Ammoniitide õppetund

Kord rändasid ammoniidid meredes suurte hulkadena. Ei, mitte antiikaja ammoniitide hõim, mis pärines Lotist ja põhjustas Iisraelile palju vaeva, vaid üks huvitav mereelukate selts, mis meenutas koorikuga kaheksajalgu. Nende kest oli tavaliselt spiraalne, selle diameeter umbes 10 millimeetrist kuni kahe meetrini või isegi rohkem. Kuigi kunagi oli neid rohkesti, ei teaks me täna nende olemasolust ilma fossiilideta, mille nad endast jätsid, mitte midagi. 

Ammoniitide liik koosnes erinevatest seltsidest. Enamikul neist oli spiraalne kest, aga mõne koorik oli koonuseline või paindus erinevatesse vormidesse. Mõni neist ujus ookeani eri sügavustes ja toitus planktonist, samal ajal kui teised ujusid vee põhjakihis ja toitusid väikestest loomadest.

Kuigi ammoniidid on välja surnud, õpetavad nad meile siiski olulisi tarkusi. Ammoniidid illustreerivad korraga nii loomist kui katastroofi – mõlemat on looduses näha ja mõlemad selgitab lahti Piibel. 

Ilu kujundamine

Ammoniidi karbi spiraalsümmeetrias on oma ilu, sel on pööretega vorm ja kasvav raadius. See spiraal võib olla esindatud ka matemaatilises võrrandis.1 Ehk on see üks põhjus, miks see on meile nii huvitav. Sümmeetria ja matemaatika annavad panuse ka teiste organismide ilusse. Näiteks paljude lillede ringikujuline vorm peegeldab radiaalset sümmeetriat ja ka see on esindatud matemaatilistes võrrandites.2

Miks peaks meie maailmal olema nii huvitavad matemaatilised võimalused? Miks ei ole see kaootiline? Vastus peitub selles viisis, kuidas meie maailm sündis. Me näeme, et Looja on võrratu matemaatik.

Kuid siiski, miks peaksime leidma, et ammoniitide koorik on huvitav ja ilus? Me ei näe, et loodolevused imetleksid üksteise ilu, nagu inimesed seda teevad. Inimestel paistab olevat ainulaadne võime hinnata ilu sümmeetrias, värvis, mustris, tekstuuris ja teistes omadustes. Meie võimet hinnata ilu selgitab tõsiasi, et meid on loodud Looja näo järgi. Looja armastab ilu, nii lõi Ta ka meid, ja Tema armastav armulikkus ilmneb Tema annis hinnata ilu ja suurejoonelises ilus, millega Ta oma loodu täitis.

Funktsiooni kujundamine

Ammoniitide karbi sisemus on jagatud kambriteks, mis vormuvad looma kasvades. Kui ammoniit kasvab, muutub tema keha senise kambri jaoks liiga suureks, seega kasvatab ta uue kambri, mis tekitab juurde spiraalsust. See jätkub, kuni tekib palju kambreid, millest järgmine on suurem kui eelmine, loom elab alati kõige viimases ja suuremas kambris. 

Kambrid, millest loom on välja kasvanud, tagavad karbile ujuvuse. Igal kambril on kindel vahesein, mis takistab gaasi sissevoolu, kuid on toru, mis neid seinu läbistab. Pumbates gaasi läbi selle toru, saab loom kontrollida sukeldumissügavust. Ilma sellise elegantse kujunduseta oleks ammoniidi liikumisala piiratud merepõhjaga. See ujuvuse kontrollsüsteem ei paista olevat juhuslik. Paistab, et see on intelligentse ja eesmärgipärase kujundamise tulemus. See näide koos paljude teiste elavate organismidega viitab intelligentsele Loojale, kel on insenerluses ületamatu asjatundlikkus.

Ammoniidid kuuluvad molluskite rühma, kuhu kuuluvad veel kaheksajalad, kalmaarid, nautilused ja teised. Nendel olevustel on keerulised silmad, mis on hämmastavalt sarnased inimsilmadega. Nende silmade vorm ja peamised funktsioonid on samad, kuid nad erinevad detailides.

Nägemine nõuab täpselt loodud molekulaarset koostist, millel on väga komplekssed ja täpselt reguleeritud reaktsioonid. Sellised komplekssed süsteemid ei teki iseeneslike looduslike protsesside tulemusena, need on geniaalse insenerluse tulemus. See annab meile veel ühe näite Jumala loovast väest ja asjatundlikkusest.

Üleküllusest väljasuremiseni

Hoolimata nende kunagisest rikkalisusest surid ammoniidid välja. Mis nendega juhtus? Tuleb välja, et nad olid 1. Moosese raamatus kirjeldatud üleilmse ujutuse ohvrid. Kunagi oli neid külluses, nüüd on nad kadunud.

Missuguseid õppetunde saame nende kadumisest?

Esiteks on kohtumõistmise õppetund. Maa oli niivõrd vägivalda täis, et Jumal otsustas: ainuke viis oma planeeti langenud loodu käest päästa on sekkuda kohtumõistmise kaudu.

Teiseks: see, mida me praegu näeme, ei ole igavene. See, mis veidi aega õilmitseb, võib lõppeda vaatamata sellele, kui levinud ja külluslik see on.

Kolmandaks: süüdlaste pärast kannatab sageli ka süütu. Pole põhjust arvata, et ammoniidid olid mingil moel kurjad. Paistab, et nad olid kahjutud, aga nad kannatasid teiste tegude tõttu. Ka meie kannatame, kuna me elame kurjas maailmas, mis vajab hädasti lunastust ja taastamist. Me ei saa järeldada, et keegi on teinud midagi valesti, pelgalt selle põhjal, et temaga juhtus midagi halba. Kurjuses on kahjud vältimatud. 

Ammoniitide õppetund

Ammoniidid õpetavad meile disaini ja katastroofi õppetunde, mis on olulised ka täna. Me elame maailmas, mis näitab intelligentset loomist paljudel viisidel. Looduses ilmnev kujundus viitab Loojale ja Piibel ilmutab meile, missugune see Looja on. Piibel aitab meil mõista katastroofi tõendeid, Jumala kohtumõistmist minevikus. See viib meid ka tuleviku kohtumõistmise juurde, milles Jumala rahvas päästetakse ja lunastatakse.

Ammoniitide õppetund on nii tõotus kui ka hoiatus, et Jumal hoolib oma loodust ja sekkub, et taastada see oma algseks eesmärgiks.

Jim Gibson on Loma Lindas asuva geoteaduste instituudi (Geoscience Research Institute) direktor.