kuidas saab see nii olla? Nad näevad pastorit kord kvartalis ja siiski kasvavad? Neid kogudusi juhivad sisuliselt kohalikud koguduseliikmed ja neil läheb hästi. Kui minu kogudused Ameerikas näeksid mind ainult kord kvartalis, tõuseks mäss!

Siis avastasin midagi märkimisväärset. Paljud kiiret kasvu kogevad tööpõllud ülemaailmses kirikus on aastaid korraldanud tavaliikmete juhitud kogudusi suuremate piirkondadena. Lõpuks jõudis see mulle pärale. Uue Testamendi kogudus moodustas algusest peale tavaliikmete juhitud kogudusi ja koges sama kiiret kasvu. Kogudusi juhtisid tavalised inimesed, keda apostlid julgustasid ja kellele Püha Vaim andis väe. Nii suutis kogudus evangeliseerida maailma.

Siis mõtlesin, et kui niimoodi tegi Uue Testamendi kogudus, siis mida peaks tegema Põhja-Ameerikas? Täpsemalt, kas ma peaksin niimoodi tegema nende kogudustega, kus mina pastorina teenin?

Varajane Uue Testamendi kogudus

Piiblit uurides tundus mulle, et varajases Uue Testamendi koguduses ei olnud palgalisi pastoreid ülevaatajateks kogudustele või kodukogudustele, kes neid teenisid. Need, kellele kümnisest maksti, saadeti välja evangeliseerima ja rajama kogudusi veel sisenemata maades ja linnades. Kümnis oli spetsiaalselt selleks otstarbeks reserveeritud. Olemasolevad kogudused jäeti pädevate tavaliikmete hooleks. Just sellepärast määrasid apostlid igas koguduses vanemad ja diakonid. Näiteks loeme Apostlite tegudest ja kirjast Tiitusele: „Kui nad siis igale kogudusele siin ja seal olid käte peale­panemisega vanemad seadnud, jätsid nad pärast palvetamist ja paastumisi nemad Issanda hooleks, kellesse need olid hakanud uskuma”. (Apostlite teod 14:23) „Ma jätsin su Kreetale maha selleks, et sa seaksid korda, mis jäi korraldamata, ning seaksid vanemaid igasse linna, nagu ma tegin sulle ülesandeks“. (Tiitusele 1:5)

Nagu nende kahe salmi puhul, osutavad ka paljud muud Uue Testamendi viited otseselt või kaudselt, et vanemad ja teised tavaliikmed olid kohalike koguduste juhid (vt Apostlite teod 11:30; 16:5; 20:17; 1. Peetruse 5:1–3; Jakoobuse 5:14). Seetõttu oli Paulusele tähtis valida vanemaid targalt (vt Tiitusele 1:5–9). Ta teadis, et nad peavad kogudustele ülevaatajaiks olema. See on ka põhjus, miks enamik Uue Testamendi raamatuid on kirjad kogudustele. Kui apostlid evangeliseerisid uusi linnu, kirjutasid nad koguduste juhtidele tagasi juhtnööre ja julgustusi. Vanemad ja diakonid pidid kogudusi juhtima ning kogudusetöö anti koguduseliikmete (st tavaliikmete) kätte. Oleks olnud ennekuulmatu kasutada kümnist kellelegi koguduse ülevaatajaameti eest tasumiseks, kui vanemad ja diakonid seda teha said. Seda oleks peetud raha raiskamiseks. Kümnist kasutati uusi piirkondi evangeliseerivate töötegijate toetamiseks.

Sellist meetodit järgides kasvas varajane Uue Testamendi kogudus astronoomiliselt. Kui tavaliikmetest kogudusejuhid tehti kogudusetöös partneriteks, koguduse elu plahvatas. Selliselt struktureerituna viis kristlus evangeeliumi esimese sajandi maailma. (vt Apostlite teod 17:6)

Varajane adventkogudus

Siis avastasin midagi veelgi tähele­panuväärsemat: selliselt struktureerituna alustas ka adventkogudus. Adventliikumise tagasihoidlikel algusaegadel ei olnud kogudustesse määratud palgalisi pastoreid. Enamikku kogudusi ja kodukogudusi juhtisid tavaliikmed. Kümnise eest tasustatud pastorid toimisid evangelistide ja koguduserajajatena veel sisenemata piirkondades, just nagu ka Uue Testamendi koguduses. Uute koguduste rajamisel koolitati tavaliikmeid koguduse juhtimiseks ja pastor liikus järgmisele sisenemata alale.

Pange tähele, mida James White kirjutas: „Paulus polnud see, keda praegu nimetatakse “kohalikuks pastoriks“. /../ Need varajased ristiusu õpetajad jäid ühte linna või kohta, kuni nende tunnistus rahvast äratas, loonud usklike kogu ja kinnistanud nad Kristuse õpetusse. Seejärel seati asjad korda, et need jüngrid saaksid jumalateenimist jätkata. Ja siis läksid need koguduseteenrid üle uuele tööpõllule.” See osutab peamisele põhjusele, miks varajane adventkogudus nii kiiresti kasvas.

1900. aastate alguses hakkasid inimesed märkama adventkoguduse kasvu. Teised kirikud olid tegutsenud sadu aastaid, kuid siin oli see uus denominatsioon, mis polnud isegi 50 aastat vana, kuid kasvas kiiresti. Adventkogudus viis suurt misjonikäsku edasi teisiti kui teised protestantlikud kirikud. Enamik teisi kirikuid järgis igale kogudusele palgalise pastori määramise meetodit; adventkogudus tegi vastupidist. Kogudusi juhtisid tavaliikmed, kümnist kasutati aga tööliste saatmiseks sisenemata põldudele.

Kui temalt küsiti selle meetodi kohta, vastas A. G. Daniells, peakonverentsi president varastel 1900ndatel: „Me ei ole oma kogudusetöölisi valdavalt määranud koguduste üle pastoriteks. Mõnedes väga suurtes kogudustes oleme valinud pastorid, kuid reeglina oleme end hoidnud valmina töö korraldamiseks, evangeelseks tööks ning vennad ja õed on olnud valmis ülal hoidma oma koguduse jumalateenistusi ja kandma koguduse tööd edasi ilma kohalike pastoriteta. Ja ma loodan, et selline asjade korraldus selles denominatsioonis ei lakka iial, sest kui me lõpetame oma edasiliikumise töö ja hakkame end koguduste üle sisse seadma, nende juurde jääma ja ära tegema nende mõtlemist ja palvetamist ja nende tööd, mis tuleb teha, siis meie kogudused hakkavad nõrgaks jääma, oma elu ja vaimu kaotama ning jääma halvatuks ja kivistunuks ning töö hakkab taanduma.”

Mind tabas veel kindlam veendumus, kui avastasin, et Ellen White’ilt kajas sama nõu. „Ei tohiks olla üleskutset, et meie koguduste üle oleksid kohalikud pastorid, vaid mõjutagu tõe eluandev vägi iga üksikliiget tegutsema, tehes oma piirkonnas tõhusat misjonitööd. Kogudust, kui Jumala kätt, tuleb harida ja koolitada, et see saaks teha tõhusat tööd. Selle liikmed peavad olema Issanda pühendunud kristlikud töötegijad.”

A. G. Daniellsi 1912. aasta avaldus oli prohvetlik. Ta ütles, et kui me lõpetaksime kunagi tavaliikmete juhitavate koguduste organiseerimise ja hakkaksime pastoreid koguduste üle paigale seadma, selle asemel, et saata neid sisenemata põldudele, siis adventkiriku kasv väheneb ja selle vaimsus kannatab. Näib, et see juhtus täpselt 1900. aastate esimesel poolel.

Mitte kaua pärast Ellen White'i surma ja Daniellsi presidentuuri lõppu hakkasid inimesed kirikus soovima paigale määratud pastoreid. Ellen White oli selle eest hoiatanud, kui ta kirjutas: „Kogudused surevad ja nad tahavad, et pastor neile jutlustaks.

„Neid tuleks õpetada tooma Jumalale ustav kümnis, et Ta neid tugevdaks ja õnnistaks. Nad tuleks viia töökorda, et neile saaks osaks Jumala hingus. Neile tuleks õpetada, et kui nad ei saa üksi olla, ilma pastoriteta, tuleb neil uuesti pöörduda ja neid uuesti ristida. Nad peavad uuesti sündima.”

Tolle aja populaarsetel protestantlikel kirikutel olid suured hooned ja suured kogudused ning mõned pooldasid seda, et me peaksime sama tegema. Nagu vana Iisrael, nõudis ka Jumala rahvas, et nende üle valitseks „kuningas“, ehkki see polnud Jumala plaan.

Põhja-Ameerika koguduste 1900. aastate esimese poole liikmenimekirjade uurimine näitab korrelatsiooni selle vahel, kui me lõpetasime tavaliikmete juhitud koguduste organiseerimise ja asusime koguduste üle pastoreid paigale määrama, ning selle vahel, mil koguduse kasv hakkas seiskuma ja langema. Misjonile keskendumine näis kaotust kandvat. Ma ei osanud muud kui mõistatada, kas Põhja-Ameerikas on aeg adventismile naasta tavaliikmete juhitud koguduste juurde?

Meie misjonikäsk

Kui me seda mustrit ei järgi, kuidas me töö üldse kunagi lõpetame? Ilmutusraamatu 14. peatükk on andnud meile olulise misjonikäsu, Jumala suuruse ülesande. Meile on öeldud, et viiksime igavese evangeeliumi igale hõimule, suguharule, keelele ja rahvale. Ellen White on samuti andnud meile nõu meil viia valgus kõigile inimrühmadele ja rajada neisse kohtadesse tagasihoidlik palvemaja. Kuidas saaksime täita selle monumentaalse ülesande viia evangeelium igasse Põhja-Ameerika linna ja püstitada alandlikud palvemajad? Kui igas koguduses peaks olema palgaline pastor, maksaks see varanduse; me ei saaks seda eales lubada!

Võiksin jõuda ainult ühele järeldusele: peame hakkama taas organiseerima tavaliikmete juhitud kogudusi. Peame laskma vanematel ja diakonitel kirikuid juhtida, kümnist aga kasutatakse töötajate saatmiseks evangeliseerima ja kogudusi ning kodugrupe rajama linnadesse, kus adventistid puuduvad. Kuidas saaksime seda teha? Kuidas saaksime oma struktuuri üle viia tavaliikmete juhitud koguduste mudelile? Muutus on alati väljakutse. Kiiret parandamist pole. See võtab aega, kuid seda on võimalik teha.

Kaks võimalust

Näen selle ümberkorraldamise teostamiseks kahte võimalust:

1. võimalus: suured misjonipiirkonnad.

Esimest korda kuulsin terminit misjonipiirkonnad kasutatavat Pennsylvania liidus. Selleks ühendatakse kaks või kolm piirkonda üheks suureks piirkonnaks, mis koosneb viiest kuni kümnest tavaliikmete juhitud kogudusest. Iga misjonipiirkonna koguduse hingekarjaseiks on kohalike kogudusevanemate rühm. Piirkonna ülevaatajaks määratakse liidu pastor. Tema põhitöö on koolitada ja varustada koguduse tavaliikmetest pastoreid ja vanemaid teenimisoskustega. Ta külastab korda­mööda iga kogudust, et õpetada ja juhendada koguduse tavaliikmetest pastoreid ja vanemaid. See mudel vabastab raha rohkematele pastoritele, kes seejärel saadetakse liidu veel sisenemata aladele, et hakata rajama uusi kogudusi.

2. võimalus: emakoguduse mudel. Iowa-Missouri liidus, kus ma tegutsen, proovivad pastorid kogudusi edasi viia St Louis'i linnas tavaliikmetest pastorite programmi algatamisega. Selle mudeli puhul alustab liidu pastor oma vanemate ja diakonite väljaõppe protsessi, et neist saaksid koguduse tavaliikmetest pastorid. Selline jüngerlusprotsess võib võtta kolm kuni viis aastat. Suurtes linnapiirkondades võiks rühm liidu pastoreid teha koguduse­vanematele realiikmetest pastoriõppe läbiviimisel koostööd. Kui vanemad on kohaliku koguduse juhtimiseks piisavalt koolitatud, saab liidu pastor oma aja üle kanda koguduste rajamisele veel sisenemata piirkondadesse. Oleks ideaalne, kui ta saaks võtta kohalikust kogudusest väikese rühma ja moodustada sellest uue koguduse tuumikrühma.

Nii et liidu pastori kaks peamist kohustust oleks koguduste rajamine ja olemasoleva(te) kogudus(t)e tavaliikmetest pastorite ja vanemate varustamine. Need tavaliikmetest pastorid tagaksid olemasoleva koguduse juhtimise; sel moel saab liidu pastor keskenduda koguduste rajamisele. Teise võimalusena võiks tavaliikmest pastor olla koguduste rajamisel liidu pastorile partneriks. Tavaliikmest pastorist saab lõppeks koguduse pistiku juht, nii et liidu pastor saaks edasi liikuda ja veel kogudusi rajada.

Kokkuvõte

Mõlema mudeli puhul on väljakutseid ja kummalegi mudelile tuleb vastuseistu, siiski usun, et need kaks mudelit peegeldavad täpsemalt Uue Testamendi koguduse ja varase adventkoguduse ülesehitust. Seega missiooni nimel peame seda tegema. Suure misjonikäsu huvides peame seda tegema. Kadunute nimel, keda Jeesus armastab, peame seda tegema. See ei pruugi olla mugav, kuid see on meie kohustus ja vastutus ülejäänutena, kellele on usaldatud Jeesuse viimase sõnumi viimine kadunud maailmale. Mis juhtuks, kui rohkem Põhja-Ameerika kogudusi järgiks neid mudeleid?

Mis juhtuks, kui hakkaksime järk-järgult minema üle kogudustele, mida juhivad väljaõpetatud, pühendunud vanemad ja diakonid? Seejärel võidakse pastorid saata lähedalasuvatesse linnadesse, et evangeliseerida ja rajada kogudusi sinna, kus pole adventistide kohalolekut. Sarnaselt varajase koguduse apostlitega naaseks pastor perioodiliselt koguduste juurde, et pakkuda täiendõpet ja julgustust, kuid suurema osa oma ajast kulutaks ta uute koguduste ja väikekoguduste rajamisele.

Kujutage ette, kuidas see muudaks Põhja-Ameerika koguduse nägu. Kiidusõnad põnevast koguduse­kasvust Ameerikas hakkavad siis peegeldama tegelikkust. Issand, kiirenda seda päeva…

David M. Klinedinst on Ameerika Ühendriikides Missouri osariigis Iowa-Missouri liidu evangelist.