Kuidas isekeskis rahu saavutada?
Ma olen selle looga elanud nüüdseks 50 aastat, alates ajast, mil see mind ühel hallil jaanuaripäeval minu klassiruumis kätte sai. Toona oli see lugu vaprast lapsest, kes oli veidi vanem kui mina. Just seepärast leidsin selle klassist, kus olid ka teised lapsesõbralikud lood.
Hiljem muutus see külma peaga taktikalise planeerimise looks, võib-olla sellepärast, et see oli omadus, mida vajasin nooruses ja keskealise täiskasvanuna, mil iga nurga peal haigutas ületamatu kuristik ja minu päevi täitsid ametialased ja isiklikud lõhangud.
Veelgi hiljem on see saanud looks, mis juhtus umbes samal ajal, kui see ajakiri [Adventist Review] 170 aastat tagasi rajati, see lugu on muutunud mulle metafooriks sellest, kuidas me ehitame sildu üle lõhede, mis üsna loomulikul kombel meie kui inimeste, gruppide, koguduste ja isegi suurte kristlike organisatsioonide vahele kasvavad.
Ma kahtlustan, et ei ole ainuke, kes nendega maadleb, isegi selles loos. Nagu luuletaja Robert Frost sõnas: „Ma lausun seda ohates kusagil ajastutes ja ajastutes“1, kui järjekordne eluhetk näitab mulle tahku, millest olen aastate jooksul mööda vaadanud. Ja nii peabki olema: häid lugusid ei ole võimalik lõpuni mõista.
1847. aasta sügiseks olid Ameerika Ühendriikide ja Kanada suhete soojenemise kolm aastakümmet peaaegu kustutanud mälestused sõjast, mis oli 1812. aastal saanud alguse tülist Niagara jõe piiri üle. Mõlema poole valitsusi ja ettevõtjaid oli veennud õitsev majandus jõest lõuna pool ja majanduslik potentsiaal põhjas. Et kiirevoolulist jõge ületada, oli tarvis silda, mis märgiks piiri Briti impeeriumi ja rahva vahel, mis oli end vaid 70 aasta eest Briti impeeriumist sõltumatuks kuulutanud.
Palgati insenerid, kelle ülesanne oli projekteerida esimene sild, mis pidi rajatama kohta, mida peeti ületamatuks ja reetlikuks kuruks – Whirlpool Rapids’isse, kuulsa joa vahetusse lähedusse. Kitsaim koht kahe kalda vahel oli 244 meetrit lai ja 68 meetrit sügav. Olenevalt sellest, missugust versiooni eelistada, lahendas ehitustööde ülevaataja Theodore Hulett selle arhitektuuripusle, kuidas silda ehitada, ainuisikuliselt või sai ideid selleks, vaadates, kuidas poisid Whirlpool Rapids’i kohal oma tuulelohesid lennutasid.
Hulett korraldas jaanuaris, talve külmimal kuul, tuulelohe lennutamise võistlused, eesmärgiks maandada tuulelohe ja selle nöör teisele poole kuru. Võistluskutsele vastas hulgaliselt nii Ameerika kui ka Kanada poisse, auhinnaraha oli 5 dollarit, mis tänapäevases vastes on üle 150 dollari nii Kanada kui USA valuutas. Üks andekas lohelennutaja, 16-aastane Homan Walsh ületas oma tuulelohega kuru edukalt ja maandas lohe Ameerika poolel üsna võistluse alguses, kuid tema lohe nöör purunes. Vaeveldes üle nädala Kanada pool valitsenud halva ilma tõttu, sai Walsh lõpuks oma lohe siiski kätte ja proovis kahe nädala pärast uuesti. Ta rullis lahti sadade meetrite pikkuses nööri ja läänetuuled kandsid tema lohe, mida nimetati kujundlikult Union’iks (liit, ek), üle järsakukohtade. Päevaveeres, kui tuuled vaibusid, jäi Union USA poolel puuokstesse kinni ja Hulleti abilised sidusid nööri kinni.
Kaht territooriumi ühendas üksainuke nöör – üks tuulelohenöör.
Sellesama nööri kohale tõmbasid Hulleti insenerid veidi raskema nööri. Ja üle selle raskema nööri tõmmati veelgi raskem nöör. Ja üle veelgi raskema nööri tõmmati köis. Ja üle köie esimene metalltraat, kuni trossikiud kiu haaval, samm sammu haaval, järk-järgult, ent järelejätmatult ehitati üle Niagara jõe esimene sild.
See kõik seisis ühe tuulelohenööri peal.
See ei ole tavaline süžee loole, mis räägib kahe eri poole ületamisest. Tavaliselt räägime teistsuguseid lugusid, isegi kangelaslikke, mis nõuavad ületamatu ületamiseks suurejoonelisust. Richard Nixon peab minema Hiinasse. Anwar Sadat peab minema Jeruusalemma. Presidendid ja peaministrid peavad seisma kuskil kauges kohas neutraalsel alal kaamerate ees, suruma kätt ja näitama, et külm sõda on läbi. Mida on võimalik saavutada millegi nii ebaolulisega – jah, nii õrnaga –, nagu seda on tuulelohe nöör?
Kõigi nende kangelaslike tegude taga, mis pälvivad meie tähelepanu pealkirjades, on sadu väikseid momente, millest kogu lepitus sõltub. Keegi võtab telefoni, isegi punase telefoni, ja helistab inimesele, keda on juba kaua aega peetud vaenlaseks. Kaks sõdiva poole diplomaati lähevad järelvalveta jalutuskäigule Šveitsi lumisesse metsa. Väike märkmepaber, mida ulatatakse pingeliste läbirääkimiste ajal ühest käest teise, annab selles vanas ja keerulises riiuasjas märku uuest lahendusest.
Jah, olgu öeldud: kõigi lootusrikaste momentide taga, kui meie murtud ja uhke inimlikkus teeb rahu teise murtud ja uhke inimlikkusega, on nöör, tuulelohe nöör. Keegi neelatab raskelt ja paneb tahtejõu abil kõrvale kõik mälestused haigetsaamisest ja saadab välja oliivioksa, või lihtsalt oksa – oponendile nõukogu koosolekul või koguduse koosolekul. Keegi palvetab nädalaid apostel Pauluse noomituse järgi: „Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!“ (Kl 3:13) ja võtab kõheldes kausi ja rätiku. Juhid – tõesti, ka kirikujuhid – panevad teadlikult kõrvale partisanide käratsemise ja kõik õiged väited ja saadavad välja lihtsa elegantse sõnumi: „Räägime.“
Igasugune lepitus sõltub lõpuks nii habrastest asjadest nagu tuulelohenöörid.
Kolmteist aastat ja mõned „tulevahetused“ tagasi alustasin selle ajakirja toimetajaveergu selliste ridadega: „Kui mul oleks üleliigne miljon dollarit ja kavatsus see ära anda, siis looksin arvatavasti Homan Walshi Võimalikkuse autasu ning annaksin igal aastal hea hulga raha mõnele adventistile, kes võtab ette meid eristava lõhe ületamise raske töö.“2
Mul on kurb täna tõdeda, et esimest Homan Walshi Võimalikkuse autasu ei ole tänaseni üle antud – kurb mitte sellepärast, et mul ei ole siiani üleliigset miljonit dollarit, vaid kurb sellepärast, et kandidaate sellisele autasule näib olevat nii vähe.
Sulle pole vaja üle korrata, et me elame killustunud ajal. Kõigi maailma rahvaste pingeline partisanlik poliitiline kultuur, kuid eriti Ameerika Ühendriikides praegu, on imbunud nende hulka, kes ütlevad, et „hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus“ (Ilm 12:17). Blogide ja laavana valguvate uudiskirjade barrikaadide tagant tulistame oma valanguid nende pihta, kelle otsused ja väärtused lähevad meie omadega vastuollu. Nad ei ole pelgalt need, kes on teisel arvamusel: nad on valel arvamusel, pigem VALEL! arvamusel. Nii rumalat, selgrootut, hoolimatut või mõttetut inimest polegi enne siin planeedil elanud kui need, keda kiirustades demoniseerime.
Peitudes pseudonüümide ja veebiaadresside taha, mis annavad meile avaliku kuvandi, et toetame kõike, „mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav“ (Fl 4:8), rebime me üksteist karnivoori metsikusega – missugune iroonia liikumises, kus kõige ägedamaid lahinguid peetakse sageli taimetoitlaste ja lihasööjate vahel. Päeva pearoog on punane liha – tuline hoolimatu retoorika, mis peaks meile võitma sõpru ja mõjutama meie vaenlasi.
Igasugused lahkhelid, olgu need kogudusesisesed lahingud kiriku vaiba värvuse üle või pingeline ja pikaleveninud vastasseis selle üle, kas ordineerida kvalifitseeritud naisi evangeeliumitööle, on andnud piisavalt kütust, et soojendada nende seisukohtade kaitsjaid ja kõrvetada teise poole „vaenlasi“.
Jeesus kirjeldas oma ettekuulutuses Tema teisele tulekule eelnevast mässu, öeldes vankumatult, et see on aeg, mil „jahtub paljude armastus“ (Mt 24:12). See on loogilises kooskõlas sellega, et paljude viha, isegi usklike viha kasvab kiiresti, sest nagu lohe, kes sellisest vaenust jõudu ammutab, teavad nemadki, et aeg on üürike (Ilm 12:12).
Kas ma liialdan värvidega või tundub see lugu ka sulle tuttav?
Kas on veel võimalus ehitada sild, mis ületaks ületamatu? Kas on veel hetk, mil me võiksime kujutleda, et tuulelohe nöör maandub teisel poolel, kas või veidikeseks? Kas on veel tuhandeid – ei, miljoneid – ausameelseid seitsmenda päeva adventiste, kes on kuulnud ja kuulanud Pauluse pöördumist?
„Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna.“ (2Kr 5:16–19)
Ma usun, et selles rändurite liikumises on tegelikult loendamatu arv ustavaid, kes igatsevad siiski lepituse järele, isegi nendega, kes on neile haiget teinud. Mõnel neist on veel meeles laul, mida sõdurid Ameerika kodusõja aegu lõkketule ääres laulsid, just sel ajal, 1860ndatel, kui organiseeriti meie kogudus:
On palju südameid, mis on täna õhtul väsinud,
soovides, et see sõda lõpeks.
On palju südameid, kes otsivad õigust,
et näha rahu koitu.
Täna telkides, täna telkides,
täna vanas laagris telkides.
Selle liikumise tulevik – üks ütleb, et maailm lõpeb tules, teine ütleb, et jääs3 – ei sõltu kaugete koguduste liitude või divisjonide esimeestest, kes loodetavasti on nõus rääkima, on nõus aedu parandama ja usaldama edaspidigi neid, kellega ollakse eri meelt. Olgu sõna selge: neil on mängida abistav osa, kuid nad saavad juhtida vaid siis, kui teised otsustavad järgneda. Adventismi tulevikku ei otsustata mõnel tulevikus toimuval peakonverentsi töökoosolekul, kus lõpuks ometi otsustatakse mõne elegantse sillaprojekti üle või praeguste ületamatute kuristike teemal.
Selle liikumise tulevik on ehitatud sadade – sadade tuhandete – väikeste ja habraste tuulelohenööride peale, mis maanduvad armulikult kohtades, mis pole viimastel aastatel juba väga pikka aega näinud armunööri. See ehitatakse üles leppimistele, mis sõlmitakse köögilaua taga abikaasade vahel, nõupidamislaudade ääres kogudusevanemate vahel. See lepitus saab teoks, kui terava keelega hingamispäevakooli-võitlejad lõpuks ometi nõustuvad, et „tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu“ (Ef 2:14).
Just nii saab see teoks.
Palu leplikku vaimu. Kõik suured asjad algavad palvega „ja suurim neist on armastus“ (1Kr 13:13). See tähendab sageli vastukarva palvetamist, vastu meie enda loomulikku südamesundi, mis eeldab, et meil on õigus, eriti juhtudel, kui me kaitseme „tõde“. Me oleme kõik teadlikud, et aeg-ajalt me eksime tõsiasjadega. George H. W. Bush oli USA 41., mitte 43. president – fakt, mida kõiki toimetajaid on kutsutud üles üle kontrollima. Meile on väga vastumeelne tunnistada, et me võiksime kas või potentsiaalselt eksida, näiteks mõne pikka aega tõeks peetud imperatiivi suhtes taimetoidumenüüs või arusaamises, missugune on Püha Vaimu võim selles osas, kes saab missuguse anni, et kogudust õnnistada.
Ja me ei anna kriipsu võrragi järele, vaatamata sellele, et me ei saa Issanda mäele – enne kui hakkame siiralt ja seni tundmatuks jäänud suhtumisega paluma lepitust nendega, kelle arvame kindlas eksituses olevat. Selline sisemine muutus ei teki meie ellu ühe hetkega ja iseenesest, kui laulame koguduse nõukogu koosolekul „Õla kõrval õlg“ või „Kum Bah Ya“. Iga suvalise hetke emotsioonid kaovad sama kiiresti, nagu nad tulevad, kui meis ei ole pidevat eesmärgipärast pühendumist lepituse pärast palvetada: kõigepealt meie enda südames ja seejärel nende südames, kellega me oleme eri meelt. Palvetage lakkamata, ja palvetage lepituse pärast.
Olge ärksad oliiviokste ja tuulelohenööride osas. Kõige väiksematest ja peenematest trossikiududest sai alus sillale, mis lõpuks kandis vedureid. Oliivioks võib esmapilgul paista tähtsusetu oksaraona, üks lihtne kergestisüttiv oks, mis võtab kergesti külge meie vihatule. Aga need, kes on armus saanud osa leplikust vaimust, näevad elumärke seal, kus teised näevad hävitavat tuld.
Oma abielu algusaastail leppisime Debbyga kokku märguandes, mida kasutame siis, kui kumbki meist soovib lõpetada vaidlust, mis oli saanud alguse WC-poti ülesjäetud kaanest või sahtlisse tagasi panemata jäänud lauanõudest. Kumbki meist pidi neil hetkedel näilise pahurusega ütlema: „Ma armastan sind!“, millele teine pidi sama pahurusega vastama: „Ma armastan sind ka!“ Me õppisime, nagu kaua abielus olnud paarid ikka õpivad, nägema väikseid lootusrikkaid märke, et see konflikt ei pea tegelikult edasi kestma, et üsna pea saame me jälle naerda oma narruse üle, millest meie tülitsemine alguse sai.
Nõukogude koosolekutel saab see väike märguanne olla väike ohe, teadvustus, et vastaspoole argumentatsioonis on kas või pisut alust. Juhatuste koosolekutel võib see ilmneda vastaspoole õnnitlemises selguse või läbimõelduse eest, millega ta on oma arusaamist jaganud. Proovi selle hetke äratundmist ja oliivioksa pakkumist, sellest võib välja kasvada terveid suuri harusid.
Väldi demagooge. Demagoogid on need, kes ütlevad, et „teise poolega“ rääkimine on „reeturlik“ või „kompromissile minemise“ märk, esimene samm vea poole. Sellised mehed ja naised ei ole väga palju oma Piiblit lugenud, sest Piibel kutsub meid korduvalt näitama üles samasugust austust nende vastu, kellega me nõus ei ole, nagu nende vastu, kes on meie suurimad toetajad.
Ka Ellen White tuletab meile meelde Jeesuse eeskuju: „Jeesus ei hoidunud ütlemast tõde, ent lausus seda alati armastuses. Rahvaga suhtlemisel avaldus tema sügav peenetundelisus ning lahke tähelepanelikkus. Iialgi ei öelnud ta vajaduseta ainsatki karmi sõna, kunagi ei valmistanud ta õrnale hingele tarbetut valu. Jeesus ei pahandanud inimestega nende nõrkuste pärast, rääkis aga tõde alati armastuses.“4
Need, kes suudavad nii silda ette kujutada kui ka aidata seda ehitada, peaksid olema valmis selleks, et nende motiive mõistetakse alatasa valesti – mõlema poole esindajate seas. Nende ustavus ja motiivid on lõputu tagarääkimise allikas neile, kes keelduvad kuulamast evangeeliumi kutset rahule ühe usukogukonna sees. „Vaenlasega rääkimine“ ei ole mitte uskmatuse märk, nagu mõned võivad väita, vaid usu märk. Vaid kindel usk, mis pärineb Jeesuse teenetest ja mitte loogika tarkusest, on piisavalt pädev, et pidada läbirääkimisi oponeerivate vaadetega.
Ja me peame läbi rääkima, kuna teise jutu selge kuulamine on tagatis selleks, et üksteist ei rünnata loogika retooriliste Molotovi kokteilidega, et arutletakse tegelike probleemide üle ja selle üle, kuidas neid lahendada. Need, kes ehitavad habrastest tuulelohenööridest sildu, peaksid olema valmis selleks, et nende peal käiakse, sest silla järeleproovimine näitab, kas see kannatab liiklust ja muutub suhtlemise ja ühendatuse teeks.
Ole rahutegija. Sageli meenutame endale, et Roomat ei ehitatud ühe päevaga. Nagu ka Jeruusalemma. Kui Jeesus on läinud ja meile aseme valmistanud (Jh 14:2), on Ta teinud uuest Jeruusalemmast oma meisterlikkuse vesimärgi – nii nagu Tema Vaim kujundab mehi ja naisi, kes armu läbi selle linna pärivad. Mitmed viited konfliktile koguduses Apostlite tegude raamatus, Peetruse, Johannese ja Pauluse kirjades näitavad, et lepitamise ülesanne on Jeesuse Kristuse koguduses kesksel kohal, nagu ka evangeeliumi kuulutamise, pastoraalse hoolekande ja kaastunde ülesanded.
Nii kaua kui Jumala koguduses on inimesi, on lepitus vajalik, sest isegi lähimad sõbrad peavad teinekord otsustama saada omavahel lepitatud, selle asemel et arvamuste erinevus puhkeks uueks maailmasõjaks. Lepitust ei ole võimalik saavutada juhusliku palvemõminaga, sõnadega, mida omistatakse Franciscus Assisile („Issand, tee minust oma rahu tööriist“) või John Lennoni laulu „Give Peace a Chance“ laulusõnade ümisemisega. See nõuab tunde, päevi, nädalaid ja kuid rasket ja sageli tänamatut jõupingutust nende poolt, kes mõistavad, et ühtsus sepistatakse tules, see ei kuku taevast alla. Nagu iga keevitustöö puhul, tekib ka usklike kokkukeevitamise juures kuumust ja sädemeid, kui me soovime, et see keevitus jääks kestma. Me saame ühtsuse eest tasu vaid siis, kui oleme andnud ja selle saavutamise nimel millestki loobunud.
Soovin lõpetuseks äratada üles 13 aasta taguse auhinnaettepaneku – kuulutada välja Homan Walshi Võimalikkuse auhinna laureaat.
Ei, ma ei ole võitjale leidnud miljonit dollarit, kuid ma luban, et selle ajakirja – millest Ellen White rääkis samal aastal, kui Homan lennutas oma lohet – ressursid on vabad, et tähistada ja suunata igal aastal tähelepanu sellele mehele või naisele, teismelisele või lapsele, kes meie seast ilmutab oma elus parimal määral tuulelohenööri lennutamist ja rahutegemist.
Bill Knott
1. Robert Frost, „The Road Not Taken,“ The Poetry of Robert Frost (New York: Holt, Rinehart, and Winston, Inc; 1969), lk 105. Vabatõlge eesti keelde.
2. Bill Knott, „One Strand at a Time,“ Adventist Review (13.10.2005).
3. Robert Frost, „Fire and Ice,“ The Poetry of Robert Frost (New York: Holt, Rinehart, and Winston, Inc; 1969), lk 220. Vabatõlge eesti keelde.
4. Ellen G. White, Tee Kristuse juurde, orig lk 12.
In English