Adventistid – ja kenad?

Adventistid on kenad? Kes seda ütles? Aga Jumal? Kas ka Tema on kena? Mida Ta peaks tegema, et sina Teda kenaks peaksid? Ja tagasi adventistide juurde: kuidas vastaksid nemad küsimusele, kas nad on kenad?

Esmalt definitsioonid

Me ei ole veel kokku leppinud, mida kena tähendab. Seega otsigem sõnaraamatust. Kuid sõnaraamatud pakuvad meile siinkohal segadusseajavaid vastandlikke tähendusi, mida sellele neljatähelisele sõnale sajandite vältel on omistatud: rumal ja tark, lihtsameelne ja diskrimineeriv, halb ja tagasihoidlik, moraalitu ja hoolas – need kõik on kena tähendused.¹ Kes tahab olla kena, kui see tähendab rumalat või halba või moraalitut?

Vaatamata selle sõna laiale tähendusväljale, mis aegade jooksul on välja joonistunud, näitab adventmeedia hiljutine uurimus (november 2018), et praegu tajutakse seda sõna peamiselt positiivsena. Merriam-Websteri sõnaraamat pakub kena sünonüümiks lahke ja uurimuse vastajaist 100% olid nõus, et „kenadust peaks meie igapäevaelus rohkem esinema“. Kui veel täpsem olla, siis selle väitega oli täiesti nõus 94% ja nõus 6% vastanuist. Kuidas siis adventistid millegi nii ihaldusväärsega nagu kenadus/lahkus toimetavad? Kas adventistid on pühendunud kena olemisele sama palju nagu kenadusse uskumisele? Võttes arvesse, et kaks kena tähendust on erakordne ja tagasihoidlik, võime öelda, et selles uurimuses osalenud adventistid olid kenad oma vastuse suhtes sellele, kui kenad nad on. Pole teada, kas asi oli nende ettevaatlikkuses, kohusetundlikkuses või veendumuses, kuid vaid 41% vastajaist oli nõus, et me oleme lahked või kenad. 85% vastajaist usub – ja nende hulka kuulub ka 54%, kes usub täielikult –, et me peame kulutama rohkem aega õppimisele, kuidas olla kena.

Ent kuidas?

Kuidas õpiksime olema lahked ja kenad? Jan Paulsen, peakonverentsi endine president, võtab oma raamatus Where Are We Going? (Kuhu oleme teel?) julguse rääkida ühe oma kummalise loo. Tema lugu on kummaline seepärast, et see näitab, kui pikk tee on temalgi kui kogudusejuhil veel vaimuliku küpsuseni Jeesuses Kristuses. Ajal, millest ta räägib, oli Paulsen Ghanas Bekwai adventkooli president ja koguduse linnaku pastor.² Saanud teada, et üks tema õpetajatest oli võtnud teise naise, kirjutab Paulsen: „Ma läksin tema juurde ja näitasin talle seadust.“ Õpetaja oleks pidanud oma teisest naisest loobuma. Paulsen kirjeldab mõtteviisi, mis sundis teda juhina teatud samme ette võtma. „Puhta­hingelisele noorele misjonärile oli polügaamia vastuvõetamatu.“ Aga selle loo lõpus räägib ta vastuolust selle vahel, mida me nimetame põhimõtteliseks kristlaseks ja kenaks adventistiks. Paulsen sõnastab selle nii: õppetund heade kavatsustega misjonärile. „Kristlikke väärtusi saab edastada väga karmilt, kui sellest puudub inimliku kaastunde element. Lahkus on täpselt sama oluline kui õigus.“ Ta lisab: „Ma olen jõudnud arusaamisele, et minu kogudusel tuleb õiguse järgimine paremini välja.“

Mõeldes Paulseni loole, meenutan enda kogemust internina, kui õppisin ühelt adventismi hiiglaselt juhtimisvallas – kuigi selle peale ei tulekski, kui sa ei vaata teda viisil, nagu prohvet Saamuel vaatas Jesse poegi. Saamueli puudulik vaimulik nägemus kutsus esile Jumala meelepaha: „Ära vaata ta välimusele ja pikale kasvule.“ (1Sm 16:7) Minu õpetaja-koolitaja-pastor ei olnud mingi Eliab: Hilton Garnett jäi varju seal, kus Eliab igati silma paistis. Kuid Garnett oli Jumala hiiglane, kuna kõigi teiste asjade seas teadis ta, nagu ütles Jeesus, „mis oli inimeses“ (Jh 2:25). Garnett oli inimeste suhtes kaastundlik, kuna ta mõistis inimese loomust.

Me kohtusime päeva planeerimiseks piirkonna suurimas kirikus kell kaheksa hommikul. Nendesse plaanidesse kuulus prioriteetselt koguduseliikmete külastamine. Kui me olime kahekesi ruumis, raevutses ja vahutas Garnett õde X-i või vend Y-i andestamatu käitumise üle. Enam kui ühel korral, kui temaga kellegi ukse taga seisin, olin valmis suuremaks vastasseisuks. Ka siis, kui me lähenesime kellegi sellise uksele, kelle puhul olin valmis nägema, kuidas ta „parandab“ patustavat koguduseliiget. Kui siis uks avanes, muutus Garnett alandlikuks ja tasaseks, ta tervitas inimest südamlikult ja vestles hoolivalt.

Koguduse nõukogus ja nimetusnõukogus olid asjad teistsugused. Garnett ei käratsenud, kuid seda tegid nõukogu liikmed. Kui ruumis läks tuliseks, siis tema kuulas. Kristliku nõukogu liikmed, kes olid patu suhtes sallimatud, väljendasid oma huulte ja silmadega õiglast nördimust. Nad olid nii sallimatud, et süüalune vend Y ei saa enam kunagi, mitte eales teenida üheski koguduse ametis. Seejärel sõnastas vend Garnett alandlikult puändi, lihtsa ja põhjapaneva, kaaluka ja peaaegu kõikehaarava³, milleni ta oli aastate jooksul jõudnud ja mida oma pastoraalsete külastuste ajal praktiseerinud: „Vennad, te peate meeles pidama, et me tegeleme inimestega.“

Inimesed

Ma olen nõus Paulseni mõttega, et adventistidena kulutame rohkem väärtuslikku aega kui teised kristlikud grupid ja kogudused doktriinidega tegelemisele, me otsime prohvetlustest peensusi ja kaevume innukalt koguduse toimimise põhimõtete aruteludesse. Kui loeme Jeesuse arvamust meie tegevuse kohta seaduse kergemate elementidega – nendega, mis ei ole inimestega seotud – selle asemel, et tegeleda sellega, mis Jumala silmis rohkem loeb – „õigluse ja halastuse ja ustavusega“ (Mt 23:23), võime tunda sügavat piinlikkust. Aga kuna Jeesus ei olnud „kunagi jäme, ei kõnelnud karme sõnu ilma vajaduseta, ei põhjustanud tundlikule hingele ilma vajaduseta valu“ ja kuna „Ta ei laitnud inimese nõrkust“⁴, siis ei tulene meie piinlikkus Tema sõnadest. Kõige enam võib meile häbi valmistada meie enda mälestus sellest, millal ja kellele Jeesus neid sõnu lausus.

Näiteks võib Ta meile korrata sõnu, mille lausus algselt usu­inimestele, keda me palavalt põlgame: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks“ (vt Mk 2:23–28). „Ma küsin teilt, kas hingamispäeval tohib teha head või halba, hinge päästa või hukata.“ (Lk 6:9) 

Jeesuse sõnakasutuses ei ole solvamist. Välja arvatud ehk paar juhtumit, mil Ta kasutas sõna silmakirjalik. Näiteks: „Te silmakirjatsejad, eks igaüks teie seast päästa ka hingamispäeval oma härja või eesli sõime küljest lahti ja vii jooma?“ 
(Lk 13:15) Ka sel juhul suudame me need sõnad vastu võtta, kuigi need tuletavad meile nii tabavalt meelde Jeesuse kuulajaskonda. See ajab head kristlased, kaasa arvatud adventistid, segadusse: Jeesus lausus need sõnad oma järelkäijatele, variseridele, kes olid alati Tema jälil (Mt 9:3, 4, 11, 34; 12:2 jne) ja kelle mõtted läksid kohe pärast nende sõnade kuulmist Tema tapmisele. Kui Jeesus oli neid noominud, „läksid variserid välja ning võtsid Jeesuse kohta vastu otsuse, et ta tuleb hukata“ (Mt 12:14).

Probleem on selles: ma kahtlen, et keegi meist unistas suureks saades variseriks saada. Me kaldume mõtlema pigem sellele, kui kenaks teised inimesed meid peavad. Ja kuigi sellele sõnale on aegade jooksul omistatud erinevaid tähendusi, teeme kindlasti vahet sellel, kui meid hüütakse kenaks või kui meid hüütakse variseriks.

Mööngem, et meie püüdlemisel sildi variser vältimise poole võib osutuda raskeks sildi kena saavutamine. Kui tänapäeva variseridel on midagigi ühist Jeesuse aja variseridega, siis on nad ikka pühad inimesed ja koguduseliikmed. Kui võtame eeskuju esimese sajandi variseridelt, tähendab variserlik pühendumine Jumalale avalikku palvepidu. Jeesuse variserid olid sama puhtad ja kohuse­tundlikud nagu preesterkond oli lõtv ja korrumpeerunud: nende paastumine oli muljetavaldav, nende ustavus kümnise toomisel usuline maskeraad, nende pühendumine „tööle“ silmatorkav, nende pühendumine Sõnale jumalakartlike inimeste seas imekspandav ning see paljastas Jeruusalemma teoloogilise ja administratiivse ametnikkonna ärataganemise farslikkuse. Toonaste ametnike usk ja eksegees kattus pigem kreeka-rooma raamatute ja mõtteviisi kui Moosese argumentatsiooniga. Juudid teadsid seda ja variserid ise teadsid seda. See oli nende avalike palvete teema; Jeesus nimetas seda endamisi palvetamiseks (Lk 18:11, 12). Kas Jeesus tahaks öelda meile täna sama, mida Ta ütles kaua aega tagasi variseridele?

Kena kontrollnimekirja alusel

Luuka 18. peatükis on variseri-probleem kenasti laiali laotatud. Luuka palveloos „palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind…““ (s 11). Tema loetelu enda headest tegudest võib olla pelgalt illustratiivne. Ta võis oma nime­kirjast välja jätta teise osa sama häid tõendeid oma headusest: vanemate naiste abistamine tee ületamisel – neli korda kuus, vabatahtlik töö, iga-aastane misjonireis ohtlikusse ja eksootilisse paika, teenimine kohalikus supiköögis ja kes teab mida veel! Kuid elu suures plaanis, elu ja surma lõplikus määratluses ei ole mahukast dokumentatsioonist rohkem kasu kui variseri lühinimekirjast. Nii lühike kui ka pikk nimekiri paljastavad vaimsust, millest selline headus välja kasvab: voorus on mõõdetav nähtavusega, matemaatiliselt kalkuleeritav, teaduslikult tõestatav. Elu näivusest saab tema surm ja igavene kaduvik. See on headus arvudes, plusside ja miinustega: paastumine kaks korda nädalas, röövlite, kurjategijate, abielurikkujate ja maksukogujate (taas, salm 11) käitumise vältimine.

Headus arvudes, plusside ja miinustega, kattub vaimsusega, mis on füüsiliselt surnutel – ükski neist ei röövi, ei tee kurja ega kogu makse. Headus arvudes tegutseb näivuses, mitte sügavustes, ülistades uppuva Titanicu imelisi mööblitükke. 

Optimism ja inimlikkus ei ole sama mis lunastus. Need ei päästa kedagi patust ega igavesest hukatusest. Neil ei ole vastust Jeesuse olulisele küsimusele: „Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele? Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?“ (Mk 8:36, 37) Isegi kenadusel on oma piirid. Hinnatute jaoks võib lõpp iseenesest pakkuda varju surmava ohu eest, mis on sotsiaalse elegantsi meeldivuse pöördumata südames: „Soov saavutada mõjuvõimu ja teiste lugupidamist võib tingida hästi korrastatud elu. Enesest lugupidamine võib panna meid vältima ilmutamast kurja. Isekas süda võib tegeleda heategevusega.“⁵

Erinevus, mis eristab

Paulsen rõhutab ilma kahtluseta, et me ei tohiks kunagi hüljata oma pühendumist sellele, mis on õige, kuid me ei tee head ei iseendale, oma ligimestele ega Jumala tööle, kui eemaldame oma elust kaastunde. Kaastunne on kena-olemise oluline koostisosa ja Jeesusel oli seda külluslikult: „Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast.“ (Mt 9:36) 

Tema hool ei piirdunud pealispinnaga, Tema sisemine mõte ei olnud: ma loodan, et inimestele meeldivad minu uued sandaalid. Ta ei elanud näivuse nimel ja Ta ei mõistnud kohut näivuse alusel. Kuula Teda veel kord, kui Ta rahvaga kõneleb, kaasa arvatud oma alati kohal olevate seltsiliste, variseridega: „Eks ole: Mooses on andnud teile ümberlõikamise – kuigi see ei ole pärit Mooseselt, vaid esiisadelt – ja te lõikate inimese ümber ka hingamispäeval. Kui inimese peab ümber lõikama hingamispäeval, et Moosese Seadus ei jääks täitmata, miks te siis minu peale tigedad olete, et ma olen kogu inimese terveks teinud hingamispäeval? Ärge tehke kohtuotsust näo järgi, vaid tehke õiglane otsus!“ (Jh 7:22–24)

Ta teadis, kust Ta on pärit, miks Ta seal oli, kuhu Ta oli teel ja kuidas kohut mõista. Tema isik, Tema viisid, Tema sõnum rikkus vaimuliku, sotsiaalse ja poliitilise status quo, ilma et Ta oleks muutunud poliitiliseks, sest Jumala teed hämmastavad paratamatult langenud inimkonna viise ja stiili. Ja kui korrumpeerunud usuline administratsioon otsustas koos pühendunud variseridega Ta peatada, saadeti valvurid Teda kinni võtma, kuid valvurid tulid tagasi tühjade kätega. Nende saatjad küsisid: „Miks te ei toonud teda?“ Templisulased vastasid: „Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene.“ (Jh 7:45, 46) Ellen White selgitab seda nii: keegi ei olnud kunagi nõnda rääkinud, kuna keegi polnud kunagi nõnda elanud: „Tema sõnades oli veenev vägi, kuna need sõnad tulid puhtast ja pühast südamest, mis on täis armastust ja kaastunnet, heatahtlikkust ja tõde“.⁶

Võibki olla, et eesmärk olla hea võib olla vale eesmärk, vale fookus adventistile, pealiskaudne eesmärk. Ehk peaks meie eesmärk olema sügavam ja kõrgem. Kuidas oleks sellega: olla nagu Jeesus? Nagu ütles üks meie uurimuses osalenu: „Mida lähemale me Jeesusele saame, seda lahkemad me oleme.“ Ja lugedes Merriam-Websteri sõnastikku, võime öelda: „Mida lähemale me Jeesusele saame, seda kenamad me oleme.“ 

Lael Caesaril ei ole midagi kenaduse vastu, kuid peamiselt soovib ta olla nagu Jeesus. Ta on ajakirja Adventist Review abitoimetaja. 

Lahkuse kultuur

21 sajandit tagasi tuletas apostel Pauluse kiri Kolossa usklikele meelde: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega.“ (Kl 3:12) Ta nimetas lahkust ühena Vaimu viljast (Gl 5:22).

Lahkus on ka täna kõrges hinnas, eriti ühiskonnas, kus näib valitsevat lahkusetus. Need, kes sellele mitteteaduslikule uurimusele vastasid, näitasid, et lahkus on osa meie adventistlikust ethos’est. 

Meie ees seisab väljakutse lahkust paljundada, armastuse ja armu vormis, nii et seda jaguks neile, kes näivad seda vähim ära teeninud olevat. Vaid siis, kui kogeme enda elus Jumala lahkust, suudame seda lahkust teistele peegeldada.

1. Webster’s Third New International Dictionary, s.v. “nice.”
2. Jan Paulsen, Where Are We Going? (Nampa, Idaho: Pacific Press Pub. Assn., 2011), lk 21.
3. “Peaaegu” seepärast, et “armastus katab kinni pattude hulga” (1Pt 4:8), kuid see ei vabanda jultumust või läbematust. 
4. Ellen G. White, Christian Service (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1925), lk 231.
5. Ellen G. White, Tee Kristuse juurde, lk 58.
6. Ellen G. White, Terviseteenistus, lk 469.