Auline tempel

„Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud.“ (Ps 139:14)

Taaveti ülistus inimkeha ilu ja imelisuse teemal on üks peamisi põhjuseid, millega me võime õigustatult uskuda loomisse, vastandina uskumatule arusaamisele, et elu, nagu me seda tunneme, sündis juhuslikult. Iga meie viiest meelest – nägemine, haistmine, kompamine, maitsmine, kuulmine – ilmestab Jumala loova väe imelisust.

Võtkem näiteks aju. Aju on keeruline ja fantastiline. Palju enam kui kuhi omavahel suhtlevaid rakke, see annab elule mõtte, see võimaldab meil mõelda minevikule, õppida uusi teadmisi ja ehitada üles tulevikku. See imeline organ ütleb, kes me oleme, mida me tunneme ja kuidas me saame olla õnnelikud. See juhib meie olemasolemist imelisel moel.

Aju moodustub umbes 86 miljardist närvirakust. Juba sünnihetkel on meie ajul olemas enamus neuroneid, mis määratlevad ära selle, mida tähendab olla isiksus. Lapse teiseks eluaastaks moodustab lapse aju 80% täiskasvanud aju suurusest. 

Teadlased tunnistavad, et nad on kaugel sellest, et aju kõiki salapärasid ära seletada. Pane end proovile: kas suudad ära lugeda selle teksti:

VSTAVALT IGNLISE ÜLKIOOLI UURNGILE TLUEB VLÄJA, ET PLOE OLULNIE, MIS JRÄJEKORRAS THÄED ON, AINKUE OLULNIE ASI ON SEE, ET ESIEMNE JA VIMINAE THÄT OLESKID ÕGSIES KHOAS. KIÕK ÜLEJNÄÄU VIÕB OLLA TIÄLEIK SGEADUS JA SA SDUUAD LGUDEA IMLA PROLEEMBITEDA. PHÕJUS SLEKEKS ON SEE, ET ME EI LOE IGA ÜSKIKUT THÄTE, VAID SNÕU TREVIKUNA.

Võimekus kogu aeg õppida

Aju imekspandavad võimed ei piirdu sellega. Kas teadsid, et naise aju kasvab pärast seda, kui naine on sünnitanud? Hormonaalsed muutused pärast lapse sünnitamist tingivad anatoomilisi muutusi, mis puudutab argumenteerimist, motivatsiooni ja emotsioone. Peamised muutuvad piirkonnad on hipokampus (õppimine ja mälu), hüpotalamus (seostub emaliku motivatsiooni ja tundega), mustaine ja amygdala (emotsioonide töötlemine), kiirusagar (ruumiline asetus ja liigitamise kooskõlastamine) ja prefrontaalne ajukoor (argumenteerimine ja otsustamine). Sellised muutused annavad naistele parema võimekuse vastsündinud lapse eest hoolt kanda.¹

Lisaks meie keha erinevate funktsioonide kontrollimisele, nagu näiteks toidu manustamine, magamine ja kehatemperatuur, on aju ekspert ka otsuste langetamisel. Sa võid mõelda: me teame, et meie otsustusprotsess on seotud ajuga, selles pole midagi uut. Uus on see, kuidas hinnata viimistletud analüüsi, mida otsuse langetamise olukord nõuab. Näiteks viib otsustusprotsessi, kas võtta uus tööpakkumine vastu või mitte, läbi prefrontaalne ajukoor (see osa ajust, mis asub otsmiku piirkonnas). Oxfordi ülikooli teadlased on leidnud, et prefrontaalne ajukoor on inimestele ainuomane. See piirkond, mida nimetatakse otsmikusagaraks, on seotud strateegilise planeerimise ja otsuste langetamisega, aga ka tegevuste sooritamisega samaaegselt. See piirkond on ainuomane inimestele, loomadel midagi sarnast ei esine.²

Puhkus – imeline ravim

Täiskasvanud aju kaalub umbes 1300 grammi (2% inimese kehakaalust), kuid see on võimeline töötlema lõputut arvu tegevusi, kalkulatsioone, tundeid ja olukordi. Et maksimaalselt toimida, on aju vajadused üsna lihtsad: toit, vesi, hapnik ja puhkus. Räägime puhkusest.

Kas teadsid, et ebapiisav uni võib meie aju kahjustada samamoodi nagu alkoholi joomine? Stanfordi ülikoolis läbi viidud uurimuste käigus leiti, et inimesed, kes olid ärkvel 19 tundi, tegid tähelepanu nõudvates testides rohkem vigu kui need, kelle veres oli 0,8 g alkoholi (see hulk on võrdne nelja klaasi õlu, kolme klaasi veini või kolme klaasi viski joomisega).³

Sama uurimuse raames hinnati tomograafiaskaneeringute pilte, mis tehti unevaeguse käes vaevlevate noorte inimeste ajust. Leiti, et ajutegevus frontaalses ajukoores (otsuste langetamine, planeerimine, ülesannete lahendamine) ja väikeajus (motoorne koordinatsioon) on vähenenud. See ja paljud teised uuringud tõestavad seda, mida me niigi teame: kvaliteetuni on oluline nii üldise tervise kui ka eriliselt ajutervise seisukohalt.

Kuid on ka uurimusi, mis kinnitavad, et 30–50% maailma rahvastikust vaevleb unetuse käes.⁴ Hea ööuni on keha, eriti aju seisukohalt väga tähtis. Kui me magame, toodab meie keha hormoone, sünteesib ülekandeaineid ja taastab energiat. Pikaajaline mitterahuldav uni võib lõppeda psühhiaatriliste, neuroloogiliste või teiste häiretega, nagu rahutud jalad, hammaste kiristamine, uneapnoe jm.

Melatoniini, hormooni, mida toodetakse käbikehas ja mida kasutatakse erinevates ülekandeainete süsteemides, peetakse unehormooniks, kuna see tagab madalama vererõhu, glükoositaseme ja kehatemperatuuri, lastes kehal lõdvestuda. Aga kui öösel ründab silma võrkkesta kunstlik valgus, hoiatavad optilised närvid aju, et on aeg ärgata, piirates samal ajal melatoniini tootmist. 

Samal ajal kui melatoniini tootmine öösel valguse tõttu väheneb, tõuseb kortisooli tase. Kortisool hoiab meie keha ärkvel ja aktiivsena ning see on tihedalt seotud viisiga, kuidas me reageerime stressile, keha rasvasisalduse tõusmise, diabeediriski, põletiku tekkimise ja muuga.

Une ja ajutervise vaheline seos on oluline ka teiste tervise- ja heaolu aspektide juures. 

Mida vähem me magame, seda suurem on risk haigestuda vähki. Naised, kes puutuvad sagedamini kokku kunstliku öövalgusega, on riskigrupis haigestuda rinnavähki. Melatoniini seos naissuguhormoonidega selgitab neid tulemusi. Kui melatoniini ei toodeta, leiavad aset olulised hormonaalsed muutused, muutes naised vähi suhtes vastuvõtlikumaks.⁵ 

Unepuudus mõjutab meie immuunsüsteemi. Öisest kunstlikust valgusest (ka vähese intentsiivsusega) tingitud kõrgenenud kortisoolitase muutis rotid haavatavamaks, eriti juhul, kui tegu oli sinise valgusega. Samu tulemusi saab kohaldada inimestele.⁶

Vähene uni on seotud varase vananemise ja neurodegeneratiivsete haigustega. Melatoniinil on antioksüdandi võimalused, mis on olulised, et ennetada keharakkude halbu muutusi.

Unepuudus mõjutab otsuste langetamist. Prefrontaalne ajukoor on ajupiirkond, mis tegeleb suhtlemise, uuenduslikkuse ja hingamisega; selle piirkonna aktiivsus väheneb, kui keha ei saa piisavalt und.⁷

Unepuudus vähendab meie emotsionaalset intelligentsust ja loovust. Inimesed, kes olid 56 tundi magamata, näitasid märkimisväärselt väiksemat empaatiavõimet, vähemat enesekindlust ja impulsside kontrollitust. Kannatas ka positiivne abstraktne mõtlemine.

Tõeliselt imeline

Meie elukogemused on tohutud ja kirjeldamatud. Kõik meie kogemused töödeldakse läbi ajus. Pole siis ime, et Taavet rääkis, et ta on imeliselt ja kardetavalt loodud. Viis, kuidas me saame oma elu eest selle täielikkuses hoolt kanda, on lihtne: toitev toit, piisavalt füüsilist koormust ja küllaldaselt puhkamist. Siis me saame nautida elu nii, nagu Jumal selle meile plaanis, meil on jõudu, energiat ja tarmukust, et olla õnnistuseks teistele. 

Rosana Alves, Ph.D. on Brasiilia São Paulo neuroteaduste keskuse (Neurogenesis Institute Center) direktor

1. P. Kim et al., “The Plasticity of Human Maternal Brain: Longitudinal Changes in Brain Anatomy During the Early Postpartum Period,” Behavioral Neuroscience, 124, no. 5 (2010):  695-700, dx.doi.org/10.1037/a0020884; J. L. Walker, S. K. Galea, “Reproductive Experience Differentially Affects Spatial Reference and Working Memory Performance in the Mother,” Hormones and Behavior, 49 (2006): 143-149, dx.doi. org/10.1016/j.yhbeh.2005.05.016; A. H. Macbeth, V. N. Luine, “Changes in Anxiety and Cognition Due to Reproductive Experience: A Review of Data from Rodent and Human Mothers,” Neuroscience and Biobehavioral Reviews 34 (2010): 452–467, dx.doi.org/10.1016/j.neubiorev.2009.08.011; C. H. Kinsley, “The Neuroplastic Maternal Brain,” Hormones and Behavior 54, no. 1 (2008), 1-4, dx.doi.org/10.1016/j.yhbeh.2008.
2. F. Neubert et al., “Comparison of Human Ventral Frontal Cortex Areas for Cognitive Control and Language With Areas in Monkey Frontal Cortex,” Neuron 81, no. 3 (2014), 700-713.
3. P. Bartel et al., “Attention and Working Memory in Resident Anaesthetists After Night Duty: Group and Individual Effects,” Occupational Environmental Medicine, 61, no. 2 (2004): 167-170.
4. D. Poyares, S. Tufik, “I Consenso Brasileiro de Insonia,” Hypnos 17, no. 9, (2003).
5. A. Khawaja et al., “Sleep Duration and Breast Cancer Phenotype,” Journal of Cancer Epidemiology, vol. 2013, 2013.
6. T. Ali, et al., “Sleep, Immunity and Inammation in Gastrointestinal Disorders,” World Journal of Gastroenterology, 28, no. 19 (2013): 9231-9239.
7. Y. H. Harrisson, J. Horne, “The Impact of Sleep Deprivation on Decision Making: A Review,” Journal of Experimental Psychology: Applied 6, no. 3 (2000): 236-249.