Hingamispäevane jumalateenistus: püha põõsa ja püha lehma vahel

Kui me laupäeva hommikul kirikus teenistuseks kokku saame, siis mida me õieti teeme? Mis see on, mis selles ajas ja ruumis juhtub? Ja mis on pühadusel selle kõigega pistmist?

Nende küsimuste pinnalt võiks kirjutada terve sarja pakse raamatuid. Selle tõdemuse valgel tuleb järgmisi ridu võtta kui põgusat pilgu­heidet paarile alussambale ühes muidu palju suuremas ja keerukamas struktuuris. Nii tahaksin alustada kahest eri nurgast ja tirida mõttelõngad keskpõrandale kokku.

Üks nurk: jumalateenistus

Kui jumalateenistust defineerida kui kogu elu hõlmavat vastust Jumala algatusele, on selge, et jumalateenistust ei saa piiritleda selle ühe tunni või pooleteisega, mis nädala lõpus teiste usklike seltsis kirikus veedame. Meie kogu elu peaks olema vastus Jumala tehtule ja Tema olemusele. Peaksime veetma iga päeva Jumalaga, Tema juhtimisel, Teda avastades, Temaga suheldes.

Ja ometi oleme pannud kõrvale selle erilise aja (umbes kell 11 hommikul?)... sel erilisel päeval (hingamispäeval)... nende eriliste inimestega (kogudusega)... nendeks erilisteks toiminguteks (tulemiseks-istumiseks-laulmiseks-palvetamiseks-kuulamiseks-...).

Teine nurk: pühadus

Pühadusega on mitmetahulised lood.

Esiteks, Jumal ise on „püha, püha, püha“¹ – kolmekordne kordus viitab selle omaduse täielikkusele, täiuslikule pühadusele, üleni teistsugusele eraldi olemisele. Jumal on ainulaadne, täiesti teine, loodust selgelt eristuv. See on üks väheseid universumite ajaloo igavesi fakte. Samas on Piiblis hulga näiteid sellest, et ka loodut on võimalik pühaks nimetada. Tundub, et see võib juhtuda kahel puhul:

Miski saab pühaks, sest selles on Jumal. Püha Jumala kohalolu võib muuta ka muidu mitte-pühad paigad, inimesed ja inimgrupid pühaks. Nii sai ühest muidu tavalisest maatükist suvalises kõrbenurgas mõneks hetkeks püha maa, sest Jumal seadis end sisse sellel kasvavasse põõsasse². Ei selles maalahmakas ega oksapuntras olnud enne ega pärast midagi püha – need ei olnud ei head, ei kurjad ega miskit teist pidi erilised – nende pühadus vestluse ajal Moosesega tulenes eranditult Jumala kohalolust.

Miski saab pühaks, sest see pühendatakse eriliselt mingile eesmärgile; pannakse millegi jaoks kõrvale. Mina kasvasin üles „pühade“ kommidega – rahupäevakommidega. See tähendas, et reede pärastlõunal tekkis elutoa lauale vaagen kommivalikuga, mida ei tohtinud enne päikeseloojangut surkidagi, söömisest rääkimata. Kommid muidu nagu kommid ikka, kuid kuna see konkreetne jagu komme teenisid selgelt rahupäeva eriliseks tegemise eesmärki, sai neist oma sõnumiga sümbol, mida tuli kohelda teisiti tavapärasest kommipakist. Harilikust nelja seinaga ruumist võib saada sisseõnnistatud kirikusaal, lavast poodium, tegevuste järjekorrast liturgia, pintsakust ja pükstest kirikuriided ning puitkastist pult, kuhu lipsuta ei lasta...

Sageli töötavad need kaks kanalit korraga: nii sai ühest kunstipärasest telgist pühamu nii selle telgi plaanitud eesmärgi kui Jumala kohalolu tõttu.

Keeruliseks kisuvad asjalood siis, kui lähemalt uurida, mida see pühadus endaga kaasa peaks tooma. Eesti keeles eksisteerib veel üks pühadusega seotud mõiste – meie üldiselt kristliku taustaga kultuuriruumis on saanud sõnapaar „püha lehm“ tähenduse kui millestki, mida (sageli meile mõistetamatult) ei tohi puutuda, muuta, kahtluse alla seada või kohendamiseks soovitada. Millised pühad asjad peaksid jääma puutumatuks ja miks? Mida teha, kui mõni muutus või teistmoodi-tegemine vägisi pühaduseteotusena tundub?

Keskpõrand

Hingamispäevase teenistuse eesmärkidena võib laias laastus nimetada kaht: see peaks (1) andma kohaletulnutele võimaluse näha Jumala olemust ja Ta armastust nii, et see kutsuks Talle vastama, ning (2) pakkuma ruumi ja vahendeid selle vastuse mitmekülgselt ja tähendusrikkalt väljendamiseks. Teisisõnu, me tuleme kokku, et aduda eriliselt Jumala pühadust, jagada üksteisega kogemusi Tema erinevatest tahkudest, ning siis koos Teda ülistada. Selleks on Jumal kõrvale pannud püha päeva, meie oleme kokku leppinud eesmärgipäraselt eraldatud aja ning koha, teenistuse korraldajad on andnud endast parima, et luua terviklik kogemus, mis peaks soosima kohtumist Jumalaga. Kogemuse loomise jaoks pöördutakse lootusrikkalt teatud meetodite poole, millest ootame, et need meid teatud moodi kõnetaksid. Alguslaul ja põlvili palve; tervitus­sõnad ja oreliviled; diakoni ülikond ja lastejutu slaidid... kõik need elemendid kas panustavad kuidagi meie kohtumisse Jumalaga või on sellele takistuseks.

Mõned neist elementidest on läbi aastakümnete paigas olnud – ajahamba katsete kiuste seisma jäänud kui tõhusad meetodid. Pühad tööriistad, eraldatud just selleks eesmärgiks. Need töötavad, kuna need kõnetavad meid, ning need kõnetavad meid just nii, kuna oleme harjunud neid selles kontekstis ja tähenduses töötamas nägema. Üks püha lehm on püha ainult sellele, kes seda lehma nii tajub. Rahu­päevakommid omandasid selle tähenduse ainult meie pere tähendusväljas. Palve ajal seismine või põlvitamine võib ühele teenistusel osalejale tähendada rohkem kui ta kõrval seisjale, sest sedasorti pühadus on kokkuleppeline, kultuuriline. Sellele väitele on lihtne suure kirega vastu vaielda, kuni seisame silmitsi mõne hoopis teistlaadi arusaamaga pühadusest ning selle asjakohasest väljendusest. Püha muusika äärmiselt erinevad palged ajas ja ruumis on suurepäraseks näiteks sellest, kuidas tava määrab mingite vormide pühana tunnetamise – geograafiliselt või ajastult kauge kultuuri normaalne kirikumuusika võib mind lihtsalt külmaks jätta või suisa naeru peale ajada³. Pühaliku tunde tekitab see, mida olen harjunud sellisena tunnetama.

Mul on tunne, et sageli lähevadki juhtmed sassi siis, kui me ei näe püha ja püha vahel vahet teha – kui unustame, et mõni vorm ei ole püha iseeneses, vaid saab olla püha ainult siis, kui see täidab tõhusalt oma eesmärki osutada Jumalale või kui Jumal valib teatud ajas ja ruumis mingit osa endast selle läbi ilmutada. Miskipärast ei pea me pärast Moosese ja Jumala vestlusest lugemist kõiki põõsaid pühaks ega käi lakkamata paljajalu. Peame iseenesestmõistetavaks, et nende vormide pühadus oli ajutine – tõhus, mõjus ja võimas, kuid mitte igavesti ja universaalselt.

Sellest mõttearendusest paar punkti, mida endale ikka ja jälle meelde tuletada:

1. Kui ühe teenistuse erinevaid osi plaanid, uuri endalt, kas pead Jumala kõiki tahke sama oluliseks? Sama pühaks? Sama teenistuse-osa-kõlbulikuks? Kas väärtustad Ta kuninglikku aujärge ja isalikku hoolitsust samaväärselt? Kas oled neile mõlemale ruumi jätnud?
2. Kui ühe teenistuse erinevaid osi läbi mõtled, pea meeles, et nende osade tähendus tekib ikka teatud tähendusväljas – kui loodad mingit teatud moodi kogemust luua, tuleb seda teha antud kultuuri kokku­lepete valgel. Kas tead, kuidas mingi osa tõenäoliselt teistele mõjub ja milliseid seoseid esile kutsub? Kas tead, kuidas need seosed tekivad koguduse sees? Kas oled mõelnud, milliseid reaktsioone looks seesama element kirikukultuuriga mitte tuttavate inimeste grupis?
3. Kui ühe teenistuse erinevaid osi läbi mõtled, pea meeles, et vormide pühadus muutub ajas ja ruumis, ning hoolitse selle eest, et sa ise mõnest enda jaoks pikalt töötanud elemendist teistele püha lehma ei loo.
4. Kui ühest teenistusest osa võtad, pea meeles, et selles ajas ja sellel hetkel on nende vormide eesmärk suunata sind ja teisi sinu ümber nägema ja kogema Jumalat ning et selles tähenduses on sinu ümber toimuv püha, olenemata sellest, kas sina selle teenistuse täpselt sama moodi kokku paneksid. See hetk siin ja praegu on aeg võtta oma jalatsid jalast, sest selles kogunemises on Jumal ja see teenistus üks heleda leegiga põlev püha põõsas.
5. Kui ühele teenistusele tuled, pea meeles, et Jumal on meid kokku kutsunud enamaks kui teenistuseks – meid on kutsutud koguduseks, Kristuse ihuks – ning et Tema elab oma inimeste keskel. Võibolla tasub mõnikord meelega üritada vormidest kaugemale vaadata ning mõelda sellele, mida tähendab, et meie ise – küll üksi, aga eriliselt ka kogudusena – peaksime olema pühad nii eesmärgi poolest kui selle kaudu, et meis elab Jumal...

1.  Jesaja 6:3; Ilmutuse 4:8

2. 2. Moosese 3:5

3. Huvitava arutelu muusika esteetiliste ja eetiliste külgede üle leiad Dr Lilianne 
Doukhani raamatust In Tune With God, mille kirjastas 2010. aastal Review and Herald Publishing.