Meil kõigil on hetki, kui vajame, et keegi meie hinge eest hoolt kannaks. Jah, taevas on Jumal, kes meid armastab, kuid ka Tema haardeabi jõuab meieni tihti ümbritsevate ligimeste näol. Abi, mis on spontaanne ja loomulik, on normaalsete suhtemustrite juurde kuuluv omadus. Suur osa inimese usulisest, sotsiaalsest ja ka majanduslikust aitamisest käib koguduse ja selle liikmete kaudu. Kui inimene, kes on mõne kogukonna liige, saab abi ja oma vajadused kaetud igal pool mujal, mitte koguduses, võib tema side kogudusega lõdveneda või sootuks kaduda. Inimene tunneb, et temast ei hoolita, ja otsib soojust mujalt. Kuidas hoolitseda, hoida, taastada ja aidata koguduseliikmeid viisil, et täituks paremini Pauluse palve kirjas galaatlastele, milles ta kutsub üles tegema head kõigile, eriti aga usukaaslastele (Gl 6:10)?
Igasugune hoolimine algab kaasinimese märkamisest ja kuulamisest. Selleks et oleks, keda või mida kuulata, näiteks iganädalaste ühiste jumalateenistuste raames, on vaja teise inimese vastu üles näidata siirast huvi. Elu-olustiku vestlused saavad koguduseliikmete vahel toimuda enne või pärast teenistusi, vahest ka teenistuste vahele jääva pausi ajal. Sellepärast on mõistlik planeerida kogudusekotta minemiseks varajasem aeg, kui seda on jumalateenistuse algamise täistund. Kiriku uksed on tavaliselt avatud kuni pool tundi enne teenistuse algust ja hea tava on uksi mitte sulgeda kohe pärast lõpulaulu. Kogudus on midagi rohkemat kui teenistused. See on inimesed, kes moodustavad Kristuse ihu ja ideaalide kohaselt peaksid tahtma olla suhtes Kristuse ja üksteisega – nii toimub kasvamine ihuks. Koguduse ihust eemale jäämise riskirühmas on iga inimene, kes põhjusega või põhjuseta jääb ilma taolistest suhteid toetavatest kokkupuudetest.
Kui koguduse hingamispäevakooli väikegrupid oma dünaamika ja väikegrupijuhiga hästi toimivad, siis on ka see sobilik koht, kus avaneda ja rääkida, mis mõttes ja südamel. Kui koguduseliiget vaevab hingepiinav mure, siis olukorrast rääkimiseks ja kuulamiseks ei pruugi piisata viiest ehk kümnest minutist, vaid kuluda võib korraga tund või rohkemgi. Ka on mõned elusündmused niivõrd isiklikud ja tihti ka sügavalt valulikke tundeid esile toovad, et häbi kartuses ei soovita muidu igati tublide ja lugupeetud kogudusekaaslaste ees rääkida. Kui tunned, et saaksid olla sellisele inimesele toeks, siis tasub ehk abivajajaga eraldi kohtumine kokku leppida ja võtta selleks eraldi aega näiteks pärast teenistusi või mõnel muul kokkulepitud ajal. Nõuandmisest rohkem kuula ja püüa ennast panna kannataja olukorda.
Vaimulikud kodugrupid võivad samuti toetavateks ja teraapilisteks kooslusteks osutuda. 2320 infarkti üle elanud meest osalesid uuringus, mille tulemused avaldati juba tükk aega tagasi, 1984. aastal. Meestel, kes olid sotsiaalselt isoleeritud ja tohutu pinge all, oli neli korda suurem risk varem surra võrreldes meestega, kellel oli tugev sotsiaalne võrgustik. Taolisi uuringuid on läbi viidud ka rinnavähki põdevate ja pahaloomulise melanoomidega patsientide seas. Mõlemal juhul elasid psühhosotsiaalses tugigrupis osalenud naised keskmiselt kaks korda kauem neist patsientidest, kes taolistes gruppides ei osalenud. Rinnavähki põdenud naistel tuli see haigus tagasi kaks korda väiksema tõenäosusega kui neil, kes toetusrühmades ei osalenud. Kas sinu koguduses, võib-olla sinu kodus, võiks ka koos käia koguduse sõprusringkond väikegrupina? Võib-olla tasub proovida, kutsudes endale külla viis või kuus koguduseliiget koos mõne sõbraga väljastpoolt kogudust, pakkuda neile teed ja veenduda väikegrupi toreduses ning tervistavas mõjus: armas ja hea on see, kui vennad-õed kokku tulevad!
Kui sa aga oled koguduseliige, kellele Jumal on kuidagiviisi märku andnud teise koguduseliikme üksindusest ja ta ise suhtlemiseks valmisolekut üles ei näita, võib olla mõistlik enne tema poole pöördumist võtta aega palveks. Kui sa oled selle inimese pärast palvetanud ja Jumalalt tarkust küsinud, siis vahest võib piisata sellest, et küsid järgmisel teenistuse eel, kas tema kõrval olev koht on istumiseks vaba ja kui on, sinna istuda. Eestlastena naudime suurt isiklikku ruumi, kuid ka eestlastest koosneva koguduse eeskujuks on Kristuse ihu, mille liikmed peaksid hoidma üksteise ligi. Üksteise kõrval toolidel istumine on hea viis ükskult istuva inimese eraldatusetunde peletamiseks ja vastastikuse seltsi loomiseks.
Vahel juhtubki nii, et taolistest kõrvuti olemistest võib välja kasvada lähem tutvus ja seejärel sõprus. Tõeline sõbrasuhe on intiimne ja õnnestav. Sõpra usaldatakse saladusi hoidma, rõõmust osa saama ja enda hingehaavu võidma. Kui sõber armastab Jumalat ja loodab oma Loojale ning Lunastajale, siis on inimene saanud endale ka hea palvepartneri.
Dr James Lynch, psühholoog, uurija ja kirjanik, on üksinduse ja sotsiaalse isolatsiooni teemavaldkonna pioneer. Ta on tabavalt vastanud küsimusele selle kohta, mis on see üks parim asi, mida inimesed võivad oma tervise hoidmiseks ja parandamiseks teha, olgu ta koguduseliige või mitte. Ta vastas: „Haigeks teeb eraldumine elusast maailmast. Me oleme oma venna hoidjad, nii et parim, mida saame teha, on püüda armastada.“ Koguduse sotsiaalne tugivõrgustik hoiab meid koguduseliikmetena tervemate ja õnnelikumatena. Kui meil on, kellele oma südant puistata, siis Ameerikas läbi viidud pikaealisuse uuringu kohaselt on meil võrreldes inimestega, kellel taolised suhted puuduvad, 3–5 korda väiksem tõenäosus haigestuda või enneaegselt surra. (Kaplan R., Kronick R. „Martial Status and longevity in the United States Population“ Journal of Epidemiology and Community Health 2006 60: 760-65)
Kui tõde on, et taoline vastastikune panustamine mõjutab meie eluiga nii palju, siis kui palju teadlikumalt võiksime innustuda oma usukaaslaste ja seeläbi ka enda toetamisest heade suhete loomise kaudu. Selline praktiline elustiil hoiab inimesi koguduse rüpes ja aitab ühtlasi tugevdada nende üldist tervist. Abistamise joovastus on termin, mille kaudu inimesed on kirjeldanud eakaaslaste aitamisega seonduvat heaolutunnet, kui sa ikka veel kahtled, kas tasub kellegagi lähemalt tutvust sobitama hakata. Joovastuda kellegi abistamisest, kellelegi seltsi pakkumisest, kellegi kuulamisest, kellegi juhendamisest, kellelegi kirjutamisest või helistamisest, kellelegi külla minemisest või külla kutsumisest – see on Jeesuse viis!
Marge Randlepp on SPA Keila ja Haapsalu koguduse pastor ning Terve Elu Keskuse hingehoidja
In English