Kas Jeesus tuleb tõesti varsti?

Kas ikka tuleb?

Istusime hiljuti nelja sõbraga restoranilauas, arutledes praeguse poliitmaailma arengute üle. Minu sõber Mike oli paari nädala eest meid kõiki filosoofiaklubisse värvanud. Paar meest meie sõpruskonnas on kohalikus ülikoolis professorid, ülejäänud – nagu mina – tegelevad filosoofiaga ajaviiteks või lõpetavad selles valdkonnas õpinguid. Meil on erinevad kristlikud veendumused ja kohe kindlasti esindame me poliitilise värvigamma erinevaid toone.

Kui me hakkasime USA ja kogu ülejäänud maailma poliitmaastiku üle arutlema, ütlesin midagi üllatavat. Meid kõiki nörritas uskumatu polariseerumine, mis maailmas on ilmsiks saanud ja kus keskmist ei paista enam olemas olevat; me väljendasime oma rahulolematust, sest meile näib, nagu ei oleks enam lootust saavutada mingitki tasakaalu. Mõtlesime sellele, kas on veel olemas mingi lahendus.

Ja siis, ilma et ma olnuks sellele üldse mõelnudki, tulid mu suust sõnad: „Tundub, et Jeesus tuleb varsti.“

Kohe, kui olin need sõnad öelnud, ma justkui kontrollisin iseennast – sellepärast, et ma ei tundnud paari lauakaaslast veel väga hästi ega teadnud nende seisukohta Jeesuse teise tulemise osas, ja päris aus olles: olen viimasel ajal hakanud kahtlema ka iseenda vaadetes.

Tegelikkus on selline: eluaegse seitsmenda päeva adventistina võin kannatada ajamärkide sündroomi all. Üle nelja aastakümne olen kuulnud sadu jutluseid ja pidanud hea hulga neist isegi selle kohta, et Jeesus mitte üksnes ei tule, vaid Ta tuleb varsti. Ka sina oled neid kuulnud.

Kui oleme ausad, siis peame tunnistama, et adventistidena oleme teinud väga head tööd, lüües Jeesuse teise tulemise kella mil iganes kriisid maailmas selleks võimaluse annavad. Mõtle tagasi viimase sajandi murrangutele – maailma­sõjad, Kuu peal käimine, 11. september, majanduslangus, paavst Franciscuse kõne USA kongressis, kui nimetada vaid mõni – ja pea aru, kui sageli on adventjutlustajad ja raamatute autorid neid sündmusi võimendanud, Taanieli 2. peatükile viidates väitnud, et elame maailma ajaloo varvaste ajal ja et Jeesus tuleb kindlasti varsti. Mõned, need, kes on äärmuslikumad, on läinud välja isegi kuupäevade määramise peale. Aga me oleme siin. Ikka veel.

Elu pinge all

See trend sündis muidugi kaua aega enne meid. Meie kogudus rajati pea 160 aastat tagasi eesmärgiga kuulutada praeguse aja tõde Kristuse peatse tuleku kohta. Organisatsioonist endast on veel vanem adventistlik kirjastustöö, mis sai alguse kiiresti tuntust kogunud ajakirjast Adventist Review and Sabbath Herald, mille eesmärk oli seda kiireloomulist uudist levitada. 

Kõik see on pannud kriitikuid järeldama, et meie kogudus on eetrisse andnud valekutsungit. 

Aususe huvides peame tunnistama, et me elame pingeväljas. Mul ei ole kahtlustki, et Pühakirja – Taanieli ja Ilmutusraamatu, Matteuse evangeeliumi ja Vana Testamendi prohvetite – hoolas lugemine näitab, et elame ajaloo ainulaadsel ajal, ennenägematute muutuste ajal, Kristuse tuleku eelsel ajal.

Tegelikult ei ole seitsmenda päeva adventistid ainsad, kes seda usuvad. Ameerika Ühendriikides kasvab postkristlik liikumine, kuhu kuulub arvestatav hulk ameeriklasi, kes usuvad, et „aastaks 2050 /…/ on Jeesus Kristus kindlasti maa peale tagasi tulnud“. Kui Pew uuringutekeskus selle väite esitas, vastas 
41% inimestest sellele jaatavalt, sealjuures ei kuulunud viiendik nii vastanud inimestest ühtegi usulahku.¹

Kõik see pole üksnes teoloogiline pinge või debatt. Küsimus, kas ja millal Kristus tuleb, ei ole vaimne harjutus. See sarnaneb pigem olukorraga, kus naine palub oma mehel pikalt tööreisilt tagasi tulla; see ei ole olukord, kus võrrandi saab lahendada matemaatilise tehte abil.

Kui me tõesti usume, nagu mina usun, et kristliku sõnumi keskmes on suhe Isikuga – suhe Jumalaga, kellel on mõtted ja tunded, kes igatseb meie järele ja kes on meid loonud vastastikuseks suhteks Temaga –, siis näib, et meil peaks olema igatsus suhtlemise järele Temaga vahetult, lihas. „Aga igavene elu on see,“ ütles Jeesus, „et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.“ (Jh 17:3) See ei ole teoloogiline mõtteharjutus.

Mida siis ette võtta selle pingega meie elus? Me usume siiralt ja õigustatult, et Jeesus tuleb varsti, aga lisaks sellele me tahame, et Ta tuleks. Kuid me ei suuda oma lootust kogu aeg üles kruvida. Meil ei ole emotsionaalset ja vaimset võimekust istuda ooteseisundis oma tooli serval iga kord, kui paavst järgmise maailmajuhi teed jooma kutsub.

Apostlite õppetund 

Kui keegi teadis, mis tunne on elada pideva pinge all, siis oli see varakristlik kogudus. Enne taevasseminekut ütles Jeesus oma jüngritele korduvalt, et Ta tuleb tagasi ja võtab nad endaga kaasa (vt Jh 14:3). Kui jüngrid vaatasid, suu ammuli, Jeesuse kadumist pilvedesse, seisis kaks inglit nende kõrval, öeldes, et Ta „tuleb samal kombel“ tagasi (Ap 1:11).

See oleks võinud jüngritele olla ülendav uudis. Mõelda vaid: nad olid üle kolme aasta Jumalaga koos olnud, nad olid olnud koos kõige armastavama, kaastundlikuma, karismaatilisema olendiga universumis. Vaadata, kuidas Ta nende juurest kaob – pole kahtlust, et see võis olla äärmiselt muserdav.

Parim võrdlus, mille suudan siin tuua, on minu meeleheide, mida hiljuti tundsin, kui istusin autosse, et sõita lennujaama, kust pidin kaheks nädalaks Austraaliasse lendama, jättes oma naise ja kolm väikest last koju. Kui vaatasin neid tahavaatepeeglis, tundsin, kuidas mu süda valutab.

Oleks liiga vähe öelda, et ma ei suutnud kojuminemist ära oodata, kuid minu kogetu on väga ebaadekvaatne võrreldes sellega, mida Jeesus taevasse minnes tundis. Ilmselt puudutas see ka jüngrite tundeid, kui nad vaatasid Teda silmist kadumas.

Pole siis imekspandav, et jüngrid soovisid innukalt teada, millal nad Jeesusega jälle kokku saavad ja mille järgi nad võiksid aru saada, et see hetk on ligi. Jeesuse vastus Matteuse 24. peatükis on meile muidugi tuttav, oleme selle kohta palju jutluseid kuulnud, kuid Tema sõnad jüngritele Apostlite raamatus on ühtlasi olulised ja informatiivsed ning määratlevad paremini selle, missugune on meie osa selles viibimises. 

„Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud, vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.“ (Ap 1:7, 8)

Teisisõnu: ära keskendu liiga palju ajamärkidele. Jah, me peame mõistma Matteuse 24. ja Ilmutusraamatu 13. peatükki ja kõiki asjakohaseid lõike – enamik neist ei olnud esimese sajandi jüngritele praeguse aja tõde. Kuid Kristuse jüngrite peamine ülesanne toona ja täna on nii sõnas kui teos viia edasi tunnistust ülestõusnud Issandast.

On märkimisväärne, et selles huvitavas ajamärkide kõnes Matteuse evangeeliumis lõpetab Jeesus oma selgituse teatega, et need, kes saavad tasuks igavese elu, on need, kes kohtlesid vähimaid vendi – näljaseid, vangistatuid, võõraid – armu ja armastusega (vt Mt 25:31–46). Matteuse kirjeldustes on see kõige viimane õpetus, mida Jeesus jagas enne ristile minemist, mis oli Tema avaliku õpetamise kõrghetk. 

Pane tähele olulist ühenduslüli: me ei saa jääda vaid Matteuse 24. peatüki juurde. Peatükid 24 ja 25 on üks pikk vastus küsimusele, mille järgi me saame aru, et Jeesus tuleb varsti. Me teame, et Kristus tuleb varsti, selle põhjal, mis toimub maailmas, kuid me näeme seda ka koguduse õiguse- ja kaastundetegudest.

Seega: teise tulemise rahvaks olemine tähendab elada lootusrikkas Kristuse tulemise ootuses ning ühtlasi edastada maailmale Tema tervistavat sõnumit. See tähendab Tema tõe kuulutamist ja selles elamist.

Just nii selles pingeväljas elamegi.

Kaasaegsete juutide õppetund

Vaid paar päeva pärast minu deklaratsiooni meie sõpruskonna filosoofiaklubis leidsin end istumas ühe teise restoranilaua ääres ühe teise sõbra seltsis. Ta on vanem juudi härrasmees, kel on Yale’i ülikooli filosoofiakraad ning MIT-i arhitektuurikraad. Me kohtume iga paari nädala tagant, et arutleda erinevatel teemadel alates religioonist ja lõpetades poliitika ning elu mõttega. Ning jah, ka Jeesuse nimi tuleb sageli kõne alla, kuigi, nii palju kui ma olen suutnud aru saada, ei usu minu sõber absoluutselt Kristuse messiaanlikkusse.

Seetõttu olin väga üllatunud sellest, kuidas ta kommenteeris meie praegust poliitilist olukorda. Ta pakkus, et on 20-protsendiline võimalus, et järgmisi USA presidendivalimisi ei toimu. Ta jätkas, öeldes, et tema hinnangul on 50-protsendiline võimalus, et USA sõjavägi peab sekkuma, et valimised siiski toimuksid, võttes kas kongressi poole või presidendi poole.

Olles oma ülimast üllatusest taastunud, mõistsin, et nüüd on mul vabadus jagada enda šokeerivat arusaama. „Ma just ühel päeval ütlesin,“ täheldasin, „et paistab, nagu oleks maailma lõpp lähedal ja Jeesus tuleb varsti tagasi.“ Seejärel selgitasin, et meie, adventistid, usume, et see kõik on ette öeldud Ilmutusraamatus; tunnistasin siiski, et me ei soovi oma prognoosides äärmustesse minna. 

Ta pidas seda huvitavaks, võttes minu perspektiivi viisakalt teadmiseks. Seejärel ütles ta midagi hämmastavat. „Juudid usuvad,“ sõnas ta, „et enne maailma lõppu ja messiaanlikku ajastut on meil Jumalalt antud ülesanne maailma täiustada. Jumal lõi meid selleks, et ühineksime Temaga õigluse ülesehitamises ja kaastunde töös.“

Siis jõudis see mulle kohale: just seda teise tulemise ootajatelt eeldataksegi. Me kuulutame kirglikult Jeesuse peatset tulekut, me tunnistame ja anname alandlikult märku ajamärkidest. Aga samal ajal osaleme Jumala missioonis tervendada maailma, teha õigluse-, kaastunde- ja armastusetegusid. Seda ütles ka Ellen White meie lõpuaja ülesande kohta, viidates Jesaja 58. peatükile ja öeldes, et „meie ees on eriline töö“.²

Lõppeks on nii, et Jeesus ei pruugi tulla homme, aga me teame, et alati on kaasinimesi, kes homme meie abi vajavad. Vaid Jeesuse teine tulemine saab ja seabki kõik asjad korda. Seni aga teeme väsimatult ja Tema armu ning andestust hinnates Tema tööd, kuulutades ja näidates Tema armastust. 

Shawn Brace on USAs Maine’i osariigis asuva Bangori koguduse pastor. Ta on abielus ja tal on kolm last. Pere on keskendunud misjonitööle, jüngerlusele ja evangeeliumi levitamisele oma kogukonnas ja linnas – seda teekonda saab jälgida nende podcast’i Mission Lab vahendusel. 

1. www.pewresearch.org/fact-tank/2010/07/14/jesus-christs-return-to-earth/, accessed July 19, 2019.

2. Vaata Ellen G. White, Welfare Ministry (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1952), lk 29–34.