Loomine ja ülestõusmine

Ükski kaasaegne õpetus ei ole Pühakirjaga rohkem vastuolus või kristlusega nii avalikult vastanduv kui evolutsioon – eeldus, et umbes neli miljardit aastat tagasi sai Maal alguse lihtne eluvorm ja sellest omakorda sai alguse ilma suunamise ja juhtimiseta protsess, mille käigus leidsid aset juhuslikud looduslikud valikud, mille tagajärjena said bakteritest bostonlased.

Teaduse peavool ütleb siiski, et evolutsioon on tõde. Ja kuna nii paljud kristlased on seda meie ajastu suurepärast müüti uskuma hakanud – et teaduslik tõde võidab kõik konkureerivad väited (stsientism ehk teadusfundamentalism) –, on kristlased evolutsiooni omaks võtnud vaatamata sellele, et see hukutab kõik kristlikud põhimõtted.

Võtkem näiteks surnuist ülestõusmine. Kuidas saab keegi mõtestada evolutsioonilises paradigmas, ka sellises, mille järgi Jumal on mingil moel siiski kaasatud, tõotust, et aegade lõppedes äratatakse pühad surnuist? See pole võimalik, sest ülestõusmine, nagu seda Pühakirjas kujutatakse, muutub farsiks, kui usutakse evolutsiooni.

Surnud surma juures

Kui Billy Graham 2018. aasta alguses suri, kuulutasid jutlustajad pultidest üle maailma, et ta „on saanud oma tasu“ või et ta „on läinud ausse“. Usutakse, et Billy Graham ja iga kristlane, kes on surnud, läheb otsejoones igavesse taevasesse õndsusesse.

Paljud erineva teoloogilise taustaga kristlikud teadlased mõistavad seda siiski teisiti. Rääkides lõpuaja surnute ülestõusmisest kui suurest kristlikust lootusest, kirjutas N. T. Wright: „See on peavooluteoloogide, katoliiklike ja protestantlike, ametlik arusaam, et pärast surma minnakse kohe igavikku – see on üsna populaarne arusaam, kuid sel on palju tõsiseid vajakajäämisi.“1

Vahepeal on teoloogid arendanud arvukalt postulaate surnute olukorra kohta enne ülestõusmist. Mõni usub, et pühad on taevas, vähemalt ajutiselt; teine, et nad on kusagil varjuderiigis; kolmas usub, et surnud on ülestõusmiseni teadvusetus unes; ja on neid, kes ütlevad, et nad ei tea, mis pärast surma juhtub. Vaatamata mõtteerinevustele on idee maisest kestast vabanenud hinge surmajärgsest taevassesuundumisest lähemal Antiik-Kreeka filosoofiale kui argumenteeritud kristlikule teoloogiale. Ja kristlastest mõtlejad teavad seda. Nad teavad, et kristluse suur lootus ei seisne selles, mis saab meist kohe pärast surma, vaid selles, et lõpuajal on tõotatud surnuist ülestõusmine.

Aadam ja Jeesus

Ükski tõsiseltvõetav püüe mõista Uue Testamendi teoloogiat, kaasa arvatud ülestõusmist, ei saa eitada, et Pauluse teoloogias on keskne osa patuta Aadamal, kes tõi maailma surma. Teisisõnu, Paulus tõlgendas 1Ms 1–3 viisil, nagu tänapäeval teeks seda „fundamentalist“.

Kirjas roomlastele 5. peatükis seob Paulus kuus korda otseselt Aadama ja Jeesuse. Vaid Rm 5:17–19 üksi seostab ta neid kaht meest kolm korda: „Jah, ühe inimese üleastumise tõttu on surm valitsenud kuningana selle ühe kaudu. Aga seda kindlamini need, kes saavad armu ülirohkesti ning õiguse anni, hakkavad valitsema kuningana elus selle ühe – Jeesuse Kristuse – kaudu. Nõnda siis, nagu ühe üleastumise läbi tuli kõigile inimestele surmamõistmine, nii on ka selle ühe õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigekssaamine eluks. Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi  paljud õigeks.“

Aadam tõi surma. Jeesus tõi elu. Punkt.

Üks väike probleem siiski on. Evolutsioonimudeli järgi ei ole mingit võimalust, et surma oleks toonud maailma üks mees, Aadam. Tõde on hoopis vastupidine: evolutsiooniteooria järgi tõi hoopis surm, miljardeid aastaid surma, Aadama siia maailma. Mõte pühast, patutust inimesest, olendist, kes põhjustas enda tegudega surma, muudab igasuguse evolutsioonimudeli inimese pärinemise kohta võimatuks.

Teistlik evolutsionist Denis Lamoureux kirjutas: „Esiteks, Aadamat ei ole kunagi olemas olnud. – Teiseks, Aadam ei teinud kunagi pattu, kuna teda polnud olemas. Järelikult ei tulnud patt maailma Aadama pärast. Kolmandaks, Jumal ei mõistnud Aadamat kannatama ja surema.“2 Kuigi kõik teistlikud evolutsionistid ei ole nii dogmaatilised, säästab Lamoureux end oma seisukohaga valust ja häbist, mis saaks talle osaks, kui ta püüaks miljardite aastate pikkuse evolutsiooni sobitada patuta Aadamaga, kes Uue Testamendi järgi tõi patu siia maailma.

Aadam, Jeesus ja ülestõusmine

Meie probleem paljuneb, kuna 1Kr 15 seostab Paulus otseselt Aadama langemise ja Kristuse surma ning ülestõusmise ja ka meie surma (Aadama langemise tagajärg) ja ülestõusmise (Kristuse ülestõusmise tulemus).

„Nüüd aga,“ kirjutab Paulus, „on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul.“

Aadam tõi surma („kõik inimesed surevad Aadamas“), kuid Kristus toob elu („tehakse kõik elavaks Kristuses“) ja see sünnib surnute ülestõusmisel. Kui aga Aadam, kes põhjustas surma, sellest jadast eemaldada, kukub see kokku enne algust. Standardses evolutsioonimudelis ei toonud surma ükski Aadam. Kuidas ta saanukski, kui surm oli see, mis lõi/tõi Aadama?

Nõnda hävitab evolutsioon meie päritolu selgitajana igasuguse ülestõusmislootuse, vähemalt siis, kui me võtame Paulust tõsiselt.

Silmapilk

Ja veel: kui kiiresti ja mil moel leiab tõotatud ülestõusmine aset? Ka siin on Paulus ühemõtteline: „...sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses“ (1Ts 4:16) ja „Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.“ (1Kr 15:51–53)

Surnud tõusevad üles, nad on riknematud, surematud. See muutus surmast ellu, igavesse ellu, juhtub ühe hetkega, „silmapilguga“. Inimesed, kes on tuhat aastat surnud olnud – nende keha on ammu lagunenud aatomiteks ja puistatud üle terve maakera –, on ühe hetkega tagasi ellu toodud. Me räägime üleloomuliku väe ilmingust, mida pole nähtud ehk sellest ajast, kui loodi maailm, vähemalt nii, nagu seda on kirjeldatud Pühakirjas.

See inimkonna taasloomine on radikaalselt teistsugune protsess kui see, mida pakub teistlik evolutsioon. Jumalal kulus miljardeid aastaid reetmist, vägivald, surma, väljasuremist, katastroofi, parimate ellujäämist ja nii edasi, et lõpuks jõuda millenigi, mis oli „Jumala näo järgi“. Kindlasti ei arva ükski kristlane päriselt, et Jumal kasutaks samu protsesse uuesti, ainult et nüüd meie taasloomiseks. Teisalt, kui 1Ms 1. peatüki kuut päeva saab allegooriliselt ära rääkida miljarditeks aastateks, siis ehk saab sama teha ka „silmapilguga“ – kuigi see ei paista olevat teistlike evolutsionistide väide (vähemalt veel mitte).

Küsimus on: miks peaks Issand alguses inimese loomiseks kasutama miljardeid aastaid looduslikke protsesse, nagu juhuslik mutatsioon ja looduslik valik, kui Ta teeb seda teisel korral kiiresti ja üleloomulikult? Kui see kiire ja üleloomulik loomine on piisavalt hea teisel korral, miks siis mitte esimesel – just nagu kirjeldatud 1. Moosese raamatus?

Loomine ja ülestõusmine

Loomine – kuidas me siia saime; ja ülestõusmine – mis meist lõpuks saab on Pühakirjas lahutamatult seotud. 1. Moosese raamatu kuuepäevane aruanne, milles patuta Aadam loodi ilma surmata maailma, on otseses seoses Jeesusega. Jeesust on nimetatud teinekord „teiseks Aadamaks“, kuna Pauluse järgi teine Aadam tühistas surma, mille esimene Aadam sõnakuulmatusega maailma tõi. See tühistamine leiab lõplikult aset lõpuaja surnute ülestõusmises (vt 1Kr 15:26).

Aadam, Jeesus, surnuist ülestõusmine – Piibli loomisloo ühenduslülid nende vahel sobivad ideaalselt. Teaduse pakutud selgituses inimese päritolu kohta, mille nii paljud kristlased dogmaatiliselt heaks kiidavad, moonduvad need seosed katkisteks keereteks, mis muudavad Uue Testamendi selgituse surnute ülestõusmise kohta, vähemalt apostel Pauluse tõsisel lugemisel, mõistetamatuks ja koguni farslikuks. 

Clifford Goldstein on Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse peakonverentsi hingamispäevakooli materjalide toimetaja.