Neid sõnu ei ole kerge kirjutada – ega lugeda. Nagu iga autor, kes valmistub ülesandeks tuua rahvani keeruline sõnum, otsisin ka mina mugavat tagaust, mis annaks võimaluse vältida vajadust valmistada mõnele pettumus ja ärritada teisi. Tõsiasi, et sa neid sõnu loed, tunnistab minu läbikukkumist selle ülesande eest põgenemisel – mitte ainult toimetaja, vaid ka Püha Vaimu kutse eest põgenemisel.
Mul oli eesõigus kasvada üles seitsmenda päeva adventistide koguduses. Ma käisin 16 aastat adventkoolis, ma olin aktiivne rajaleidja ja lõpetasin adventülikooli, kus kohtusin oma naise Anette’iga. Ma armastan Jeesust. Ma armastan prohvetlikult kuulutamise vaimuandi. Ma armastan seitsmenda päeva adventistide koguduse õpetusi.
Üle nelja aasta on mul olnud au teenida maailmakogudust peakonverentsis, istudes paljudes nõukogudes, töötades paljude projektide juures ja andes oma parima Adventist Review Ministries’ile. Ja lisaks sellele olen vabatahtlik pastor imelises koguduses Adairsville’is Georgia osariigis.
Kui vaatan neid, kellega koos selles liikumises üles kasvasin, siis näen, et liiga paljud on puudu. Need on minu sõbrad, teie lapsed, teie lapselapsed, nõod, sõbrad, perekond. Suur osa inimesi ei käi enam kirikus, vähemalt mitte seitsmenda päeva adventistide kirikus. Mul on kurb meel seda öelda: ma arvan, et enamik neist ei taha selle kogudusega mingit tegemist teha. Ja ma olen jõudnud palvemeelse järelduseni: kogudus, kuhu ma soovin kuuluda, on … kardetav!
Ma proovin täna midagi, millest kuulete mind sageli jutlustamas: avameelsust. Max Dupree kirjutas: „Juhi esimene vastutus on sõnastada reaalsus.”
Igaüks meist on vähemalt ühes mõttes juht. Me juhime oma majapidamist, ehk tööharu või asutust, klassi, isegi last. Paljud meist on juhid mitmel tasandil.
Seega, soovin juhina kirjeldada seda, kuidas ma meie reaalsust näen.
Kutse seista
Maailm on mitmeski mõttes – nii ilmalikus kui ka usulises plaanis – tiksuv pomm. Olgu siis tegu perede lagunemisega, teadetega kliimamuutuste kohta, kasvava sõnavabaduse piiramise, peadtõstva rassismi ja kildkondlikkuse või lugematute rünnakutega moraalikoodeksile, mis meile kõigile kord Siinail anti – meil ei ole vaja lisatõendeid selle kohta, et elame lõpuajal. Ellen White’i sõnad on täna tõesemad kui kunagi varem: „Tõmba kõigi meeste ja naiste tähelepanu sündmustele, mis meie silme ees aset leiavad. … Nad panevad tähele, … et maailm on tohutu kriisi lävel.”1
Kuid Piibel ütleb, et lõpusündmusi hoitakse tagasi, kuni Piibli prohvetluse jäägiga juhtub midagi dramaatilist. Piibel tuletab meile meelde: „Ärge tehke kahju ilmamaale ega merele ega puudele, enne kui me oleme pannud pitseri oma Jumala sulaste otsaesisele!“ (Ilm 7:3)
Kuid sellest tõest arusaamine on hilinemas. Iga tasandi juhte, kelle jaoks määravad numbrid positsiooni, töötajaskonna ja palga, varitseb kiusatus kasutada mis tahes numbreid, kuni need aitavad luua pildi, mis mind aitab ega tee mulle kahju, ei tee kahju minu meeskonnale, minu teenistusele, minu väikekogudusele, minu kogudusele, minu koguduste liidule, minu unioonile, minu divisjonile, minu saadikutele, minu tagasivalimisele.
On kiusatus näidata graafikuid, kuidas meie veebilehte külastavad miljonid, meie sotsiaalmeedia kontot jälgivad miljonid, meie pangaarvel on miljoneid dollareid annetusi ja reservi. Meie uudised räägivad sellest, kuidas seitsmenda päeva adventistid elavad kauem, kuidas me oleme kõige eripalgelisemad, kõige kiiremini kasvav denominatsioon Ameerika Ühendriikides, või meie haridus- ja terviseasutuste edulugudest. Me võiksime selle seinakõne lõpetada paari pildiga sellest, kuidas jalgpallistaadioni täis usklikke ootab ristimisjärjekorras.
Kuid mul lasub kohustus – nagu ka sinul juhina lasub kohustus – kirjeldada seda, mida ma näen. Siin on mõni näide hiljutisest peakonverentsi üleilmsest koguduseliikmete uurimusest.2
- Erinevus selle vahel, kui palju liikmeid on koguduse nimekirjas ja kui palju inimesi käib igal nädalal jumalateenistusel, kasvab jätkuvalt.
- Nende adventistide arv, kes ei ole rahul oma kohaliku koguduse olukorraga, suureneb.
- Suureneb ka nende arv, kes liituvad kogudusega ja lahkuvad või mis hullem, liituvad kogudusega ja jäävad, kuid ei mõista üldse meie sõnumit.
- Adventistide seas võtab järjest enam maad kahtlus sõna-sõnalise loomisnädala osas, taevase kohtu ja surnute seisukorra osas.
- Hiljutised andmed näitavad, et adventistid mõtlevad Jeesuse teisele tulekule kui sündmusele, mis toimub alles aastakümnete pärast.
- Aina vähenev hulk adventiste tunnistab oma usust ja jagab oma usku sihiteadlikult.
- Keskendume meid eristava asemel rohkem sellele, mis meid ühendab.
Sõbrad, mu kogudusepere, meil on probleem. Meil on juhtimiskriis. Kriis ei seisne selles, kes on juht, vaid selles, et juhtimises puudub julgus. Meil on julgusekriis. Kus on naised ja mehed, kes tahavad seista tõe eest, kukkugu või taevas kaela? Kus on need, kes on nii truud nagu kompassinõel põhjasuunale? Need, kes ei karda nimetada pattu õige nimega, kes ei karda jätta oma karjääri, et teha seda, mis on õige?
Ajaloo õppetund
Ka Iisraelil oli julgusekriis. Suguharud said lõpuks ometi selle, mida nad tahtsid: kuninga, juhi nagu teistel rahvastel nende ümber. Nad soovisid sulanduda. Ja Saul, soovitud kuningas, kuigi ta oli teistest peajagu pikem, sulandus – ta ei olnud julge juht.
Issand saadab Petlemma Iisai majja prohvet Saamueli otsima kedagi, kes on julge, kel on veendumused ja kelle pea peale saaks valada võideõli.
Tuleb Saamuel, kuningaleidja. Kellest saab järgmine kuningas, Iisraeli järgmine juht? Ükshaaval käivad Iisai pojad prohveti eest läbi.
See on tema, mõtleb Saamuel. Kõik need kraadid, kõik need tiitlid tema nime ees, rikkalik oliivikarva nahk, kogemus. Tema saab selle osa.
Aga Issand ütleb: „Ei, see ei ole tema. Sa ei näe nii nagu mina. Inimesed vaatavad seda, mis on silma ees, aga mina vaatan südamesse.“
(vt 1Sm 16:7)
Esimene õppetund
Väljanägemine võib olla petlik. Inimesed vaatavad juhiomaduste juures sageli valesid asju. Tiitel ei tee juhti. Päritolu ei tee juhti. Nahavärv ei peaks olema määrav faktor. Paljud tänapäeva inimesed järgivad tiitleid, kuna nad usuvad, et peavad, mitte sellepärast, et nad tahaksid. Me vajame juhte, kes ei karda midagi, kel on sügav kohusetunne ja kes võtavad sellistel aegadel nagu praegu vastutuse.
Lõpuks väsib Saamuel turskete meeste vaatamisest, keda kuningaks võida. Iisai, kas on veel kedagi? Jah, üks on veel karjas. Jumala prohvet võiab Taaveti sel päeval kuningaks, talle öeldakse, et ühel päeval saab temast kuningas. Ta läheb tagasi selle juurde, mille kohta Ellen White ütleb, et see on iseloomu arendamisel üks kahest tähtsamast: loomade eest hoolitsemise juurde. Taavet veedab päevi lambaid karjatades, luues ja mängides muusikat ning lennutades kive.
Ent Saul on õnnetu. Tema nõunikud annavad nõu: sa vajad rahustavat muusikat. Nad teadsid, et muusika avaldab mõju meie meeleolule, et see aitab võitu saada deemonlikest vaimudest. Taavet kutsutakse kuninga ette mängima. See toimib: Sauli valdab rahu. Iisraeli tulevane juht õpib omal nahal tundma mürgist juhtimiskultuuri selle liikumise kõige kõrgemal tasemel.
Mis juhtub, kui noored ja innustunud Jeesuse järgijad puutuvad kokku enesekesksete ja isekate juhtidega? Nad muutuvad araks.
Pühakiri ütleb, et puud tuntakse selle viljast. Saul oli lahkusetu ja kannatamatu argpüks, kes mõtles välja vabandusi. Kas on võimalik, et kui inimesed tulevad meie kui adventliikumise juhtide juurde, näevad nad puid, mis kannavad külluslikult õisi ja kibedaid vilju? Ellen White kirjutas: „Inimesed võivad tunnistada, et nad usuvad tõde, kuid kui see ei muuda neid lahkeks, kannatlikuks ja taevalikult meelestatuks, saab see needuseks kõigepealt inimesele endale ja tema mõju kaudu kogu maailmale.”3
Ebasiiras ja arglik juhtimine oli Antiik-Iisraeli nuhtlus. Ebasiiras ja arglik juhtimine on Jumala rahva tänane nuhtlus igal tasandil ja lõpuks kogu maailmas.
Teine õppetund
Mõnikord viib Jumal meid rajale, mida me ise ei valiks. Nagu Taavetiga Sauli õukonnas; on aegu, mil me oleme juhtide ja organisatsioonide juures, kellelt me – tõmba nüüd hinge – õpime, kuidas mitte toimida, kui tuleb meie aeg juhtida.
Meile on öeldud, et pärast õukonnas olemist läks Taavet heal meelel koju tagasi karjamaale, mille kohal kummus sinine tähistaevas.
Kuid ees ootas otsusepäev. Iisrael oli hädaaja lävel, ees ootas aeg, mida enne polnud nähtud. Nelikümmend päeva oli Koljat Iisraeli mõnitanud. Kõik – kõik inimesed Iisraelis – olid hirmunud. Just sel hetkel ilmub Iisraeli laagrisse karjane ja laulja, võitleja ja lingukivide heitja. Ta kuuleb vilistite mõnitusi. Ta küsib, miks – miks mehed, kes peaksid olema sõdalased, Iisraeli vahimehed, lasevad Koljatil öelda selliseid jumalakartmatuid sõnu? Miks nad selle suhtes midagi ette ei võtnud?
Meie seas on praegu energilisi inimesi, kes näevad teistsugust reaalsust kui see, mida juhid meile maalivad. Ja neil on õigus küsida: „Miks te siin seisate ega tee mitte midagi? Miks te midagi ette ei võta?”
„Nii on kogu aeg tehtud.“ See vastus ei tööta enam. „Nii on kirjas koguduse käsiraamatu 12. peatüki 3. lõigus.“ See ei juhi kedagi lahingus.
„Kui Jumal põlgab üht pattu, milles Tema rahvas on süüdi, rohkem kui teist,“ kirjutas Ellen White, „siis on see kriisiolukorras mitte millegi tegemine. Jumal peab usukriisis ilmnevat ükskõiksust ja neutraalsust raskeks kuriteoks, mis on võrdsustatud vaenulikkusega Jumala suhtes.”4
Taavet on selle hetke pärast kuningriigi juurde tulnud. Ta teab, et see on aeg rääkida Issanda kasuks, aeg saada üle kiusatusest hoida oma süda vakka. See ei ole aeg ükskõiksuseks või status quo’ks. On häire andmise aeg.
Iisraelis oli juhtimiskriis. Saulil ei olnud sel hetkel tegutsemiseks vajalikku vaprust. Kuid Jumalal oli juht valmis vaadatud.
Ellen White manitses: „Seista tõe ja õiguse kaitseks, kui enamus meid hülgab, võidelda Issanda võitlust, kui kaasaelajaid on vähe – see on meie proovikivi. Ja sel ajal peame teiste külmusest koguma soojust, nende argusest vaprust ja nende reetlikkusest ustavust.”5
Kui Taavet pääseb kuningas Sauli audientsile, selgitab ta oma muret seoses seisakuga. Ta annab kuningale hämmastava kokkuvõtte: „Ma tapan karusid ja lõvisid. See hiiglane on nagu üks neist.“ (vt 1Sm 17:36)
Tõepoolest, Saul alistub. Taavetile antakse sõjavarustus: meetodid teha kõike nii, nagu alati on tehtud. Teda kiusatakse võitlema kellegi teise sõjarüüs, kuid ta pöördub siis tagasi telki. Ta kuuleb tagasiteel sosinaid. „Kas hirm on temast võitu saanud?“ Ei, ta vajab kergust ja kiirust, mitte kilpe ja relvi. Ta tuleb telgi juurest tagasi pelgalt toika ja linguga.
Iisraelil oli hirmuks põhjus. Et võidelda maailmaga, et olla mängijad maailma areenil, pidid nad varustama endid maailma relvadega (vt 1Sm 13:19–21). Nad ei osanudki võidelda. Nende varustus oli neile võõras. Kuid juhid, kes olid saanud oma hariduse hirmu West Pointi Akadeemias ja kartuse Annapolises, rääkisid neile, et see on viis, kuidas maailm toimib.
Kolmas õppetund
Tõelistel juhtidel on julgust rahvahulgale vastu seista, isegi iseenda rahvahulgale. Nad ei vaja heakskiitu, nad vajavad kutsumist. Nad ei tee seda, mis on lihtne. Nad kirjeldavad reaalsust. Nad teevad seda, mis on vajalik.
Taavet läheb sellesse orgu, täis kindlustunnet oma Jumalas, ja meetoditega, mida Jumal on talle õpetanud. Aga ma arvan, et sel teel ähvardava kriisi poole oli Taaveti mõtteis veel midagi.
Mis sa arvad, kas Taavet oli uhke selle üle, missuguseks Iisrael – Jumala valitud rahvas – oli muutunud?
Või kas on võimalik, et kahtluse ja julgusetuse deemonid püüdsid talle sosistada: mis mõttega? Miks riskida oma elu, oma karjääri, oma reputatsiooniga?
Sel hetkel sai Taavet aru, et Jumal oli teda terve elu just selleks hetkeks ette valmistanud. Talle ei meeldinud see, missuguseks Iisrael oli muutunud – argpükside hulgaks. Kuid teda hoidis liikvel mõte sellest, missuguseks Iisrael võib muutuda – pühaks Jumala Iisraeliks, mis särab tema pühitsetud kujutluses, Iisraeliks, kuhu ta sooviks kuuluda. Usk sellesse, mis tuleb, pani ta liikuma edasi sellest, mis oli.
Ellen White hoiatas: „Kui kogudus, mis praegu iseenda ärataganemises hapneb, ei kahetse ega pöördu, sööb ta enda tegude vilja, kuni ta põlgab iseennast.”6
Kas me sööme enda tegude vilja? Kas me muretseme piisavalt sellepärast, missuguseks me oleme muutunud?
Ilmsiks saanud iseloom
Lubage mul veelgi reaalsust kirjeldada. Täna näeme, et paljud meie noored läbivad adventkoolid vaid selleks, et end meie sõnumi ja missiooni vastu vaktsineerida. Ning jah, mu sõbrad, see on tragöödia, mis vajab meie kohest tähelepanu. Kui me uuriksime seda vilja, uuriksime tulemusi, uuriksime oma haridussüsteemi, kas oleksime nähtu üle uhked? Koguduse uuringute andmed näitavad pidevalt, et peagu 70% meie targimatest ja parimatest, meie tulevikust lahkub meie juurest niipea, kui nad ei ole enam meie vahetu hoolitsuse all.
Enne kriisi arvasid Saul ja Iisrael, et nendega on kõik hästi. Kõik oli hästi. Nad olid ju Jumala valitud rahvas, kas polnud? Kuid iseloom saab ilmsiks kriisis.
Sõnum, mida Ellen White sada aastat tagasi rohkem kui kord rääkis, kõnetab ka meid: „Sõnum Laodikeale kehtib ka seitsmenda päeva adventistide kohta, kel on olnud suur valgus ja kes ei ole käinud selles valguses. Need, kel on suur tunnistus, aga kes ei ole pidanud sammu oma Juhiga, sülitab Ta oma suust välja, kui nad ei kahetse.”7
Kuidas Laodikea sõnumi saamine välja näeb? Ellen White kirjutas: „Kui see tunnistus vastu võetakse ja viib tegudeni, juhib see meeleparanduse ja pattude tunnistamiseni.”8
See viib selleni, et me hakkame teistmoodi mõtlema, teistmoodi tegutsema. Tõeline patukahetsus ja pattude tunnistamine on rohkem kui sõnad, hääled, dokumendid ja liidud.
Kristuse päevil oli suur patt uskumus, et „ainult tõega nõustumine annab õiguse”.9 Kuna me mõtleme õigesti, eeldame, et meil on õigus. Selline enesekeskus viib selleni, et paljud hülgavad Messia Tema tulemisel.
Me ei saa enam vait olla. Me ei saa hoobelda, et me oleme rikkad, et meie liikmeskond kasvab ja et me ei vaja midagi. Me teame liigagi hästi, et miski on valesti.
Kui prohvetluse tuuli hoitakse tõesti tagasi tänu sellele, et Jeesus armastab oma jääki liiga palju, et sellest ilma jääda, siis mida me peame tegema?
Kui me teadvustame endale, missuguseks me peame saama; kui me tunnistame, et me ei suuda kõiges, mida ette võtame, teha head nägu, siis Jumala armus me tunnistame maailmale ja Issandale, et me oleme tõesti viletsad, armetud, vaesed, pimedad ja alasti; et me oleme tõesti võtnud au endale, mitte andnud seda Temale; et me oleme taeva õnnistusi iseendale kokku kuhjanud.
Ma tunnistan, et minu elus oli hetk, mil ma peaaegu loobusin adventliikumisest. Ma tundsin julgusetuse koormat. Lugesin Piiblit ja prohvetlikult kuulutamise vaimuanni tekste ning mõistsin, et see, mida ma lugesin, ja see, mida ma nägin, olid kaks erinevat reaalsust. Kas ma peaksin loobuma usust, et sel liikumisel on Jeesuse tunnistus, või peaksin loobuma liikumisest endast? Küsisin Jeesuselt sama, mida küsisid jüngrid: „Kuhu on mul minna?”
Mul on sõpru, teil on poegi, tütreid, klassikaaslasi, sugulasi, lapselapsi, kes kõik on sellest liikumisest lahkunud. Nende puudumine röövib minult ööune. Ma keerlen unetult oma voodis, kui mõtlen kümnetele klassikaaslastele, kes ei käi enam Issandaga või kes ei ole Tema jäägis. Miks nad lahkuvad? Miks olen mina ikka veel siin?
Sellest öisest unetusest tõusis selline mõte: ma ei arva, et need sõbrad, pojad ja tütred, klassikaaslased, sugulased ja lapselapsed on kogudusest lahkunud. Mõnel puhul lahkus kogudus nende juurest. Kogudus jättis nad, mõeldes, et praeguse koguduse seisukord – Laodikea koguduse seisukord – oli prohvetluses ette öeldud. Selle juures, mida nemad on õppinud nimetama adventismiks, nutab Jeesus, nimetades seda Laodikeaks.
Seega, miks ma jäin liikumisse, mida prohvetlik sõnumitooja ise nimetas nõrgaks ja puudulikuks? Kuna ma tunnen selle minevikku. Ma olen lugenud tulevikku neist punastest raamatutest oma riiulil. Ma olen näinud lootusekiiri, mitte sellest, mida ma enda ümber näen, vaid sellest, mida ma olen lugenud, vestlustest, mida olen pidanud, hetkedest nagu tänane.
Ma nimetan ennast uhkusega seitsmenda päeva adventistiks, mitte sellepärast, mis see on, vaid sellepärast, mis see saab olla. Mõnikord ma kardan, et me oleme teinud peaaegu kõike seda, mille eest Jumal on meid hoiatanud, kuid Ta ei ole sellele liikumisele käega löönud. Tema pruut – Tema kogudus, Tema jääk – on ainus objekt siin planeedil, millele Ta kingib oma ülima hoole ja see on ikka veel Tema armu näitelava.10
Vaata Jumala headust ja õnnistusi, mida Ta meile ikka veel armulikult annab. Me istume tõe kullakuhjal, vastuste aardekambris, kus on teave selle kohta, kuidas elada külluslikku ja rikkalikku head elu. Meid on kutsutud ja varustatud jagama seda kogemust kõigiga, keda teame.
Ma olen lugenud sellise koguduse kohta, kuhu tahan kuuluda: elav, hingav liikumine, mis liigub aina lähemale rollile, milleks Jeesus on teda kutsunud.
Kui see kivi Taaveti lingust välja lendas, rõõmustas kogu taevas ühe mehe julguse üle. Sel hetkel muutus Iisraeli saatus, Iisraeli kultuur ja Jumala liikumise trajektoor.
Ära unusta kunagi, et muutuse saab ellu kutsuda üks mees, üks naine, üks noor ning jah – üks juht.
Ma usun siiani, et see liikumine võib muutuda, et suur ja otsustav pööre võib muuta ajaloo kulgu. Ma usun siiani, et see jumalik sekkumine on teel. Ent see nõuab meilt, et me tunnistaksime oma isekust ja hakkasime Jeesuse armus teistmoodi tegutsema.
Taavetil oli Jeesuse usk. Ta nägi, mis võiks olla, mitte ainult seda, mis oli. Ta nägi võimalusi, mitte võimatusi.
Jumala auline tulevik
Öelnud kõike seda, jagan kahte südamemõtet.
Esiteks, ma nutan koos Jeesusega selle pärast, missuguseks me oleme muutunud. Ma tunnistan oma patte ja isekust, mis on meid siia toonud. Ma loodan ja palvetan, et veelgi enam juhte – juhte nagu teie – teeksid sedasama.
Teiseks, äraarvamata palju inimesi selles liikumises otsib meeleheitlikult lootust. Ma sooviksin alustada vestlust sellest, mis saab olla.
Kui see, mida meile on öeldud, on tõsi, siis ühel päeval me näeme, kuidas Jumal kvalifitseerib mehi ja naisi oma Vaimuga, mitte pelgalt meie poolthäältega. Ühel päeval me näeme võimsat liikumist, nagu me seni pole veel näinud. Ühel päeval me lõpetame oma programmide ja hoonete ehitamise enda reputatsiooni auks ja me läheme linnadesse ja leevendame maailma kannatusi. Me teeme seda mitte enda auks, vaid Tema auks, kes istub troonil, ja Talle auks.
Ühel päeval me meenutame oma esimest kutsumist ennetus- ja haridustööle tervishoius. Ühel päeval me saame tagasi tõelise hariduse, noorte naiste ja meeste õpetamise, kuidas mõelda ja mitte olla pelgalt teiste mõtete peegeldajad.
Ühel päeval on rohkemad meist vabad häbist jutlustada meie aja hiiglasest: Baabüloni kultuurist ja selle isekuse süsteemist. Ühel päeval on need, kes samastavad end Piibli prohvetluse jäägiga, tuntud kui lahkeimad, kannatlikemad, kõige isetumad inimesed maa peal.
Ühel päeval tõuseb Jeesus ja ütleb: „Minu rahvas on valmis, nad ei ole midagi tagasi hoidnud. Nad on investeerinud taeva aaretesse, maailm on hoiatatud ja paljud on võidetud jäägi poolele, Kristuse pruudi poolele.”
See päev ei pruugi olla täna, aga ühel päeval see saabub. Ma ootan ja palvetan pühade kannatlikkuse pärast kuni päevani, mil Jeesus teeb meie heaks seda, mida me selgelt ise teha ei saa.
Minu palve on: „Issand, me oleme ülistanud oma kasvu, ometi ei ole nii paljud meie armastatud enam meiega. Me oleme ülistanud pigem enda õigust, mitte Sinu õigust. Aita meil leida au selles, et me tunneme Sind. Issand, palun andesta meile. Palun too sellesse liikumisse tagasi oma au. Issand, valmista meid päevaks, mil me oleme rõõmsalt selles koguduses, et mitte ainult mina tahaksin sellesse kuuluda, vaid ka meie sõbrad, perekond, pojad ja tütred. Issand, me soovime olla kogudus, millest Saalomon kirjutab: „Kes see on, kes koiduna alla vaatab, ilus nagu täiskuu, selge nagu päike, kardetav nagu väehulk lippudega?“ (Ül 6:10).”
Oh jaa, mu sõbrad, kogudus, kuhu ma tahan kuuluda, on … kardetav!
Jared Thurmon
In English