Pastoriks tänapäeval?

Mida tähendab olla pastor 21. sajandil?

„Siimon, kas sa armastad mind?“ küsis Jeesus Peetruselt, kui nad Tibeeriase järve rannal lõkketulel kala olid küpsetanud ja ühiselt einestanud.1 Kas see lihtne küsimus võib ehk olla pastoriks kutsumise tõeline mõõdupuu? Mida tähendab olla pastor 21. sajandil? Mida pastorilt oodatakse? Kes üldse soovib tänastes tingimustes pastor olla?

Eelmise aasta aprillis lendasin uudishimust pakatavana Genfi suunas. Ees ootas ETTC 2019 ehk European Theology Teachers Conference (Euroopa teoloogiaõpetajate konverents), mis leidis aset Collonges’s adventkoguduse kolledžis Prantsusmaal. Olin sellele kokkusaamisele kutsutud mitte sellepärast, et oleksin õpetaja, vaid sellepärast, et teemaks oli pastoraalse töö tulevik. Olin sel ajal meie liidu pastorite ühenduse sekretär ning pastorite tuleviku küsimus oli kaua aega ka minu peas keerelnud.

Ootused pastorite suhtes on ajas selgelt nõudlikumaks ja ka keerulisemaks muutunud. ETTC konverentsil tõdeti, et pastoriameti mõju ja väärtus on vähenemas ja seda nii pastoritööd tegevate inimeste vähenemise arvelt kui ka sellepärast, et pastoreid aktsepteeritakse ja väärtustatakse üha vähem nii koguduse sees kui ka väljaspool. Lisaks sellele kahtlevad selles muutunud olukorras ka pastorid ise oma rollis ja missioonis. Tänapäeval vaadatakse ka õpetuse ehk teoloogia osas aina enam kolmandate isikute või allikate poole, selmet usaldada oma pastorit. Seega on pastori roll koguduse vaimuliku jutlustajana kaldumas suunas, kus pastor on pigem hinnatud kuulaja ja vaimulik nõustaja kui aktsepteeritud õpetaja.

See viimane, olla inimeste jaoks olemas kuulaja või nõustajana tähendab omakorda, et pastori koostöö koguduseliikmetega on endiselt igatsetud ja oodatud vajadus, kuid samaaegselt ka kasvavalt keeruline ülesanne. Interneti ja sotsiaalmeedia ajastul on inimeste eneseteadlikkus ja kommunikatsioonivõimalused sedavõrd suuremad, et see avaldab otsest mõju ka sellele, kuidas nähakse pastoritele delegeeritud autoriteeti. Lihtsustatult öeldes: pastorid peavad täna arvestama igasuguste õpetustega, mis seavad kaasaegse meedia vahendusel otseselt kahtluse alla nende autoriteedi koguduses. See omakorda võib kutsuda esile pastoraalseid kriise. Samal ajal pole meie sekulaarses ühiskonnas Jumalast rääkimine sugugi enesestmõistetav. See tähendab, et pastori roll ja võimekus ühiskonnas laiemalt kaasa rääkida on piiratud. Sellises kontekstis ongi meie pastorite üha suurem väljakutse oma kutsumisele ja missioonile kinnitust leida.

Üks teoloogiaõpetajate konverentsil näidatud joonistus koguduse nõukogu koosolekust tõdes päris ilmekalt: „Põhimõtteliselt me tahame pastorit, kes on innovaatiline, värske visiooniga, kes inspireeriks meie kogudust… jääma täpselt samasuguseks.“ Ehk teiste sõnadega: täna soovib kogudus ise valida karjase, kes vastaks nende ootustele. Muutuma ja muganduma peab pastor, aga mitte kogudus. Nii on aga koguduse juhtimine ja vaimulik ehitamine üpris võimatu, rääkimata kogukondlikust positiivsest mõjust.

Killustatud ühiskond

Teoloogiaõpetajate konverentsil arutleti ka selle üle, kuidas tänapäevast ühiskonda mõtestada. Oleme kõik vähemal või rohkemal määral tuttavad postmodernismiga, mis on juba pikemat aega olnud nn globaalne kultuuriline hoiak ja kujundanud kehtivaid arusaamu. Kuid ilmselt oleme sellest ühiskondlikust määratlusest edasi liikunud. ETTC-l räägiti hoopis killustatud ühiskonnast (fragmente society). See tähendab, et ühiskond polariseerub üha jõulisemalt oma vastandlike seisukohtade kaitseks. Näeme seda poliitikas (näiteks: pagulaste poolt ja vastu; ELi poolt ja vastu), näeme seda keskkonna- ja looduskaitsealastes teemades, meditsiinis ja loomulikult ka kristlaste seas, kaasa arvatud adventkoguduses. Vastanduvad seisukohad viivad kasvavalt killustatud ühiskonnani, ka kristlikes kogukondades. Ja sellises kontekstis on ka pastoritel täiesti uus olukord, kus töötada.

Kasutatakse ka sellist väljendit nagu Google’i ühiskond. Igaüks võib luua oma YouTube’i kanali, Facebooki grupi või blogi ning levitada ükskõik kelle ja mille mõtteid. Kuidas peaks üks pastor sellises maailmas oma kogudust/karja hoidma? See on täiesti uus olukord ja uus väljakutse. Loomulikult, kõik, mida meedia vahendusel levitatakse, pole kahjulik. Ent kuidas teha oskuslikult vahet, mis kahjustab kogudust ja mis ehitab kogudust? Kuidas ära tunda kogudusse hiilivaid õpetusi, mis on vastuolus ülemaailmse koguduse põhiuskumustega? See on meie pastorite ja tulevase pastorite põlvkonna üks suurimaid väljakutseid: kaitsta kogudust üliküllusliku meedia mõju eest.

Seega on õigustatud aus küsimus: kas kogudus on kriisis? Pastorid on selle kriisi eesliinil ja peavad täna tegelema mitmesuguste konfliktidega: ideede, teenistuse läbiviimise viiside ja väärtushinnangutega seotud vastandumistega.

Mis on lahendus?

Milline on meie pastorite tulevik? Milline on lahendus? Kas killustatud ühiskond on paratamatus või saab selle kogudusesisest mõju kuidagi vähendada? Tuletan siinkohal meelde Jeesuse ülempreesterlikku palvet Tema maapealse teenistuse kõige kriitilisemal hetkel, kui Ta palus, “et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis…“ (Jh 17:21). See oli Kristuse suurim palve ja igatsus. Kuidas seda tänapäevases maailmas saavutada?

Tulen siinkohal tagasi artikli alguses tsiteeritud Jeesuse küsimuse juurde: „Siimon, kas sa armastad mind?“. Jeesus ei küsinud Peetruselt mitte midagi vähemat ega rohkemat kui sedasama, kolm korda. Ja iga kord, kui Peetrus talle südamest ja alandlikult „jah“ ütles, usaldas Jeesus talle üha rohkem oma koguduse. Kuidas hindame meie täna seda, kes sobib ja kes ei sobi koguduse pastoriks? Kõigil on oma arvamus, kõigil oma ootused. Kuid Jeesusel oli vaid üks tõeline mõõdupuu, mis pani ka kõik ülejäänu oma kohale: kas sa armastad mind? Ehk see ongi lahendus meie üha keerulisemaks muutuvas maailmas? Ehk see on ka võtmesõnaks killustatuse ärahoidmiseks. Kui armastus kustub, siis ei hoia inimesi ja kogudusi koos ükski tarkus ega teadmine.

Ülalkirjeldatu valgel on mul südamel koguduseliikmetele üle kogu Eesti palve: armastage oma pastorit. Toetage teda, tehke temaga koostööd, arvestage temaga, sest ta on samuti inimene, sama armu all nagu me kõik, sama igatsuse ja lootuse ning usuga, ning ta vajab kaaskristlaste toetust. Ehk siis on ka meie pastorkonnal tulevikku. Armastus on täiuslik side. See parandab kõik haavad. See ehitab. Ma soovin, et meie praegused pastorid saaksid oma tööd teha armastusega ja et järgmine põlvkond noori näeks selles kutsumises erilist ja sooja võimalust teenida Jumalat, keda nad armastavad.

Konverents, millest ma eelmise aasta aprillis osa võtsin, esitas küll teatava kõhedust tekitava otsekohesusega meie praeguseid väljakutseid, kuid lõpetasime seal siiski lootusrikka noodiga. Kaevusime inspiratsiooni saamiseks Piibli lehekülgedele, et endalegi meelde tuletada, mida Jumala kutsumine tähendab. Näiteks räägib Paulus kirjas heebrealastele (13:20, 21) „lammaste suurest Karjasest“ kui meie eeskujust, et teeksime, mis „tema silmis meele­pärane“. Ja kui Jumal meid ametisse kutsub, meie pastoreid kutsub, siis ma usun, on Jumalal tegelikult neile ja teile esitada vaid üks tõeline küsimus: kas sa armastad mind? Sellest lähtub ja algab kõik.