Vaimuliku arengu lõppeesmärk on vaimulik küpsus – „kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda“ (Ef 4:13). Paulus kinnitab hiljem, et see täismeheks saamine on kasvamine „kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus“ (4:15). Peetrus kutsub meid üles kasvama „meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises“ (2Pt 3:18) ja nagu vastsündinud, igatsema „vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole“ (1Pt 2:2). Tihti me räägime sellest, kuidas vaimulik kasv meie elus toimub, aga harva räägime sellest protsessist üksikasjalikult. Kui inimene ei kasva oma vaimulikus elus ühest etapist teise, siis ta jääb ühte vaimuliku arengu faasi kinni. Selline peetunud areng viib vaimuliku atroofiani ja lõpuks vaimuliku surmani.
Milline näeb välja vaimuliku kasvu protsess? Kuidas on võimalik inimesel aru saada, kus ta selles protsessis on? Kristlase vaimulikku küpsemist võib kirjeldada kuue etapi või faasina. Nendest faasidest aru saamine aitab meil mõista, kus me oma vaimuliku kasvu teekonnal oleme, aitab pürgida vaimuliku küpsuseni, millest Uus Testament räägib.
Esimene faas: tasu soovimine karistusest hoidumine
Kristuse järgijatena alustame me kõik vastsündinu faasis. Nii nagu beebid ikka, algab ka kristlase vaimulik rännak peamiselt enesele keskendumisega. Selle arengufaasi fookuses on sõnakuulmine.
„Kuidas vältida karistust?“ Peamiseks teemaks on käitumise ja suhtumiste otsesed negatiivsed tagajärjed. Kristlased selles faasis mõõdavad hea ja halva suurust sellega, milline tasu, positiivne või negatiivne sellele järgneb. Õige ja vale määratlemisel juhinduvad nad neist, kellel on võim, prestiiž või kogemus.
Kuna fookuses on karistuse vältimine, siis nähakse kõike must-valgena. Selles faasis kaldutakse koostama reeglite nimestikku, mis määravad ära, mis on kristlase jaoks vastuvõetav ja mis mitte, ja selliste beebi-kristlaste piiblitundmine koosneb peamiselt „tõestustekstidest“ oma seisukohtade kaitsmiseks.
Selles faasis kalduvad inimesed looma Jumala enda kuju järgi, ja määratlema, mida Jumal tahab või mis Talle meeldib, selle järgi, mis neile endile meeldib või mitte; oma definitsiooni järgi sellest, mis on õige ja vale, või selle järgi, millistes valdkondades nad on olnud võidukad ja millistes mitte. Nende suhe Jumalaga on rajatud peamiselt sellele, kuidas Jumal reageerib nende sõnakuulelikkusele või sõnakuulmatusele; tähelepanu keskpunktis on tasu ja karistus.
Beebifaasis olevad kristlased defineerivad ennast tavaliselt selle järgi, mille vastu nad on, mitte selle järgi, mille poolt nad on. Niipea kui Aadam ja Eeva Jumala vastu eksisid, libisesid nad sellesse algsesse faasi oma rännakul koos Jumalaga. Korraga oli nende suurimaks mureks kartus üleastumise karistuse eest, ja nad pugesid peitu, kartes Jumala reaktsiooni oma mässule.
Kuigi see esimene faas on üldine stardipunkt – „Issanda kartus on tarkuse algus“ (Õp 9:10, vt ka Õp 1:7), jäävad need, kes sellest punktist edasi ei kasva, oma vaimulikus arengus kängu. Niikaua kuni nad jäävad sellele arengutasemele, on nende vaimulik elu koorem – kohustus, mitte rõõm ja nauding – midagi, mida nad teevad mitte igatsusest, vaid kartusest.
Teine faas: mis ma selle eest saan?
Ka teine vaimuliku arengu faas keerleb ümber tegude väliste tagajärgede, kuid küsimus on nüüd pigem: „Mis selles minu jaoks on?“ Selles faasis olevatel inimestel on vähe või üldse mitte huvi teiste huvide ja vajaduste suhtes, nad keskenduvad enda vajadustele ja huvidele. Neil on väga vähe kannatlikkust nendega, kelle huvid või areng erineb nende endi omast.
Kui esimest faasi iseloomustab hirm, siis faas number kaks on rajatud kasusaamisele. Rõhk on sellel, mis on minu oma või mis saab minu omaks. Kohane võrdlus oleks väikelapsega, kes kuuletub, sest ema lubab talle küpsise, kui ta teeb või ei tee teatud asja. Kuid mängides tahab laps mänguasju, kõiki, mida ainult kätte saab, ja ei ole eriti huvitatud sellest, mida teised tahavad.
Inimeste jaoks, kes on selles vaimuliku arengu faasis, on Jumal nagu vaimulik lemmikvanaisa, kes tasub hea käitumise eest. Ainus kord, kui nad on tõeliselt huvitatud teiste arvamustest või vajadustest, on siis, kui see võiks kasuks tulla nende huvidele või kui see toetab nende positsiooni. Kui mitte, siis lugupidamist teiste vastu ja nende huvisid ei eksisteeri.
Inimestel, kes selles faasis on, on väga vähe empaatiat või kaastundlikku tähelepanelikkust teiste võitluste suhtes. Nad on kannatamatud nendega, kelle vaimulik areng või huvid võivad nende omast erineda. Nende vaimulikkusest arusaamine sarnaneb järgmise mõtteviisiga: Kõigile peavad meeldima samad küpsised nagu mulle, kõik peavad nägema asju ja tegema asju just nii nagu mina. Kui mitte, siis oled sa eksituses või vähemalt oled sa mingis mõttes vaimulikult allpool. Nad teavad, kuidas taevasse saada, ja nad on kindlad, et nemad sinna ka saavad, sellepärast, mida nad teevad või ei tee.
Kui esimene faas on keskendunud patu tagajärgedele, siis teine faas keskendub sõnakuulelik olemisele.
Kui esimene faas on keskendunud tulejärvele, siis teine faas on keskendunud taevale, mis on vaimulike tegude ja suhtumiste motivatsiooniks.
Nüüd tuleb esimene suur üleminek vaimuliku küpsuse teel. Kui esimeses ja teises faasis on Kristuse järgijad keskendunud iseendale, siis kolmas ja neljas faas on enda identifitseerimine grupiga. Selles vaimuliku küpsemise faasis olevad inimesed otsustavad oma tegude moraalsuse üle, võrreldes neid koguduse (kohaliku või ülemaailmse) vaadete ja ootustega. Nad defineerivad õiget ja valet selle järgi, mida see oluline grupp, antud juhul kogudus, millega nad identifitseeruvad, mõtleb. Nad pigem muretsevad sellepärast, mida grupp nendest arvab ja kuidas grupp valet või õiget defineerib, mitte isikliku sõnakuulelikkuse või sõnakuulmatuse tagajärgede pärast. Teisisõnu, kas kogudus hindab või ei hinda neid tõsiusklikuks selle järgi, mida nad usuvad või teevad. Doktriine, seisukohti, usutunnistust ja reegleid järgitakse rangelt, ilma pikemalt mõtlemata, kas need on mõistlikud, õiglased või kohased.
Moraali dikteerib peamiselt mingi maine autoriteet või võim väljaspool inimest.
Kolmas faas: grupi ootustele vastamine
Selles faasis muutub inimese jaoks tema positsioon koguduse liikmena väga oluliseks ja vale või õige üle otsustatakse selle järgi, mida arvatakse selle kohta selles koguduses, mille liikmed ollakse. Jeesuse heaks jüngriks olemist defineeritakse selle järgi, kuidas see vastab koguduse ootustele. Inimese tegude moraalsust hinnatakse selle järgi, kuidas see mõjutab tema suhteid grupiga. Teisisõnu, eesmärk on vastata grupi ootustele ja saavutada selle lugupidamine.
Kolmandas faasis olevad Jeesuse järelkäijad soovivad, et nad meeldiksid teistele koguduseliikmetele ja et nendest mõeldaks hästi. Nad mõistavad, et kui nad ei käitu vastavalt grupi ootustele, mõjutab see seda, mida grupp nende suhtes tunneb ja kas nad on grupis aktsepteeritud. See omakorda määrab ära koha, kus nad ennast grupi hierarhias leiavad – sellest ka soov oma koguduse ideede ja normidega kohanduda. Nii kaua, kui grupi poolt nähakse inimeses kedagi, kes soovib head ja tahab kohaneda grupi ootustega, on ta üldiselt aktsepteeritud. Seega, välispidine ja näitamine, et soovitakse siiralt grupi ootustele vastata, isegi kui on võitlused, on väga oluline kolmandas faasis olevale kristlasele.
Neljas faas: grupp muutub tähtsamaks kui üksikisik
Vaimuliku küpsemise neljandas faasis, grupp (antud juhul kogudus) enam lihtsalt ei mõjuta inimest, vaid muutub tähtsamaks kui üksikisik. Jumala seadustele kuuletumine selliselt, nagu kirik seda mõistab, traditsioonid, mis kirik on välja arendanud, usutunnistused ja seisukohad, Piibli-välised autoriteedid ja kiriku juhtkond saavad peamiseks motiveerivaks jõuks. Koguduse heaolu ja suurema grupi missiooniga kohandumine saab elu määravaks eesmärgiks üksikisiku jaoks, kes muutub allaheitlikuks grupi vajadustele ja kasule. Seisukohad, usutunnistused, traditsioonid ja kiriku poliisid määravad ära, mis on õige või vale. Üksikisiku vastus, käitumine ja tegevus peab olema vastavuses sellega, mida kirik on defineerinud ja see vastus on hädavajalik, et kaitsta ja säilitada kirikut. Kiriku normidest üle astumine muutub õigeks või valeks, mitte lihtsalt eelistuseks ja inimesed sildistatakse vastavalt sellele headeks või halbadeks.
Kahjuks eelistavad paljud kirikud hoida oma liikmeid vaimuliku küpsemise esmastes faasides, sest nii on neid lihtsam mõjutada, suunata ja kontrollida. Selle asemel et julgustada, edendada, toetada ja kaitsta inimese isiklikku suhet Jumalaga, on kalduvus hoida inimesi allaheitlikuna grupile.
Paljud, võib-olla isegi enamik inimesi, kes nimetavad ennast Jeesuse järelkäijateks, ei kasva oma rännakul koos Jumalaga kunagi edasi vaimuliku küpsuse neljandast faasist. Need, kes kasvavad neljandast faasist edasi, kogevad peaaegu alati raputavat kriisi. Sellistel aegadel katsutakse läbi, uuritakse, defineeritakse ümber, väljendatakse ja muudetakse isiklikuks kõik see, mida nad on uskunud ja vastu võtnud, kaasa arvatud nende suhe Jumalaga ja mida see nende jaoks tähendab. Sellised ajad võivad juhtida vaimulikku depressiooni, surmavarjuorgu, millest nad kardavad, et kunagi enam ei välju. Kui inimene on tahtlik lubama Jumalal ennast kasvatada neljast esimesest vaimuliku arengu faasist edasi, võib selline küpsemise protsess tuua ta rõõmu- ja rahupaika ja Jumala ligiolekusse, mis ületab kõik, mida ta kunagi oli ette kujutanud või kogenud.
Viies faas: Jumala seadus südames
Viiendas faasis toimub põhimõtteline muutus selles, mis motiveerib inimest Jeesuse järelkäijana. Moraalsust määratakse nüüd selle põhjal, kuidas mingi tegu või suhtumine mõjutab suhet Jumala ja kaasinimestega, mis on täiesti teistsugune alus kui reeglid, rollid, usutunnistused või religioosse grupi või autoriteedi ootused.
Kuigi esmapilgul võib see faas tunduda suhteline ja rajatud situatsiooni eetikale, on see tegelikult nende faaside algus, mida on iseloomustanud ajaloo kõikide vaimulike suurmeeste elu. Korraga saab suurem seadus inimese elu juhtivaks põhimõtteks: seadus, mis räägib Jumala armastamisest üle kõige ja kaasinimese kui iseenda armastamisest. Nüüd muutub selline elu, mis järgib Jeesust, inimese igatsuseks, sest seadus on kirjutatud südamesse.
Sageli jätkab selline inimene samade asjade tegemist nagu eelmistes vaimuliku elu faasides, või ka mitte, kuid põhjused on täiesti erinevad. Selle asemel et elada oma elu väga üksikasjalike „sa pead, sa ei tohi“ reeglite järgi süütunde-õige olemise skaalal, muutub tähtsaks see, kas mingi tegu või suhtumine toob häbi ja hukkamõistu või kiitust ja austust Jumalale ja kaasinimesele. Ja motiveerivaks põhimõtteks muutub see, kas midagi rikub või roojastab minu suhet Jumala ja/või kaasinimesega. Samuti muutub kõige tähtsamaks see, kas mingi tegu või suhtumine õhutab neid, kes on minu ümber, kartma Jumalat ning jõustab neid elama rikkalikku, külluslikku, rahuldust pakkuvat ning armastusega täidetud elu Temas ja koos kaasinimestega.
Kuues faas: tõeliselt armastada teisi ja Jumalat
Kuuendas faasis on Jeesuse järelkäija jaoks oluline see, kas midagi toob heameelt Jumalale ja armu teistele. See on vaimulik altruism oma parimas väljenduses. Jeesus ütles, et on kaks suurt käsku: armasta Jumalat üle kõige ja armasta ligimest nagu iseennast. Selles faasis saab inimese elu keskpunktiks aja veetmine koos Jumalaga, Tema ligioleku tunnetamine kogu päeva jooksul, Tema hääle kuulamine, kui Ta juhatab. Inimene hakkab nägema teisi enda ümber läbi Jeesuse silmade. Tema süda rõõmustab selle üle, mis toob rõõmu Jumalale, ja murdub, kui seda rõõmu ei ole.
Selles faasis on kogudus kohaks, mis pakub armastavat vastutust ja suhteid meie elus. Kogudus pakub nendega suhtlemise kohta, kes kõnnivad järjest sügavama suhte poole Jumalaga, hoides samal ajal kõrgel Jumala Sõna peeglit, et saaksime selgelt näha, kuidas armastada ja kus me võib-olla ei ole armastavad. Kogudus saab kohaks, kus me tuleme kokku, et teha armastavaid tegusid Jumalale koos teistega, kes jagavad meie kirge Jumala vastu; kohaks, kuhu me läheme, et meie vaimulik tuli saaks taas lõkkele puhutud ja meie närbunud vaim üles tõstetud; kus me võime ühineda nendega, kes samal viisil igatsevad Jumalat Teda kummardades ja ülistades.
Lühidalt, selles faasis ei ole võrrandis ei karistuse ega ka tasu faktorit. Tuua heameelt, au ja austust sellele, keda me armastame – inimesele ja Jumalale – saab kõigeks, mis on oluline. See on, mida inglid ja langematud olendid teevad. See on nende suurim rõõm. Seda teeme ka igavikus. See on vaimuliku kasvamise kõrgeim faas.
Kuidas selleni jõuda
Jumala soov ja eesmärk on juhtida meid edasi sellest kindlustundest, mis rajaneb reeglite ja usutunnistuse religioonile; edasi seikluslikule suhtele, mis rajaneb igapäevasel Jeesuse järgimisel. See rännak, olles välja kasvanud eelmistest faasidest, keskendub edasi liikumisele ja püüdleb pidevalt edasi kirjatäheliku sõnakuulelikkuse elust uuendatud südameni, mis on juhitud ja toidetud Püha Vaimu kaudu, kui me pidutseme Jumala ligiolekus ja mõtiskleme päeval ja ööl Tema Sõna tähenduse üle. Kuidas me saame läbida iga vaimuliku küpsemise faasi sellel usurännakul?
1. Me peame olema tahtlikud seda rännakut tegema. On loomulik, et meile ei meeldi kaos ja segadus, eriti vaimulik segadus. Kuid elu Vaimus on loomupäraselt kaootiline. Sellist elu, mis järgib Jeesuse juhtimist, on võrreldud tuulega, mis puhub ootamatutes paikades ja suundades. Jeesust järgides ei ole võimalik lõõgastuda oma mugavustsoonis, selle asemel kogeb inimene pidevalt uue elu, uute väljavaadete ja kogemuste seikluslikkust. Naatsareti radikaalse Õpetaja jälgedes loome uusi suhteid, mis on rajatud avatusele, teiste inimeste armastamisele ja aktsepteerimisele sellistena, nagu nad on. Me hakkame nägema asju väljaspool mugava õigeusklikkuse piire, ja avastame, et Jeesuse järelkäija elu on pidev areng Jumala tahte mõistmises. Me näeme inimesi läbi uute silmade, mis vaatavad kaugemale välisest ja hetkeseisust sellele, mis on peidetud ja millisteks nad Jumala armust võivad saada. Puruneb õige ja vale mõistmine, mis on rajatud usutunnistustele või seisukohtadele, ning asendub moraalsusega, mis on rajatud Jumala kuulamise läbi Tema Vaimul ja Sõnal. Kui me kasvame, et saada kõigeks, mida Jumal soovib ja igatseb meie jaoks, siis peavad meie eelarvamused saama murtud, kuni me väljume oma traditsioonidest ja väljakujunenud eluviisidest Tema pideva kohaloleku aulisesse valgusesse, kõikides oma elusfäärides
2. Me ei tohi rännakut karta. See, kes on tõotanud, et Ta ei jäta meid kunagi maha, on lubanud olla meiega, kui me rändame läbi nende järjest lähedasemate vaimuliku kasvamise faaside. Isegi kui me ei näe oma teed ette, me teame, et Tema on meie juht. Ususeiklus tähendab Jumala usaldamist nii palju, et kuhu iganes Ta meid juhib, millise tee Ta meile valib, millisel ajal ja millise kiirusega, me ei taha olla mitte kuskil mujal, mitte kellegi teisega.
3. Meie kasv peab lähtuma eelnevatest faasidest. Lapsed ei saa sündides täiskasvanuks. Terved tasakaalus täiskasvanud on sellised, kuna nad on edukalt läbinud kõik eelnevad inimarengu etapid. Sõna areng annab selgelt mõista, et see on liikumine ühest faasist teise. Inimkeha ei ole sündides valmis täiskasvanulikuks tegevuseks. Inimaju ei ole varases lapsepõlves valmis abstraktseteks mõteteks. Inimtunded ei ole teismeeas valmis romantiliseks kiindumuseks. Iga isikliku arengu etapp ja edenemine tähendab nende etappide edukat läbimist, mis sellele eelnesid. Samal viisil tähendab ka inimese vaimulik areng kasvamist, rajanedes eelnevatel faasidel.
4. Me ei tohi karta kriitilisi inimesi. Vaevalt me leiame lapse, kes suudab aru saada nende mõtlemisest, kes on inimarengu hilisemates faasides. Samuti on haruldane, et inimene tunneb ennast mugavalt nende eluga, kes on oma vaimuliku rännaku hilisemates etappides. Nii nagu lapsed väljendavad oma ebakindlust jonnihoogudega või manipuleerivad, et oma vanemaid kontrollida, nõndasamuti need, kes on vaimuliku küpsemise algfaasides, reageerivad tugevalt selle vastu, mida nad peavad nende inimeste liberaalsuseks, kes on oma vaimuliku rännaku hilisemates faasides.
Jeesust, radikaalset Õpetajat, kelle kohta me väidame, et me Teda järgime, vaevalt mõisteti ja osati harva hinnata nende seas, kes olid tolleaegse rahva vaimulikud juhid. Ta kannatas vägivaldseid reageeringuid enda ja oma ideede suhtes. Ta näitas uusi suundi. Ta suhtles nendega, kellega traditsiooniline kirik ei tahtnud midagi tegemist teha. Ta läks kohtadesse, kuhu Jumala head järelkäijad ei pidanud minema. Ta ütles asju, mis solvasid ja põhjustasid negatiivset reaktsiooni. Ta kummardas Jumalat viisil, millest vähesed aru said.
5. Me peame olema pühendunud kasvamisele. On väga lihtne ja väga patuselt loomulik tahta jääda oma vaimuliku kasvu mugavustsooni. Kasvamine võib väga sageli tekitada valu ja muuta rahutuks, kuid see on absoluutselt vajalik. Mis ei kasva, see sureb, isegi kui kujutab ette, et ta elab. Vaimulik kasv tähendab teadlikult enda asetamist uute ideede ja kogemuste mõjuvälja ja nende hindamist Jumala Sõna alusel; see tähendab lubada Vaimul asendada kuivanud, venimatu eelarvamuste ja traditsioonide nahk uue vaimuliku nahaga, mis on paindlik ja kasutamiskõlblik Jumalale.
6. Kui me oleme oma kasvamise soovi väljendanud, siis on vaja tegutseda. On palju lihtsam elada oma elu, rajanedes reeglitel ja käsklustel kui kuulata vaikset Jumala Vaimu häält. On palju mugavam järgida mõttemaailma seintele kinnitatud kontrollnimekirja kui tunda Jumala Vaimu vaikset häält oma südames. Me tunneme ennast mugavamalt, kui saame lahterdada inimesed ja olukorrad, keda ja mida kohtame, vastavalt must-valgele värvigammale kui tulla toime faktiga, et tegelikult on iga inimene ja olukord hall segu mõlemast.
Nagu mossitavad lapsed, ei taha me kasvada, loobuda oma lapsikutest suhtlemisviisidest Jumala ja kaasinimestega. Kuid me peame kasvama, kui me tahame saada nendeks, kelleks Jumal soovib, et me saaksime.
Dan M. Appel elab Kalifornias, ta on seitsmenda päeva adventistide Aubumi koguduse vanempastor.
Ajakirjast Ministry Magazine tõlkinud Alla Nõmmik
In English