seiklus — nimisõna, ebatavaline ja põnev või julgustnõudev kogemus
Ma ei pidanud end kunagi emalikuks tüübiks. Üldiselt tekitasid lapsed minus kimbatust. Nad olid mõnikord vahvad... kaugelt vaadata... kuniks tõusis tüli ja rahu sai rikutud. Teinekord ei saanud ma neist sedagi sotti. Tundus, et tunded olid vastastikused – väikseid inimesi loomuldasa minu poole ei tõmmanud– ning see ei häirinud mind sugugi. Lastesaamise kategooria ei olnud minu unistustes ja plaanides suurt tähelepanu saanud. Kui üldse tulevikku silme ette manada üritasin, puudutas see teisi eluvaldkondi. Ja mu südames oli just niimoodi RAHU.
Kui aga abiellusin, tundus, et see senini tolmu kogunud tühi kast kisti vägisi letti ja selle kallal kukuti nokitsema. Mitte mu abikaasa – tema unistused ja plaanid olid minu omadega üsna sarnaselt teistele teemadele keskendunud –, kuid mitut sorti muude nõuandjate ja järelpärijate poolt. „Millal siis ka järelkasvu on oodata?“ „Ega need lapsed siis tulemata jää!“ „Et tõeline pere olla, peavad ikka lapsed ka olema!“ „No, teil siin pikalt venitada ei anna – vaadake passi.“ „Tik-tak, tik-tak, tik-tak...“ Osad kommentaarid kukkusid teoloogia valdkonda: „Looja on sulle elus sellise rolli andnud, et päris naiseks saad ikka siis, kui saad emaks.“ „Muidu Jumalast ikka täit pilti ei saa, kui lapsevanemaks ei hakka.“
Mulle tundus see esialgu lihtsalt kummastav – kuidas kohe on nii, et mõni inimene on veendunud, et teab, kuidas ma oma elu pean elama –, kuid aegamööda ronis sisse tunne, justkui tahaks punt inimesi toppida mulle meelevaldselt selga riideid, mis mulle kuidagi ei istu. Vale stiil ja viltu lõige. Kisub siit ja hõõrub sealt. Aga muudkui pusivad sobitada. RAHUTUKS tegi.
Tekkis tõrge. Esiteks selle peale, et nõuandjad võtsid nii kergekäeliselt ja nõnda veendunult kellegi teise kogu elu pahupidi pööravaid nõuandeid jagada. Teiseks seepärast, et nende küsimised ja ühmamised ajasidki lõpuks mu hinge pisut harali – kas ma peaksingi ehk tahtma? Kas jäängi millestki ilma, kui valin teise tee? Kas oleks õige ja õiglane visata kõik muu – töö kirikus ja kirikust väljas – aknast välja või panna pikemaks ajaks ootele, kuniks me pere soetame, sest nii „peab“? Kui ma otsustaksin praegu lapsi tahta, kas ma teeksin seda seepärast, et see on kellegi teise meelest „normaalne“ ja „loomulik“ asjade käik, või seepärast, et see peaks tõesti olema minu tee? Milline on minu tee? Murdsin nende küsimuste üle üksi ja paari sõbra seltsis kõvasti pead, endal umbsõlm kõhus ringe tegemas – no kuidas ma valin kahe radikaalselt erineva tuleviku ja enese vahel, kui sotsiaalne surve on valiku nii segaseks ja vastumeelseks solberdanud?! RAHUST POLNUD RAASUGI.
Pooleteise aasta eest tuli vastus. Oma kummalisel moel andis Jumal mulle teada, mis on minu tee: „Saa laps.“ Ja mul oli RAHU.
Nojah. Muidugi. See ongi loomulik. Normaalne asjade käik. Nii peabki. Naine sai lõpuks „valmis“ emaks saamiseks. Kärt „loksus paika“. Seepärast ongi nüüd rahu.
EI! Ei, ei, ei, ja veelkord EI! Mitte seepärast.
Kui Jumala plaan mulle kohale jõudis, lõi see hoopis jalad alt. See ei tähendanud elu rööpasse saamist, vaid vastupidi, minu elu rööbastelt mahapaiskamist. Kõik, mis või kes ma olin ning milline elukaar oleks mulle tundunud loomulik, normaalne ja just-nii-kui-peab, tuli nüüd seljataha jätta. RAHU oli mul ainult seepärast, et nüüd teadsin, et selline on minu tee.
Märkmikusse kirjutasin: Imelik, et mis tundub ühele kõige normaalsem, loogilisem ja tavapärasem... võib teisele olla kõige ogaram seiklus üldse. Ning vastupidi. Oludest, kogemustest ja iseloomust kuvame endale tee, mille usume olevat oma raja. Seda mööda astume, sellesse panustame, seda pidi plaanime, kuni Jumal paneb teele ette seikluse. Mõnele tähendab see rahuliku koduidülli jätmist ja maailmale tiirude pealetegemist. Teisele turvalisest töökohast loobumist ja Tema kutse järgi sammumist. Kolmandale, täiesti vastupidiselt, reisimise ja projektide kõrvalepanemist, koduseks jäämist ja lapse saamist. Iga stsenaarium on selle loo peategelasele omamoodi ja samas samamoodi ebatavaline, põnev ja hirmus palju julgust nõudev.
Ma ei pea end siiani emalikuks tüübiks, aga mul on RAHU. Jumal teab, mis Ta teeb, kui me teele seiklusi laob... ja minu oma on senini olnud pöörane. Imeline.
Pealkiri tõlgitud Oxford Dictionary of English sissekandest sõnale adventure
In English