Murega üksi

Meie planeedil Maa, mida kutsume oma koduks, elab täna hinnanguliselt üle 7,7 miljardi inimese. Kuid sellisest enneolematust rahvarohkusest olenemata tunnevad inimesed ennast millegipärast siin ikka rohkem üksinda. See on teada-tuntud paradoks, et rahvarohkes linnas elades võib palju kergemini kaduma minna. Inimesi lihtsalt unustatakse, sest kõigil on enda elu elamisega kiire. Kogukond selle sotsiaalses mõistes on muutumas üha ähmasemaks mõisteks. Statistika kinnitab samuti, et oleme liikumas üha üksildasema ja killustatuma ühiskonna poole.

Selle aasta märtsis toimunud Eesti arvamusliidrite lõunal esinenud kunstnik ja lavastaja Ene-Liis Semper avaldas samal teemal arvamust, öeldes, et „Eesti kannatab ühe olulise mõõtme, vertikaalse telje kadumise käes“. Mida see tähendab? Tuleks ehk alustada sellest, et horisontaalse telje all mõeldakse materiaalset heaolu. Seega vertikaalne telg tähendab antud juhul sotsiaalset heaolu. Niisiis ütles Ene-Liis Semper, et meie materiaalse heaolu kasvades on kaduma hakanud sotsiaalne mõõde. Me oleme loomas justkui üksinduse ühiskonda, kus oleme võtnud eesmärgiks garanteerida ja rahuldada kõigi kodanike füüsilisi ja materiaalseid vajadusi, kuid seda sotsiaalsete väärtuste arvelt.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juht Iris Pettai tõdeb, et „võrreldes Euroopa riikide keskmisega on Eesti elanikel märksa vähem inimesi, kellega oma intiimsetest ja isiklikest probleemidest rääkida“ ja lisas, et „uuringud näitavad, et need inimesed, kellel on rohkem sotsiaalseid kontakte, on oma eluga reeglina rohkem ka rahul. Üheliikmelised leibkonnad on Eestis saanud domineerivaks pereeluvormiks, kaheliikmelisi leibkondi on 29%, kolmeliikmelisi vaid 16% kõigist leibkondadest.“

Statistikaamet annab samuti ülevaate sellest, millised muutused on aset leidnud leibkondade suuruses ja koosseisus: Eestis, aga ka Euroopas tervikuna kasvab järjepidevalt üksi elavate inimeste osakaal. Kui aastal 1934 oli üheliikmelisi leibkondi Eestis 22%, siis aastal 2000 juba kolmandik ja aastal 2011 40%.

Kogudus ja üksinduse ühiskond

Kahjuks ei saa me antud kontekstis kiidusõnu öelda ka koguduses toimuvate sotsiaalsete trendide kohta. See, mis mõjutab ühiskonda laiemalt, avaldub omal viisil ka koguduse sees. Olen aru saanud, et üksilduse ja murega üksi jäämise probleem on ajakohane ka meie kogudustes. Ja seda kõikides vanusegruppides. Heaolu üldine kasv ning paremat kommunikatsiooni võimaldavad tehnilised lahendused ei ole üksinduse probleemi vähendanud, vaid on hoopis seda võimendanud. Ilmselt ei ole see enam kellegi jaoks üllatuseks, et ei internet ning selle kõikvõimalikud sotsiaalvõrgustikud ega muud meedia ja kommunikatsioonivahendid, kaasa arvatud meid kõikjal saatvad nutitelefonid ei suuda täita ega asendada meie tegelikke sotsiaalseid vajadusi. Ma võin ju pidevalt võrgus olla, aga ikkagi jääda oma murega üksi.

Nii oleme ka täna meie kogudustes olukorras, kus meil käivad küll liikmed regulaarselt kohal, kuid võivad sellest hoolimata jääda anonüümseks ning oma murega üksi. Arvan, et see on ka meie kogudustes suur probleem. Ja kui juba Eesti arvamusliidrid selle üle häälekalt arutavad, kuidas vertikaalne suhtetelg inimsuhetes vaikselt hääbuma hakkab, kas ei peaks ka meie selles suhtes midagi ette võtma? Veelgi enam… meie jaoks hõlmab ju see vertikaalne ka suhet Jumalaga, kelle kaudu ja kelle läbi oleme me ühenduses ka kõigi nendega, kes on meile kõige lähemal.

Materialismi probleem

Mis siis põhjustab ikkagi seda üksilduse ühiskonda? Ene-Liis Semper arvab, et see on paljuski seotud meie materialistliku eluviisiga. Ja ta pole ainuke, kes nii mõtleb. On ilmselge, et meil kõigil on elamiseks ja tegutsemiseks täpselt sama palju aega. See, kuidas me seda aega kasutame ja mida oluliseks peame, määrab suures ulatuses ka selle, millised on tulemused. Ja olgem ausad, meie elu praeguses Eestis on motiveeritud paljuski materiaalse heaolu suurendamisest. Me rabame tööd teha, et saaksime ise paremini elada, endale rohkem lubada. Me oleme hõivatud nii paljude asjadega, et unustame sõbrale tema tähtsa päeva puhul helistada ega leia oma täis tuubitud kalendrist enam aega ega ka tahtmist, et külastada oma lähedasi ning leida aega ka oma koguduseperes aktiivselt osalemiseks.

Facebook (ja teised sellelaadsed) on veel üks omamoodi fenomen, millel oma head ja vead. Ütleksin, et sotsiaalmeedia üks suuri karuteeneid seisneb selles, et sinna postitatakse teistele vaatamiseks iseennast, selle asemel et küsida, kuidas teisel läheb. On tulnud ette olukordi, kui kelleltki küsides, et kuidas selle või teise asjaga läheb?, saan ma vastuseks: „Kas sa Facebookist ei lugenud? Ma postitasin sinna.“

Seega, sotsiaalmeedia ajastu toob meile kõik uudised kiiresti kätte, kuid tapab sealjuures personaalse ja isikliku suhtlemise. Me oleme liikunud või liikumas „kuidas sul läheb?“ küsimiselt „vaata, kuidas mul läheb“ postitamisele. Aga see ei rahulda meie sotsiaalseid vajadusi. Me tahame, et keegi meilt küsiks: kuidas sa hakkama saad? Kuidas sul läheb? Kuidas sul sellega on?

Väljakutse kogudusele

Eespool sai tsiteeritud fakti: „Uuringud näitavad, et need inimesed, kellel on rohkem sotsiaalseid kontakte, on oma eluga reeglina rohkem ka rahul.“ Kristuse kogudusena on meil seega erakordne eesõigus ja võimalus selliseid kontakte rohkem luua ja omada. Lahendus on põhimõtteliselt lihtne: meil tuleb taasavastada või taaselustada lihtsa suhtlemise kunst.

Meie koguduste jaoks tähendab see seda, et me ei tohi muutuda vaid jumalateenistuste läbiviimise kohaks, kus kord nädalas kordame küll olulist, aga ühesuunalist rituaali, kuulates Jumala Sõna ja lauldes ning palvetades. Kogudus ja selle kokkusaamised pole üksnes koht minu ja Jumala jaoks, vaid ka minu ja ülejäänud usuvendade ja -õdedega suhtlemise tarvis. See on koht, kus saada mitte üksnes teenitud, vaid ka teenida. Selles teenimises väljendubki tõeline õnnistus.

Matteuse evangeeliumi 25. pea­tükis on Jeesuse tähendamissõna rahvaste kohtust, kus ka seesama õnnistus väljendub. See on igas mõttes kainestav näide sellest, mida ka Jumal soovib eelkõige meie jumalateenistuste juures näha. Salmid 34 ja 35 võtavad ehk selle mõtte lühidalt kokku: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa...“ Järgnevates salmides on loetelu kõigest sellest, mida me saame teiste heaks teha, milles saabki reaalsuseks tõeline kristlik osadus. Lugedes Pühakirja saab kõigile selgeks, et selle üks selge sõnum on, et mitte keegi ei peaks jääma ega olema oma murega üksi.

Ka Paulus annab roomlastele nõu, kirjutades: „Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülesehitamiseks.“ (Rm 15:2) Jeesus on meile eeskujuks igasuguse suhtlemise algatajana, kes ütleb jätkuvalt: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)

Võiksin ilmselt lõputult jätkata kõnekate kirjakohtade esitamist, mis kõik kinnitavad seda, mida tegelikult ka juba teame: Jumal ei soovi meist kedagi oma murega üksi jätta ning Ta kutsub meid üles üksteise eest armastavalt hoolt kandma. Me teame seda. Kuid ühiskondlik surve sunnib ja vahel ka petab meid seda unustama.

Minu eesmärk ongi siinkohal meid kõiki üles kutsuda rohkem märkama inimesi meie kõrval ning võtma aega, et küsida, kuulata ja võimalusel ka aidata. Pean seda meie kui kristlaste üheks olulisimaks funktsiooniks. Ja selle kaudu me täidame ka Kristuse misjonikäsku.

Üleskutse kogudusele

Olen ikka ja jälle tsiteerinud ühte mõtet, mida kord üks sõber minuga jagas: „Kui tuleb hea mõte, tuleb see kohe teoks teha, enne kui tunne üle läheb.“ Kui ma seda praktiliselt rakendanud olen, on see andnud väga häid tulemusi ja toonud mulle endalegi palju rõõmu. Seda põhimõtet saab eelkõige hästi rakendada just pisikestes asjades, millel on kaugeleulatuv mõju. Näiteks tuleb mõte üllatada millegi ilusaga abikaasat, tuleb meelde sõbra tähtpäev, tekib mure lähedase pärast, kellel parajasti elus raske. Nendel juhtudel on meil tihti kaks valikut: kas mõte midagi teha määramatusse tulevikku edasi lükata või haarata kohe telefon ja näiteks kohtumine kokku leppida. Vahel pole palju vajagi, et kellelegi oma toetust üles näidata.

Mul endal oli alles hiljuti üks julgustav ja liigutav kogemus, mis pani mind mõtlema selle üle, kui palju ma selle heaks isiklikult teen, et inimesed minu ümber oma murega üksi ei jääks. Loomulikult ei saa, ei oska ega tea me kõiki, keda aidata võiksime. Aga Jumal juhatab meie teele imeliselt need, keda just meie mingil hetkel julgustada saame. Niisiis, külastasin hiljuti Pärnu adventkoguduse liiget Hilda-Johanna Riisimäge. Viisin talle juba harjumuspäraselt kord kvartalis osasaamist. Hilda oli selleks ajaks viibinud hooldekodus juba palju aastaid, peaaegu kurt, pime, liikumatult voodis, kuid endiselt selge mõistuse ja kõlava häälega. Ta oli sõna otseses mõttes suurema osa oma ajast oma mõtete ja muredega üksi. Kui mina teda külastasin, rõõmustas ta selle üle alati ning päris koguduse ning minu pereliikmete kohta. Sel korral oli aga Hilda kuulmine sedavõrd halvenenud, et ta ei tundnud mind ära. Hüüdsin valju häälega otse talle kõrva üha uuesti ja uuesti. Pigistasin ta kätt. Kuid Hilda ei saanud minust aru. Ta ei tundnud mind ära. Vaikselt hakkasin nägema Hilda näos meeleheidet. Ta nii väga tahtis teada, kes ma olen. Ja mina nii väga tahtsin, et ta teaks, kes mina olen. Olin juba peaaegu lahkumas, ilma et saaksin talle osasaamist jagada, kui minu abikaasa julgustas mind veelkord proovima.

Meie pingutused kandsid lõpuks vilja ning suur oli meie kergendus ja Hilda rõõm, kui ta lõpuks aru sai, kes ja miks me seal olime. Tol hingamispäeval laulis Hilda meile mitu laulu. Viimasena laulis ta meile „Meil on see lootus“. Mõned nädalad hiljem läks Hilda puhkama. Ma nutsin ja tänasin Jumalat, et sain talle veel viimast korda osasaamist jagada.

Keegi ei pea jääma murega üksi. Me kõik saame selleks lihtsal viisil palju ära teha. Kui ülerahvastatud maailmas läheb üha rohkem inimesi kaduma, siis muutub meie koguduse roll selle juures veelgi olulisemaks: olla üks suur pere, kes võtab aega, leiab aega, kes kuulab, kes hoolib. Paulus kirjutab meile hoiatavalt: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meele­pärane ja täiuslik.“ (Rm 12:2) Meie praeguse ajaga mugandumise suurim oht seisneb ilmselt meie mugavas ja enesekeskses eluviisis. See on meie kõigi võitlus. Minu oma ka. Materiaalne mõõde on üle kaalumas sotsiaalset mõõdet. Kuid oleme vast kõik ühel meelel, et nii see olema ei peaks. Keegi meist ei ole sellepärast õnnelikum, kui meil on isiklikult rohkem.

Unistan sellest, et meie kogudused võiksid olla justkui perekonnad, kus keegi ei saa jääda anonüümseks. Unistan kogudusest, kus murega ei pea üksi jääma. Unistan kogudusest, kus Kristus on meie horisontaalse telje kesksel kohal, moodustades ilusa suhtekolmnurga: mina, Jumal ja minu kogudus, minu kogukond, minu perekond. Kutsun sind üles olema see muutus, osa sellest muutusest, et me liiguks tervema ja ühtsema ühiskonna, kogukonna ning koguduse poole, et oleksime elav näide sellest, mis inimestele on võimatu, aga Jumalale on võimalik.