Sõna „pühamu“ võttis eesti keeles kasutusele Johannes Voldemar Veski ja selle tähendus on Vikisõnastiku järgi püha koht või püha ehitis. Vanas ja Uues Testamendis on seda sõna kasutatud 134 tekstis (1997. a tõlge). Entsüklopeedilistest andmetest olulisem on aga teadmine, et pühamu oli Iisraeli kui Jumala rahva jaoks keskne koht nende uskumustes ja Jumala kummardamises. See sai selleks siis, kui Mooses lasi Jumalast inspireerituna ehitada kogudusetelgi, ja hiljem kandus sama tähendus üle ka Saalomoni poolt ehitatud templile.
Isegi ajal, mil Jeruusalemma müürid ja seal asuv tempel olid varemeis, ei kadunud pühamu Babüloonia vangistuses olevate juutide mõtteist kuhugi. Seda ilmestab kõige paremini pilt palvetavast prohvet Taanielist, kellest me loeme: „Aga kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis läks ta oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud.“ (Tn 6:11) Palvetada võis ju nelja ilmakaare poole, kuid siin on eriline rõhk akendel, mis olid avatud Jeruusalemma poole – templi poole.
See läheb hästi kokku sõnadega kuningas Saalomoni palvest Jeruusalemma templi pühitsemisel: „Aga pöördu oma sulase palve ja ta anumise poole, Issand, mu Jumal, et sa kuuleksid kaebehüüdu ja palvet, mida su sulane palvetab sinu ees, et su silmad oleksid lahti päevad ja ööd selle koja kohal, selle paiga kohal, mille kohta sa oled öelnud, et sa paned sinna oma nime ja kuuled palvet, mida su sulane palvetab selle paiga poole! Kuule siis oma sulase ja oma Iisraeli rahva anumist, kuidas nad palvetavad selle paiga poole! Jah, kuule paigast, kus sa elad – taevast! Ja kui sa kuuled, siis anna andeks!“ (2Aj 7:19–21)
Pühamu seitsmenda päeva adventistide koguduses
Tundub, et sama oluline roll, nagu sellel oli muistses Iisraelis, on pühamul ka seitsmenda päeva adventistide koguduses. E. G. White on adventkoguduse kohta öelnud: „Te kõnnite samal teel nagu muistne Iisrael.“ „Me kordame selle rahva ajalugu.“ („Tunnistused kogudusele“, 5. kd, lk 75, 76, 160) Ta on väljendanud neid mõtteid erinevas tähenduses, kuid see sobib suurepäraselt ka seoses pühamuga. Adventkoguduse ajaloos on pühamul märkimisväärne koht. Kui 1844. aastal tabas millerlastest adventusklikke väärarusaama tõttu pettumus – Jeesus Kristus ei tulnudki maa peale tagasi –, siis tõi just tõde pühamust, taevasest pühamust, selguse, milles oli eksitud.
Just see teema – pühamu – oli adventteoloogia üheks alustalaks. Sellest kasvas välja eriline huvi Vana Testamendi pühamu vastu, milles hakati nägema evangeelset tõde Jeesus Kristusest kui Jumala Tallest, kes võtab ära maailma patu. Kogu pühamuteenistus oli suur mõistukõne lunastusloo kõrghetkest, mis kulmineerus Kolgata mäel, kus Jumala Poeg ohverdas meie päästmiseks oma elu.
Pühamu lunastusloo uurimine viis arusaamiseni taevasest pühamust ja teenistusest, mida Jeesus Kristus seal pärast oma surma, ülestõusmist ja taevasseminekut alustas. Samuti jõudis teemasse süvenemine välja ainulaadse õpetuseni eeluurimiskohtust, mis sai taevases pühamus alguse 2300 aasta pikkuse prohvetliku perioodi lõppedes 1844. aastal ja mis puudutab kõiki inimesi, kes on ennast ühel või teisel moel sidunud Jeesuse Kristusega.
Pühamuteenistuse kolm aspekti
Isiklikust vaatepunktist tahaksin välja tuua kolm aspekti, miks õpetus pühamust mulle nii oluline on. Esimene neist seondub tekstiga 2Ms 25:8: „Ja nad tehku mulle pühamu, siis ma asun elama nende keskele.“ Esimese inimpaari loomise kohta on öeldud, et Aadam ja Eeva loodi Jumala näo järgi. Me teame, et olemuselt on inimene sotsiaalne olevus. Me kõik vajame enda ümber inimesi: perekonda, sõpru, kogudust. Heade suheteta ja suhtlemiseta oleme justkui poolikud. Piibel vihjab, et Jumalaga on sama lugu.
Me usume Jumalat kolmes isikus. Kuigi me kummardame ühte Jumalat, on Jumal oma olemuselt kollektiivne: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Kui Poeg 2000 aastat tagasi inimesena maa peal elas, otsis Ta pidevalt suhet oma Isaga. Selleks olid Tema jaoks väga olulised varahommikused hetked, mis olid pühendatud palvevestlustele oma Isaga.
Kui Jeesus oma maise elurännaku lõpul Kolgata ristil rippus, siis ilmselt kõige valulikumad sõnad, mis üle Tema huulte tulid, oli ahastav karje: „„Eloii, eloii, lemaa sabahtani?“ See on tõlgitult: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mk 15:34) See oli südantpurustav igatsus katkenud osaduse järele.
Sarnases osaduses soovib Jumal olla ka inimesega. Soov elada inimeste keskel – olla nendega perekondlikus osaduses nagu lapsevanem oma lastega, keda ta alati oma südames kannab – seda mõtet kannab endas pühamu. Sama mõtet peegeldab ka nimi, mida kasutas Messia kohta prohvet Jesaja – Immaanuel, mille Matteus tõlgib sõnadega „Jumal on meiega“ (Mt 1:23).
Analoogiat võime näha ka Pauluse teoloogias, kui ta räägib inimesest kui Püha Vaimu templist ja kirjas galaatlastele kinnitab: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.“ (Gl 2:20) Üldistavalt öeldes toob pühamu inimese väga lähedasse osadussuhtesse oma Jumalaga.
Järgmine mõttekild pühamuga seoses on lugu Iisraeli kõrberännakust. Just seal lasi Mooses ehitada kogudusetelgi ehk kõrbepühamu ja kogu rännaku kestel saatis seda telki üleloomulik fenomen – päeval kõrge pilvesammas, mis kaitses rahvast päikese kõrvetava kuumuse eest, ja öösel tulesammas, mis valgustas leeri nagu öine tänavavalgustus. See oli igale rändurile nähtav märk Jumala ligiolust. Selle märgiga seoses on meile kirjutatud veel midagi: „Ja iga kord, kui pilv tõusis üles telgi pealt, läksid Iisraeli lapsed teele; ja paika, kuhu pilv jäi seisma, lõid Iisraeli lapsed leeri üles. Issanda käsul läksid Iisraeli lapsed teele ja Issanda käsul lõid nad leeri üles; nad jäid leeri nii kauaks, kuni pilv seisis elamu peal.“ (4Ms 9:17,18)
Pühamu räägib Jumala soovist meid meie elurännakul juhtida. Täna ei rända me läbi kõrbe ja ka kogudusetelki pole enam sellisel kujul olemas. Kuid Jumal kasutab tänapäeval meie juhtimiseks oma Sõna – Piiblit, samuti kasutab Ta selleks E. G. White`i poolt kirja pandud raamatuid, mis aitavad Piiblisse kirjutatut kaasaja kontekstis paremini mõtestada. Jumal juhib ka meie mõtteid, kui me siiralt Tema poole palvetame, ning aitab meil elu keerdkäikudes terve mõistusega orienteeruda. Samuti kasutab Jumal meie juhtimiseks meie südametunnistust ning kohusetunde häält. Nagu näha, on Jumalal ka täna mitmeid võimalusi „pilve- ja tulesambas“ meie eel käia. Meie osa on Temale kogu südamest kuuletuda ja kõhklematult järgneda.
Viimane mõttekild pühamuga seoses viib meid ühe Iisraeli vaimuliku püha juurde. Selleks on lepituspäev. Juudi traditsioonis on lepituspäeva alati seostatud Jumala kohtuga. See oli üks neist suurtest pühadest, mis pidi haarama kogu rahva ja panema neid eriliselt mõtlema meeleparandusele – patukahetsusele ja pattude hülgamisele. „Aga kümnes päev selles seitsmendas kuus on lepituspäev; see olgu teile pühaks kokkutulekuks: alandage siis oma hinged ja ohverdage Issandale tuleohvreid! Sel päeval ärge tehke ühtegi tööd, sest see on teile lepituspäevaks, mil teie eest lepitust toimetatakse Issanda, teie Jumala ees! Jah, igaüks, kes sel päeval ennast ei alanda, hävitatagu oma rahva seast!“ (3Ms 23:27–29)
Mõte kohtust rõhutab inimeste vastutust Jumala ees. Ei ole ükskõik, kuidas me käitume, millised sõnad libisevad üle meie huulte ja milliseid radu pidi uitavad mõtted meie peas. Jumala soov on, et meil oleks selge arusaamine sellest, mis on hea ja mis halb, ning me oleksime kogu südamega pühendunud Jeesus Kristuse kui oma eeskuju järgimisele. Seega seab pühamu meid silmitsi Jumalaga, kes on püha ja vaba igasugusest ülekohtust.
Jumala kohus – kas põhjus tunda hirmu?
Mõte Jumala kohtust ei peaks meid hirmutama. Kuni meie päevadeni on üsna levinud keskaegne lähenemine Jumala kohtule: ähvardamine põrgupiinadega ja vihase Jumala kättemaksuga. See pole piibellik pilt lepituspäevast või Jumala kohtust. Eiramata meie vastutust Jumala ja kaasinimeste ees, tuleb Jumala kohtust rõhutada positiivset pilti. Meie Jumal, kes on Armastus, on ise kohtunik, ja meie Vend ja suurim Sõber Jeesus Kristus on meie Kaitsja. Kui prohvet Taaniel kirjeldab oma raamatus Jumala kohut, siis ta ütleb selle kohta väga lihtsalt, et kohtuotsus langetati “Kõigevägevama pühade kasuks“ (Tn 7:22, Uue Maailma tõlge).
Piibli järgi on meil oma Jumalaga perekondlikud suhted. Iga tõeline lapsevanem selle sõna parimas tähenduses armastab oma last ja hoolib temast. Maast madalast ümbritseb ta oma järeltulijat armastuse ja hellusega. Jumal võrdleb oma armastust inimese vastu ema armastusega ja ka kohtunikuna ei mineta Ta seda armastust hetkekski. Kui mul inimesena on väga soojad ja sõbralikud ja lähedased suhted oma Jumalaga, siis mõistab Ta kohut minu kasuks. Miks peaksin siis kartma suurt maailma lepituspäeva?
Kokkuvõtteks
Neid mõtteid kokku võttes võime pühamus näha Jumala soovi olla meile väga-väga lähedal. Pühamus näeme Jumala soovi meid juhtida ja õpetada, et meie elurada võiks lõppeda igavestel taevastel aasadel. Pühamu aitab meil Jumala ees mitte hirmu tunda, vastupidi, see aitab meil usaldada Teda, kes on meie õnnest ja igavesest heaolust huvitatud sageli rohkem kui me ise. Nii et pühamut vaadeldes ja tundma õppides võime rõõmuga õhata: kui suur küll on meie Issand!
Rein Kalmus on Türi, Paide ja Põltsamaa koguduste pastor
In English