„Kristlus kui ühiskondlik kokkulepe on möödanik,” sedastas Ühendkuningriigi ajaleht The Guardian. Osundades Stephen Bullivanti, St Mary ülikooli professori uurimust, võib teha järelduse, et „uus ühiskondlik kokkulepe on religioonitus” ja need harvad, kes on religioossed, ujuvad vastuvoolu. Seitsmenda päeva adventistide koguduse juhid ja koguduseliikmed, kes said kokku Trans-Euroopa divisjoni (TED) piiblikonverentsil, ei ole sellega nõus. Nagu peakonverentsi asejuht Artur Stele oma palvuses rohkem kui kord sõnas: „Pidage meeles üleloomulikku vaadet.” Ta lisas: „Inimlikult võttes ei ole kogudusel tulevikku,” kuid seejärel rääkis ta sellest, kuidas Apostlite tegude raamat annab talle lootust.
Stele märkis, et Apostlite tegude raamatus valatakse Püha Vaim välja viiele erinevale grupile: jüngritele (Ap 2), samaarlastele (Ap 8), Saulusele/Paulusele (Ap 9), paganatele (Ap 10) ja koguduseliikmetele (Ap 19).
„Kui Püha Vaim saab muuta Sauluse Pauluseks, siis mida saab Ta teha meiega Euroopas?” esitas Stele väljakutse. „Kuidas saame innustada pastoreid suuremale teenistusele? Kuidas saame kaasta koguduseliikmeid koguduse missiooni täitmisele? Kuidas saame oma sõnumiga jõuda ilmaliku mõtteviisini? Kuidas saame kasvatada usaldust koguduse põhitõdede suhtes? Kuidas saame jõuda teiste religioonideni?”
Tema vastus oli selge ja mõnele näis see üsna lihtne. „Kui kogudus kuulub Jumalale, siis vastutab Püha Vaim selle missiooni ja koguduse üleloomulike aspektide eest.” Stele sõnas, et Püha Vaimu teod Apostlite tegude raamatus on „julguse ja lootuse allikas, see muudab probleemi potentsiaaliks ja vaenlased sõpradeks. Parimad päevad Euroopas on alles ees.”
See „parimad päevad Euroopas” muutus 17.–19. juunil Newboldi kolledžis toimunud piiblikonverentsi tugevaks fookuseks. Konverentsi 125 osalejat arutasid teoloogia ja praktilise teenimise probleemide ja väljakutsete üle.
Eestist osales piiblikonverentsil viis inimest (pildil vasakult): Jaanus-Janari Kogerman, Virve Toom, Andres Ploompuu, Olavi Laur ja Ivo Käsk.
Piiblikonverentsi keskmes oli mõte sellest, kuidas 21. sajandi Euroopas taasavastada adventismi identiteet ja missioon. Olid nii loengud kui ka töötoad, viimaste seast pidi valima, sest igale poole minna ei jõudnud. „Põhirõhk oli sellel, kuidas me viime muutva sõnumi inimesteni,” sõnas Virve. „Kui me jääme ainult teoloogia tasemele, siis me ei jõua inimesteni, teoloogia tuleb praktikasse rakendada. Konverentsil räägiti sellest, kuidas saame olla piisavalt praktilised, et sõnum jõuaks meid ümbritsevateni.”
Virve rõhutas, et teoloogiline aspekt ei peaks ära kaduma, aga mingil ajal oleme tõenäoliselt liiga teoloogia poole kaldu läinud. Teine mõte, mida Virve konverentsilt meenutas, puudutab koguduse rolli. „Peame läbi mõtlema, mis on kogudus. Kas see on teater, klassiruum, spaa või haigla või suhtlemiskoht või midagi muud? Arutluse käigus peaks selguma, mida me tahame ja kes me oleme, mis on kogudus meie jaoks. Sageli me ei mõtle seda läbi ja käime rutiinis edasi, arvates, et kui nii kaua oleme sedasi teinud, siis peab edasi ka nii minema.”
Praktilise kristluse teema jäi kõlama ka Olavi jaoks. Pastor Jaques Venter rääkis konverentsil kogukonnaga suhtlemisest. „Ta näitas meile satelliitpilti enda majast, rääkis oma perest, kes selles majas elavad ja millega tegelevad. Seejärel rääkis oma naabrist, tema perest ja mis ala peal keegi töötab ja et tema lapselapsed lõpetasid kooli. Nii nimetas ta terve ümbruskonna inimesed ja selle, kes millega tegeleb,” rääkis Olavi. Seejärel tõi Venter esile neli sammu, kuidas kogukonda siseneda: kuula inimesi, ela teiste elule kaasa, tee koostööd, osaledes nendes tegevustes, millega selles kogukonnas tegeletakse, ja püüa jääda sellesse kogukonda võimalikult kauaks. „Ta ei rääkinud teooriast, vaid rääkis sellest, kuidas ta elab. See oli muljetavaldav. Olles inimestega kursis, saab jagada oma arvamusi,” meenutas Olavi kuuldut, lisades veel, et Eesti grupil oli konverentsil ka omavahel väga tore aeg: „Väga tore oli koos olla, meil oli vahva aeg koos.”
Jaanus-Janari võttis konverentsilt kaasa teadmise, et meie kogudus mõtleb aktiivselt sellele, kuidas jõuda inimesteni, kes täna veel Kristust ei tunne, unustamata sealjuures oma identiteedi põhiolemust. Üks meeldejäävaid töötubasid oli Adrian Pecki töötuba, kus räägiti sellest, kas me tegelikult ka oleme valmis kõiki inimesi vastu võtma. „Vastus oli, et kuigi me seda ütleme, siis loomulikult see nii ei ole. Kui sinult küsitakse, kas sa oled valmis, et kogudus kasvaks ja inimesed tuleksid Jumala juurde, siis sa tahaksid seda hea meelega,” sõnas Jaanus-Janari, lisades, et aga enamus inimesi on teistsugused kui meie ja nii tekib üksteisega kohanemisel selliseid raskusi, et praktikas ei soovita inimeste lisandumist.
Ka Andres tõdes, et on meeldiv, et meie divisjoni tasemel mõeldakse julgelt ja kaasaegselt, samas ollakse vägagi teadlikud väljakutsetest, mis meil siin Euroopas on. „Ühest küljest ei olnud kuuldu midagi uut, aga mulle meeldis see ühine arusaamine, et me oleme siiski divisjoni tasemel, unioonide ja liitude tasemel oma mõtteviisilt jõudnud sarnastele järeldustele.” Muutunud maailmas on Andrese sõnul kogudusel väljakutse ka ise muutuda. „Meie ülemaailmne kogudus on ajaga muutunud väga multikultuurseks ja üks küsimus, mida kohapeal põhjalikult lahati, oli, kuidas peaksime suhtuma kultuuri. Kas kristlus peaks olema kultuurideülene, peaks sellega samastuma või peaks kultuur olema tähtsam?” Andres rääkis, et ühistes aruteludes mõtiskleti kultuuri ja usu seotuse üle väga palju. „Kultuur on igas mõttes meie suur mõjutaja.”
In English