Paar aastat tagasi, kui ruttasin ühel hommikul tööle, oli maha sadanud kohev valge lumi ning minu ees kõndinud väike koolijüts võttis oma telefoni ja hüüdis sinna rõõmsa häälega: „Vanaema, vanaema! Vaata ruttu aknast välja! Lumi on vallutanud meie linna! Igal pool on lumi!“
Kell oli pool kaheksa hommikul, inimesed ruttasid tööle, tõmmates kraed kõrgemale, et tuul ja lumi ligi ei pääseks, ning ma mõtlesin, et selle vanaema hommik algas eriti reipalt ja õnnelikult. Rõõmust, mida väike tüdruk jagas, jätkus talle kindlasti terveks päevaks ja rohkemgi veel. Need õnnelikud sõnad tegid ka mind kuidagi erksaks. Veel nüüdki tuleb selle tüdruku rõõmus hüüd mulle ikka meelde, kui sügisest hakkab talv saama ja lumehelbed katavad puid, põõsaid ning tänavaid.
See väike rõõmus tüdrukutirts tahtis oma rõõmu kellegagi jagada – kellegagi, kes teda ära kuulaks ega kiirustaks oma tööde ja toimetuste juurde, kellegagi, kellel oleks aega ja jaksu rõõmustada väikeste asjade üle ning imetleda pisikesi imesid, mida elukiiruses nii eredalt tähele ei panda või mille ilu ja imelisus varjuvad ebamugavuse taha. Mõistan, et kui inimene soovib niisugust rõõmsat telefonikõnet saada, tuleb enne midagi ära anda ja oma mugavusest loobuda. Mitte ainult ühe korra anda, vaid palju kordi, et kasvatada seeläbi omavahelist suhet, mis toob vastastikku rõõmu ja rahulolu. Kuidas selleni jõuda ja kas see on iseenesest keeruline?
See nõuab järjepidevust ja mõistmist, just mõistmist seal, kus tahaks näha muutust. Ikka kutsutakse advendiajal mõtlema nendele väärtustele, millel on igavest tulevikku. Arvan, et kui meie soov on inimestele enda ümber näidata, mida ise oluliseks peame, siis esimene samm kellegi silmi avada ja pilku suunata on tunda teise vastu siirast huvi. Olgu tegemist väikeste või suurtega, igaüks tahab tunda, et temast saadakse aru. Las muutumine jääb tema enda otsuseks, nii mõnigi kord on suhte hoidmine tähtsam.
Kui vaadata kaugele tagasi, Piibli aega, leiame Estri raamatust ühe mehe, Mordokai, kes oli võtnud kohustuseks kasvatada üles oma sugulase tütar Ester. Siin loos näeme Mordokai pühendumist tüdruku aitamisele, et too saaks oma eesmärgi poole liikuda, paneme tähele tema heasoovlikkust ja toetust ning igapäevast huvi tüdruku käekäigu vastu. Sel ajal ei olnud telefone, et helistada ja teada saada, kuidas läheb. Siis pidi ise kohale minema ja vaatama, otse küsima. Kas inimestel oli siis rohkem aega või võtsid nad teadlikult aega? Ei oska öelda. Kindel on aga see, et Mordokaile läks väga korda tüdruku edasine elukäik ja ta näitas seda oma tegudega. Mordokai toetus andis Estrile jõudu ja aitas tal edasi minna ning sellesama pühendunud tegutsemise tulemusena päästis Mordokai ka enda elu.
Mul on üks tuttav vanaema, kes on seadnud eesmärgiks luua oma lastelastega häid suhteid. Ta võtab oma väikeste rõõmurullidega koos olemiseks teadlikult aega. Tal on nädalas kindel aeg, mil ta lapselapsi külastab ja nendega mängib. Ega häid suhteid ei saagi teisiti luua kui aega võttes ja seda jagades. Nii sünnivad usalduslikud suhted noorte ja vanemate vahel. Siis võib varasel hommikutunnil saada imelise telefonikõne, mis juhib elumuredest eemale, nägema rõõmu ja ilu seal, kuhu see meie kõigi jaoks on talvekülmas pandud – säravates lumehelvestes, soojades sõnades ja siiras lapsesüdames.
In English