25.-29.juunil osales Rica Meronen Siikasalmi naiste-laagris, mille teema oli “Alakulosta yläkuloon” ehk siis “Kurvameelsusest rõõmu leidmiseni”.
Olen Turus ja Turu piirkonnas elanud nüüd umbes kaheksa aastat ja käinud hingamispäevastel teenistustel pidevalt. Kodu-koguduseks on siiani Viljandi. Vahel on olnud perioode, kui eluprobleemide tõttu on kiriku külastamised harvemad olnud. Viimase aasta jooksul jõudsin arusaamisele, et ka enesele tuleb võtta aega, et argipäevaaskeldused ja -rutiinid enda alla ei mataks, ja hakkasin elurütmi rahulikumaks muutma.
Jaanipäeva pidamine on soomlasele eriti tähtis, selleks ajaks sõidavad inimesed enda maakodudesse ja mökkidesse ning isegi linnaliinibussid ei sõida, kuna bussijuhtidelgi on jaanipäev. Nädal enne jaanipäeva nägin kiriku uudistelehes teadet, et keegi Kaija Parviainen läheb naistelaagrisse ja soovib reisikaaslast. Laager toimus koheselt jaanipäeva järel ja teadsin, et saan seal olla meeldivas seltskonnas ning veeta lõõgastavalt aega. Saatsin kohe Kaijale sms-sõnumi, et olen ta reisiplaanidest huvitatud ning hiljem kodus uurisin järele, mida see naistelaager endast kujutab, mis seal toimub ja kuskandis see on: teisel pool Soomet, 530 km kaugusel.
Kaijaga saime reisiasjad telefonitsi ja meili kaudu kiiresti selgeks aetud ja kohtusime reisipäeva hommikul. Ta osutus eriti energiliseks naiseks ja need kuus tundi autosõitu kulusid kiiresti.
Lühidalt Siikasalmeni tegevuskeskusest
Siikasalme keskuse ostsid Jyväskylä ülikoolilt aastal 2000 kaks adventistist venda enda perega, Jari ja Saara Keronen ning Juha ja Sinikka Keronen. Varem tegutses seal ülikooli põllumajanduskeskus ning sajandi alguses oli seal mõis.
Keskuses töötab praegu kristlik algkool, korraldatakse suve-laagreid, pakutakse füsioteraapiat, on kirbuturg, mille tulu läheb Venemaale heategevustööks, seal saab ööbida ning sööklas pakutakse taimetoite. Kohalikul põllul toodetakse vilja, kartuleid ja marju oma tarbeks. Koolil on hea spordisaal ja tegevuskeskusel on kilomeetri võrra oma randa. Ühel kunstiõpetajal on seal oma kunstigalerii ja töökoda ning seal on ka traktoriparandustöökoda. Keskuse ümbruses on ka ridamaju, kus elavad adventistide pered.
Laagrilised saavad ööbida tubades, käia ujumas kahel ujumisrannal või minna paadisilla redelitelt vette, käia saunas (puudega köetavas järvesaunas või elektrisaunas), kanuutada või sõuda paadiga järvel, istuda kiikedel ja olla lõkke ääres järveneemel. Laagris oli mitmeid koosviibimisteks ja värske õhu käes istumiseks sobilikke istepaiku. Toitu pakuti mitu korda päevas ja see oli lihtne ja tervislik.
Kolmapäeviti ja reedeti toimuvad lühikesed jumalateenistused, kus lauldakse palju ja hingamispäeviti on hingamispäevatunnid.
Naistelaagri teemaks oli masendus. Selleteemalisi loenguid pidasid neljapäeval ja reedel sotsiaaltöötaja Tarja Niityaro ja arst Leena Laitinen. Reede õhtul oli lühike tunniajaline loeng Jari Keroseni esituses, ta rääkis tervisliku toitumise tähtsusest. Need loengud moodustasid täiusliku terviku, kus oli olemas midagi nii hingele, meelele kui ka kehale.
Teemaloengud
Laagris esitati lühikokkuvõte Soome hingeterviseseltsi kaheksa-nädalasest kursusest. Masendus ja kurvameelsus võivad tabada keda iganes ja ka usklik ei ole selle eest kaitstud. Usk Jumalasse ja ühendus Temaga pakub uue dimensiooni, mile kaudu saab masendusest väljuda.
Depressioone on erineva tasemega ja sügavamal tasemel on vajalik arstiabi. Loengute motoks oli mõte ühest luuletusest: “Õde, kui sa ainult hakkaksid suhtuma endasse sama hästi kui ligimesse”.
Teemaloenguteks olid: “Argi-päevaõnn ja enesetunne”, “Kuidas meie mõtted mõjutavad tundeid” ja “Inimsuhted ja enesetunne”.
Tarja üldsoovitus oli: enese aktiveerimiseks on iga moodus hea, kui ainult teed seda.
Masendunud inimese mõtte-maailm muutub kitsamaks ja inimene imeb käsnana endasse negatiivseid mõtteid, jättes tähelepanuta positiivsed kommen-taarid, kuna “need öeldi ainult suusoojaks”. Masendunud inimese mõtted on pähklikoores järgnevad: olen ei-armastatav ja olen saamatu. Raviks ja abiks ei piisa inimesele ütlemisest, et “lõpeta nüüd see masenduses olemine”.
Esimesel loengul enda tutvustamise aegu pidime tegema loetelu viiest asjast, milles oleme head ning soovijad võisid need teistelegi ette lugeda. Endale jäi meelde üks tore muhedanäoline memmeke, kes ütles julgelt, et “minule meeldib vastassugupool”.
Tarja soovitas uurida praegust hetke ja leida sellest head. Lapsepõlvejuhtumid on küll huvitavad, kuid asjatu on jääda neid mäletsema. Järgmiseks päevaks andis ta ülesandeks teha loetelu viiest positiivsest mõttest, mida mõtled loengujärgse õhtu jooksul, ning viiest meeldivast asjast, mida leiad õhtu jooksul. Loetelude eesmärk oli õpetada märkama enda ümber meeldivat ja õppida uuesti sellest rõõmu tundma.
Enesetunne – mõtted – tegevus moodustavad nõiaringi, kus iga osa on teisega seotud. Kui muutust ei toimu, siis see ring ei katke ja enesetunne madaldub endiselt. Lihtsaim moodus muutuse suunas on teha muutuseid tegevuses: teha midagi positiivset. Tarja mainis, et inimesed võtavad tõena palju uskumusi, mis meid mõjutavad: “meie peres tehakse alati niimoodi ja ka mina pean nii tegema”, “inimesed märkavad kohe minu vigu ja mõtlevad minust paha”. Oluline on märgata neid valesid uskumusi ja neist vabaneda. Samuti on oluline, et negatiivsed päevakogemused ei mõjutaks tervet päeva: “kuigi poes kotte pakkisin ja kaasinimene ütles, et olen liiga aeglane, siis sain sellegipoolest poeskäiguga tublisti hakkama ja see negatiivne kommentaar ei riku minu tervet päeva”.
Masendunud inimese mõtte-maailmas on palju automaatseid negatiivseid mõtteid, mis ründavad ootamatutel hetkedel: ma ei saa hakkama, olen kasutu. Mõtete muutmisel võib kasutada erinevaid mooduseid: luua päevas enesele häid ja mugavaid hetki, rääkida enesele hästi, venitada end ärgates, lugeda mingit raamatut, soojendada valusaid lihaseid sooja kaerakotiga, laulda või minna spontaansele jalutuskäigule koos sõbraga. Kui naudid hommikust päiksepaistet, siis võta õhtul akna eest kardinad, et kohe hommikul näha päiksepaistelist hommikut, selle asemel et hommikul nuriseda, et tuba on liiga sünk. Tarja soovitas teha heade mõtete loetelu ja seda täiendada. Headeks nõuanneteks oli ka heade tekstide/mõtete/piiblitõotuste valmiskirjutamine taskusse, et neid siis päeva jooksul lugeda. On suureks õnnistuseks, kui sellisel inimesel on sõber, kes kutsub välja jalutuskäigule ja viib sellega masendunu mõtted eemale temast endast. Inimene peab uuesti leidma selle argipäevaõnne, mille on kaotanud.
Üldjoontes tuleb mõtted viia enesest ja enesehaletsusest eemale. Ühele teraapias käivale tüdrukule ta soovitas, et tüdruk hakkaks palvetama kõigi enda sugulaste eest, mõtleks, mida igaüks neist vajaks ja käiks niimoodi mõtetes kõik sugulased järgemööda läbi.
Inimese meeletervisele on olulised ka sõbrad. Vanarahvas peab sobivaks sõprde hulgaks vähemalt 6 sõpra, kirstukandjate võrra. Kõik need sõbrad ei pea olema südame-sõbrad, vaid erinevate olukordade puhul võid pöörduda erinevate sõprade poole, et nendega just teatud kogemusi jagada.
Kriisiolukorrad Piiblis
Leena Laitinen tõi esile piiblinäiteid kriisiolukordadest ja inimese ja Jumala vahelistest suhetest. Esimeseks näiteks oli pettur Jaakob ja tema rahutu perekonnaelu, kus olid olemas kõik tänapäeva uuspere-elule omased tunnusjooned: naised, sinu lapsed, tema lapsed ja meie lapsed; naised kisklesid omavahel ja Jaakob ööbis seal, kuhu naised käsutasid. Lõpuks tuli olukord, kus Jaakob seisis kahe sõjasalga vahel, tagant tuli äi Laaban ning eest vend Eesav. Jaakob tõmbus selle kriisi keskel kõrvale ja toetus Jumala tõotustele, mida Jumal temale oli andnud. Jumalaga võitluse tagajärjel oli Jaakob küll füüsiliselt vigastatud, kuid ta meel oli kerge.
Teine näide oli Iiobi elust. Iiob ja tema sõbrad arvasid, et nii hea kui kuri tuleb Jumala käest. Iiobi raamat avaneb meie ees etendusena, mille esimeses vaatuses tutvustatakse olukorda, millest Iiob ei olnud teadlik. Iiobi raamatus esitletakse Iiobi kannatusi ja ta kolme sõbra süüdistusi, et kõik kannatused on kindlasti tehtud pattude tagajärg. Iiob ei leia sõprade mõistmist ja ta tunneb ahastust, et ka Jumal ei kuule ega vasta temale. Lõpuks esitletakse seal ka neljandat meest, kes on kui vahemees Iiobi ja Jumala vahel ning vastab Iiobile Jumala poolt: “Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil, aga seda ei märgata” (Iiob 33:14).
Terviseterrorist
Reede õhtul kuulsime ka “terviseterroristi” Jari Kerose loengut tervisliku eluviisi, hea une ja toitumise rollist hea enesetunde püsimisel. Oli üllatav teada saada, et ka tervislikult süües võib süüa ebatervislikult. Ta esitles mitmeid asjaolusid:
* Vesi: oluline on juua päeva jooksul väikseid sõõme vett, et organism puhastuks, samuti väldib vee joomine une ajal lihaskrampide teket.
* Süüa toidukordade ajal rohkem valkaineid ja vähem süsivesikuid. Kui kartulitoitudega koos süüa leiba, siis on süsivesikuid juba liiga palju, hommikumüslis on rohkem süsivesikuid kui hommikupudrus ning hommikueine puuviljad annavad juurde lisadoosi süsivesikuid.
* Oluline on hea rüht, et inimese kopsudel oleks kergem hapnikku saada. Rühti on kergem pidada hoida, kui puusad on eespool. Siiani arvasin, et õlgade asend on olulisem.
* Hea une saamiseks on oluline, kui öösel enne magamaminekut ei einestataks. Seedimistegevuse aegu hea REM-uni on lühem ja kui organism teatab hommikupoole ööd, et seedetegevus on ometigi lõppenud, siis ärkab inimene selle tunde peale kergemini üles. Organism vajab ka puhkust ja tema ei soovitanud seede-tegevuse ärrita-miseks süüa vahepalu või närida nätsu.
Samaaegselt toimus seal ka kunsti- ja muusikalaager. Õhtuti korraldati naistele ühine koosviibimine, kus arutati päevateemade üle, lauldi ja räägiti enda kogemusi. Minu arvates räägiti toredamad jutud küll väljaspool koosviibimisi, vana mõisahoone õues oli neljainimese kiik, kus sageli istuti ja räägiti ning kui üks kiigesolija lahkus, siis leidus varsti sinna uus kiikuja ja muljete pajataja.
Reede õhtul oli õhtusaun ja suur oli üllatus, kui märkasime, et üks kohalik memmeke (meeter pikk ja poolteist lai) oli teinud naiste saunale kasevihtasid. See oli temast nii armas. Viimati sain seda kogeda vist põlvekõrguse tirtsuna.
Hingamispäev
Hingamispäev möödus luksuslikult. Hingamis-päevakooli ja jutluse vahepeal kuulasime palju muusikaesitusi, külalisi oli nii Venemaalt, Keeniast kui ka Lätist. Õhtul oli mõisahoone taga pargikontsert ja hingamispäev lõppes Põhja-Karjala naiste juhtimisel. Kuulajad laulsid karjalakeelseid laule, kuulati vanema härrasmehe kogemusi tema seiklusest 6-aastase poisijõmpsikana Viipurist, kus ta soovis peatada trammi enda maja ees ja selle ka ära tegi; järgmiseks rääkis teine vanamemm, kuidas nende pere põgenes Karjalast, kui Soome rinne murdus ja lõpuks rääkis Jari Kerose memm loo sellest, kuidas ta sai adventistiks ning kohtus enda mehega.
Mulle meeldis see lugu väga ja kirjutan sellest lühidalt. Kerose-memmele meeldis noore tüdrukuna väga seltsimajas laulda ning seal ta siis käis ja esines koos kooriga seltsimaja pidudel. Teised jäid lauluesituse järel veel tantsima, kuid Kerose-memm läks koju. Ta kuulis, et raadiost esitatakse jutlusi ning palus luba minna neid saateid naabermajja kuulama. Loengute lõppedes läks Kerose-memm Helsingisse, et lasta end ristida ja seejärel ta teatas seltsimajja, et enam ta laulma ei tule. Hiljem pakuti talle materiaalset toetust, et tal oleks võimalik minna õppima adventkooli Toivonlinna, kui ainult tüdruk sooviks. Memm keeldus, kuna ta ei tahtnud, et ta eakad vanemad oleksid ilma hoolitsejata. Memme vanematel oli paar lehma, kuid vähe lehmadele rohumaid. Memme isa üüris külanaabrilt põllulapi lehmade jaoks ja nii siis noor tüdruk käis seal lüpsmas enda lehmi ja naabrimees lüpsis enda lehmi. Memm (sel ajal noor tütarlaps) ei teadnud, et ka naabrimees oli hakanud Piiblit uurima. Kord siis naabrimees tuli Kerose perele külla ja memm oli saanud ühe kosjakirja. Naaber siis küsis, et “oled saanud nähtavasti kirja”. “Jah, olen. Mind kositi,” ning andis kirja naabrile lugeda. “Mida vastasid siis?” - “Ma ei jäta enda vanemaid.” - “Ka mina tulin, sama asi meeles, sind kosima.” - “Saad samasuguse vastuse: ma ei jäta enda vanemaid.” - “No sel juhul tuled koos enda vanematega.” Ja nii ka toimus.
Laagrikogemused
Naisi oli kogunenud laagrisse veidi üle 30. Oli noori emasid, üksi elavaid vanamemmesid, hooldekodu elanikke, super-hõivatud pereema, kelle täiesti oma rahulik nädalavahetus jääb 15 aasta tagusesse minevikku, ja niisama inimesi, kes tahtsid vaheldust tavalisse elurütmi.
Omavahelistes vestlustes kuulati üksteise muresid ja anti soovitusi, milliseid muutusi võiks ellu viia.
Märkimisväärne oli Leena Helsingist. Ta on tasapisi kaotamas kõnevõimet ja kuulis kehvasti ning ta oli laagri ajaks tellinud endale sinna kolm tüdrukut tõlkideks, kes temale vahetustega viipekeeles tõlkisid nii loenguid kui ka vestluseid toidulauas. Tõlgi-tüdrukud tulid isegi sauna, et Leena saaks naiste mokalaadal osaleda.
Ise läksin sinna laagrisse saama uusi kogemusi, lõõgastuma, puhkama ning lobisema ja aega veetma samameelsete inimeste keskele. Sain ka kaks korda ujumas käidud ning tänu jääkülmale veele piirnesid mõlemad ujumiskorrad viiesekundiliste veesmulistamistega. Kohtusin seal ka ühe Suure-Jaani kandis elava Raeliga ning sain endale igiomase õppetunni: minu kohus oleks olnud seal olla ka andjana ning veeta aega koos eestlastega, kes soovisid eesti keelt meenutada, kuid osutusin isekamaks, kui arvasingi. Veetsin kogu laagri, nautides teiste laagrinaiste seltskonda ning alles laagri lõppedes palusin vabandust, et olin nii isekas. Ei ole kerge endale tunnistada, et oled eksinud ja pääseda eneseuhkusest üle.
In English