Tundes Jeesust ja iseennast

Tähelepanu olulisimale

Aastal 1867 kolis William W. Davies Washingtoni Walla Wallasse, kuna uskus, et oli saanud sellesisulise juhtnööriga nägemuse. Ta asutas grupi nimega Taevariik (Kingdom of Heaven). Davies väitis, et ta on peaingel Miikael, ja ütles samas, et tema vastsündinud poeg Arthur on Jeesus Kristus, kes on maa peale tagasi tulnud. See strateegia oli grupi liikmeskonna kasvatamisel viljakas.¹ Kuid enamikku usklikke, kes olid kursis Uue Testamendi kirjeldustega Jeesuse aulisest tagasitulemisest, ei veennud pilk Arthuri hälli. See väide oli ennekuulmatu, tõendeid polnud sootuks.

Jeesuse sõnadega

Jeesus ise hoiatas valekristuste tulemise eest – see prohvetikuulutus on täitunud hirmuäratava täpsusega. Erinevalt väetist vastsündinust Arthur Daviesest esitavad mõned nendest valekristustest veenvaid märke ja imesid, pettes paljusid ning esinedes nii tõetruult, et „valitute“ ustavus näib olevat löögi all (Mt 24:24). Oma viimases jutluses Matteuse evangeeliumis (Mt 24, 25) keskendub Jeesus Jeruusalemma tulevasele hävingule ja oma tuleku märkidele, rõhutades vajadust valvata ja oodata Teda, tõelist Jeesust.²

Alates Jeesuse esimesest tulemisest on ilmunud palju valekristuseid.

Jeesus alustab hoiatusega: „Vaadake, et keegi teid ei eksitaks! Sest paljud tulevad minu nime all, öeldes: „Mina olen Kristus!“ ja eksitavad paljusid.“ (Mt 24:4, 5) Lõigus, mille fookuses on Tema tagasitulemine (mitte Jeruusalemma hävitamine), hoiatust korratakse: „Kui siis keegi teile ütleb: „Ennäe, Kristus on siin!“ või „Ennäe, seal!“, ärge uskuge, sest tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid. Vaata, mina olen teile seda ette ütelnud. Kui teile siis öeldakse: „Ennäe, ta on kõrbes!“, ärge siis minge välja; „Ennäe, ta on kambrites!“, ärge siis uskuge! Sest otsekui välk sähvatab idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine.“ (Mt 24:23–27)

Kui mõtleme neile Jeesuse olulistele hoiatustele valekristuste osas, tõuseb esile kaks küsimust. Esimene: kuidas eristame tõelist, ehtsat Jeesust ja väldime valekristuste järgimist? Teine on sama oluline, kuid peenekoelisem: kuidas saame tunda iseennast? Kuidas saame mõõta ja kaaluda iseenda vaimulikku olukorda? Kuidas saame vältida julgusetuks või ülikindlaks muutumist ning enda panemist olukorda, kus pettus võib meist jagu saada? 

Kuna see on Jeesus ise, kes need selgesõnalised hoiatused valekristuste osas sõnastab, on hea juurelda Tema nõuannete üle Matteuse evangeeliumis, nõuannete üle, mis tegelevad meie küsimustega. Jeesus ütleb meile, et valvamine ja Tema teise tulemise ootamine nõuab valmisolekut märgata sellele viitavaid märke (s 29, 30, 32–35), mis on eriti oluline, kuna usklikel ei ole Jeesuse tulemise täpne aeg teada (s 36, 42, 44). Ta selgitab oma tulemise viisi, mis peaks meid kaitsma valede, maiste kristuste eest, kes astuvad esile mõnes talupoeglikus puhkekeskuses või konverentsikeskuses (s 26): „Sest otsekui välk sähvatab idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine.“ (s 27); „ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega“ (s 30).

Kogemuslik mõõde

Lisaks Kristuse tagasitulemise teadmispõhisele eristamisele peaksime hoolikalt tähele panema, et Jeesus räägib põhjalikust kogemuslikust valmistumisest. Tõelise Jeesuse äratundmine eeldab igapäevast ustavust, selliste tegude tegemist, mida Jeesus palus meil teha (s 45, 46 ja talentide tähendamissõna Mt 25:14–30). Jeesus soovitab sellist ettevalmistust, millesse on kaasatud „kuningriigi evangeeliumi“ kuulutamine kui märk Kristuse tulemisest (Mt 24:14; vt Mt 28:18–20) [suur misjonikäsk, Matteuse evangeeliumi helisev kokkuvõte]. Me õpime kõige paremini õpetades. Kui jagame teistega sõnumit Jeesusest, aitab see meil endal saada Temast tõelise ja kogemusliku teadmise, mis omakorda kaitseb meid valekristuste eest.

Jeesus soovitab veel midagi, millel on oluline osa meie ustavuses lõpuajal ja selles, et me vastaksime Tema hoiatusele valekristuste kohta positiivselt. Tema soovitus on: tuua neid, kes vajavad abi, Jeesuse juurde (Mt 25:31–46). Jeesuse viimane jutlus Matteuse evangeeliumis saavutab oma kõrghetke siis, kui Jeesus kirjeldab lõpukohut, rõhutades uuesti tõelise Jeesuse ootamist ja äratundmist (s 31–46).

Inimese Poeg kutsub oma kuningriiki need, kes on näinud Teda näljase, januse ja võõrana, tundnud Ta ära neis, kes on olnud alasti, haiged ja vangis (25:35, 36). Need, kes on selliseid inimesi teeninud, kuulevad Jeesuse enda sõnu: „Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.““ (s 40)

Need, kes Jeesuse kirjeldusele ei vasta, kuulevad kohtusõnu: „Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.““ (s 45)

Jeesuse pildis lõpukohtust on eriti huvitav see, et Tema tõelised järgijad, kes teenivad ära Jeesuse tunnustuse abivajajate aitamise eest, ei ole ise oma eetilisest ja vaimulikust saavutusest teadlikud. Nad protestivad, küsides, millal on nad Jeesust näinud ja Teda teeninud (s 37–39). Nagu „ustav ja arukas sulane“ (Mt 24:45) ja mitme talendi saajad (s 14–23), on nad teinud pelgalt seda, mida Jeesus on palunud neil Teda oodates teha.

Kui usklikud ise näivad selle seose suhtes teadmatuses olevat, tunnistab Jeesus: abivajajate teenimise kaudu näitavad Tema järgijad, et nad hoolitsevad Tema eest. Jeesus annab meile inspireeritud nõuande, mis aitab meil vastata Tema hoiatustele valekristuste osas ning manitseb meid tähele panema tõde: „Samal ajal kui te ootate mind, teenige abivajajaid. Seda tehes teravdate oma nägemist minu, peigmehe äratundmise suhtes, kui ma saabun maailma moraalses pimeduses ja teadmata hetkel. Tehes sama teenimistööd, mida mina olen teie seas külvanud, kogete minu iseloomu, viisi, kuidas mina inimeste eest hoolt kannan. See on ülim ettevalmistus selleks, et tunda mind ära ja anda teile nägemist, et te ei teeniks egotsentrilisi maskikandjaid. Te tunnete mind vaid minu järgijate kaudu, nende kaudu, kes sätivad oma elu minu järgi.“

Teine küsimus

Jeesus vastab ka meie teisele küsimusele: kas me saame lõpu lähenedes tunda iseennast? Tähendamissõnas kümnest neitsist esindavad viis inimesi, kes on Kristuse tulemiseks valmistunud, ja viis neid, kes ei ole seda teinud (Mt 25:1–13). Tähendamissõna hingekriipivas lõpus, mis sisaldab tõsist hoiatust Kristuse tulemise ajal elavatele inimestele, on viis pruutneitsit ukse taga koputamas ja hüüdmas: „Isand, isand, ava meile!“ (Mt 25:11)

Neile vastab peigmees ise, vastuseks painav kohtuotsus: „Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.“ (s 12) Lõpetades tähendamissõna, pöördub Jeesus otse oma kuulajaskonna ja meie poole: „Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“ (s 13)

Kuna me ei tea Kristuse tulemise täpset aega, ei söanda me edasi lükata oma suhte kvaliteedi parandamist Temaga. Teadmatus täpse aja suhtes paistab olevat jumalik plaan! Täpse päeva ja tunni teadmine võib tipneda saatusliku unisusega. Meie suhe Jeesusega – jüngerluse ja meie elu väärtuslikem osa – nõuab pidevat ja järjekindlat ülevaatamist. Me ei söanda vajutada paus-nuppu, eeldusega, et meil on selle ajavahemiku taastamise jaoks on aega.

Tähendamissõna kaht pruutneitsite gruppi eristab see, kas neil on lampide tarvis lisaõli – see näitab nende valmisolekut peigmehe saabumiseks. Piiblis võib õli tähendada küllust (5Ms 32:13, 14; Ib 29:6; Jl 2:24).

Walla Walla ülikoolilinnaku kirikus on juurutatud kõrges hinnas olev uusaastatava: pikim laud. Me paneme kinni ühe linnakuga piirneva tänava ja paneme sinna laudadest kokku nii pika toidulaua, kui silm suudab haarata. Ja meie pastoritel on tavaks tervitada tudengeid suurejoonelise külluslikkusega. Me pakume kaunistatud laudade ääres pidusööki, kuid lisaks sellele saadame tudengid ühiselamusse tagasi nii, et nende käed on toitu täis. Ülejäägid!

Jumal pakub usklikele rikkalikku, külluslikku vaimulikku varandust. Püha Vaimu ligiolus ja Tema Sõna kaudu muutub Jeesus meie elus ligiolevaks, meie maailma valguseks (Jh 8:12). Võime koos Taavetiga tunnistada: „Sest sina, Issand, oled mu lamp, ja Issand valgustab mu pimedust.“ (2Sm 22:29) Nagu ka Uue Jeruusalemma puhul, muutub Tall meie valguseks (Ilm 21:23).

Usklikel on vastutus seda küllust hinnata, väärtustada seda nõnda, et me jälgiksime selle olemasolu oma elus. Me hindame Kristust oma elu valgusena nii palju, et investeerime igapäevasesse piibliuurimisse, palvetamisse ja jumalateenimisse. Me timmime seda lampi, paneme tähele õli vähenemist. Me tegutseme lambi seadmisel ja vaatame, et õli jätkuks. Me hindame Kristuse ligiolu Pühas Vaimus nii, nagu vana aja majapidaja hindas lambiõli taset pimedas öös või reisija raskele teele asudes (Ps 119:105).

Ära jäta hoiatusi tähelepanuta

Kui vaatame Jeesuse viimast kõnet Matteuse evangeeliumis, näib seal olevat palju negatiivsust. Kõrvutamine on karm. Ühelt poolt ilmuvad valekristused, kes töötavad paljude petmise nimel (Mt 23–26), teisalt tuleb Jeesus ise „otsekui välk sähvatab idast ja paistab läände“ (s 27). Korjuste juurde kogunevad raisakotkad (Mt 24:28, 30), samal ajal kui võidukas trompetiheli annab inglitele käsu koguda kokku valitud (s 31). Sagedamini on nii, et Jeesus räägib enne positiivse loo ja serveerib negatiivse loo kui puändi. 

Arukat sulast, kes teistele eeskujuks tuuakse, vastandatakse arutu sulasega, kes raiutakse pooleks (s 45–51, vt tähendamissõna talentidest Mt 25:14–30). Viis neitsit saab sissepääsu pulmapeole, samal ajal kui teised viis jäävad välja, ööpimedusse (s 1–13). Neid, keda lõpukohtus Jeesuse teenimise eest abivajajate näol kiidetakse, võrreldakse nendega, kes ei ole sellega toime tulnud ja kes saavad kohutava otsuse: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!“ (Mt 25:41)

Teeme hästi, kui võtame arvesse üht lihtsat tõsiasja: Jeesuse jutlus on täis hoiatusi. Seda jutlust võiks tabavalt kirjeldada kui pikka valjuhäälset hoiatushüüdu. See ei ole aruanne toimunust, vaid hoiatus tuleviku suhtes. Hoitused kõlavad pigem negatiivselt. Aga kuna nad on antud enne ähvardavat kriisi, siis on nad väga positiivse loomuga. Hüüda kellelegi, kes hakkab katsuma kuuma asja, „Ära seda puutu!“ on negatiivse tooniga, kuid positiivse eesmärgiga. Hoiatused ei ole oma tooni poolest positiivsed, küll aga imeliselt positiivsed oma eesmärgi poolest – kaitsta ähvardava ohu eest nii paljusid kui võimalik. 

Me ei peaks Jeesuse viimast kõnet Matteuse evangeeliumis hindama selle negatiivse tooni, vaid selle lõpliku ja positiivse eesmärgi järgi. Keegi, kes Jeesuse hoiatustele vastab, ei pea kogema hävingut, mida Ta nii otsesõnu kirjeldab. Kaitstes end valelunastajate eest ja võttes vastu suhte tõelisega, võime kogeda Jeesuse hoiatuste positiivset eesmärki – hoiatada meid valekristuste eest ja oodata Tema teist tulemist lootuse ning rõõmuga. 

John McVay on Washingtonis asuva Walla Walla ülikooli president.

1. Vt „Kingdom of Heaven“ in J. Gordon Melton, ed., Melton’s Encyclopedia of American Religions, 8th ed. (Detroit: Gale, Cengage Learning, 2009), lk 1192 and „The William Davies & The Walla Walla Jesus History Website,“ http://ww2020.net/historic-sites/william-davies-and-the-walla-walla-jesus/
2. Mõnikord viidatakse sellele kui väikesele apokalüpsisele, jutlusel on paralleele Markuse 13. peatükis ja Luuka  21:5–36.