Ehk inspiratsioonist ja interpretatsioonist adventistlikus arusaamises
Piibli inspireerituse ja tõlgendamise küsimus on ülemaailmse adventkoguduse ajalugu mõjutanud rohkem, kui ehk arvatagi oskame. Tegemist pole vaid kaasaegse trendiga, kus oleme Piibli lihtsa lugemise justkui keeruliseks mõelnud. Ei! Pühakirja inspireerituse küsimus oli adventkoguduse teoloogia kujunemise juures sedavõrd oluline, et sellel teemal võttis korduvalt sõna ka Ellen White, rääkimata paljudest teistest koguduse juhtivatest ametnikest adventkoguduse ajaloos.
Eesti keelde pannes tähendab inspiratsioon sisendust ehk antud kontekstis seda, kuidas Piibel on sisendatud. Kuidas on Piibel meile antud? Ja siis see teine sõna, „interpretatsioon“. See tähendab tõlgendamist ehk tähenduse loomist, teksti olemuse ja eesmärgi mõistmist. Siit saab ka kohe teha ühe esimestest olulistest järeldustest: Piibli sisendatus ehk inspireeritus on otseselt seotud Piibli tõlgendamise ehk selle mõistmisega. See, kuidas me usume Piibli meile antud olevat, mõjutab seda, kuidas me Piibli lugemisele ja mõistmisele läheneme.
Aga alustame algusest. Juba adventkoguduse loomisest peale on Piibli autoriteeti kõrgelt hinnatud. Peame ennast Raamatu rahvaks. Millerismist võtsime üle sola scriptura põhimõtte. See tähendab, et ainult Piibel on meie usu alus ning ainult Piibel on iseenda parim tõlgendaja. Varajased adventistid võtsid 1850ndatel aastatel omaks ka tota scriptura põhimõte, mis tähendab kogu Piiblit. Niisiis lähtuti Piibli uurimisel ja selle prohvetikuulutuste tõlgendamisel peamiselt kahest meetodist: ainult Piibel ja sealjuures kogu Piibel. Kuid sellest, KUIDAS Piibel on Jumala poolt inspireeritud, varajased adventistid, tundub, palju ei rääkinud. Siis keskenduti hoogsalt pigem tulevikusündmuste, mitte mineviku mõistmisele. Kuid kõik see muutus.
Piibli inspireerituse küsimus sai adventistide seas oluliseks 1880ndatel. Selleks andsid õigustuse nii välised kui ka sisemised mõjutajad. Välistest teguritest oli ilmselt kõige kaalukam Charles Darwini 1859. aastal ilmunud „Liikide tekkimine“, mida loetakse ka evolutsioonibioloogia kui teaduse alguspunktiks. Seda tajuti kõigi kristlaste poolt kui otsest rünnakut Piibli autoriteedile. Vastandus ju evolutsioonibioloogia piibelliku loomislooga. Vähemalt sellisena seda tollal nähti. Ka adventistid pidasid vajalikuks Piibli autoriteeti koos selle loomislooga igakülgselt kaitsta.
Kuid tõelise debati Piibli ja ka Ellen White’i tekstide inspireerituse üle käivitasid kaks küsimust koguduse sees: kas inspiratsioon võib olla astmeline? Ja kas Püha Vaim dikteeris sõna-sõnalt inspireeritud tekstid? Nendes kahes küsimuses peitubki kogu inspiratsiooniteemaline dilemma kuni tänase päevani. Aga alguse sai see sellest, et 1883. aasta kevadeks oli Uriah Smith, tollase adventkoguduse häälekandja Review’ peatoimetaja, veendunud, et proua White’i nägemused olid tõeliselt inspireeritud ja tema tunnistused mitte. See käivitas sündmuste ahela, kus tollane adventkoguduse president George I. Butler avaldas mõni aeg hiljem Review’s kümme artiklit inspiratsiooni teemal. Ta püüdis tõestada, et ühed Piibli raamatud on teistest inspireeritumad. Ta väitis, et Pühakiri on astmeliselt inspireeritud. Ühed raamatud kaanonis olid tema arvates olulisemad kui teised.
Midagi taolist polnud adventkoguduse ametlikus häälekandjas varem avalikustatud. Ellen White reageeris sellele omapoolse kirjaga, kus kinnitas, et talle näidati, et Jumal selliste artiklite kirjutamist inspiratsiooni teemal ei inspireerinud.
Sellega astmelise inspireerituse diskussioon lõppes, kuid palju kaalukam arutelu oli alles algamas: kas Püha Vaim dikteeris inspireeritud kirjutised sõna-sõnalt? Siinkohal tuleb lahti seletada kaks peamist mõistet, mida tänase päevani Piibli inspireeritusest rääkides kasutatakse. Need on verbaalne inspiratsioon ja mõtteinspiratsioon (ing verbal inspiration, thought inspiration).
Verbaalne inspiratsioon lähtub põhimõtteliselt arusaamisest, et iga sõna Pühakirjas on Jumala poolt otseselt sisendatud. Seetõttu on Piibel igas mõttes ja sõnas ilmeksimatu. Selle arusaamise kohaselt olid piibliraamatute autorid justkui Jumala pliiatsid, kes Pühast Vaimust juhituna panid täpselt kirja selle, mida Vaim neile ütles.
Mõtteinspiratsioon aga lähtub arusaamisest, et Pühakirjas on Püha Vaimu poolt inspireeritud kõik mõtted, mitte aga konkreetsed sõnad. Püha Vaim inspireeris Piibli autoreid, kes panid kuuldu ja nähtu kirja oma sõnadega omas keeles, kultuuris ja ajalises ruumis, nagu nemad Jumalast sisendatut mõistsid. Ja Püha Vaim juhtis neid nii, et eelkõige õige mõte saaks edasi antud.
Juba 1880ndatel esitati argumente mõlema arusaamise toetuseks. Kuid juba siis oli selge, et Ellen White ei toetanud verbaalset inspiratsiooni. 1886. aastal kirjutas Ellen vastusena verbaalse inspiratsiooni toetajatele: „Need pole Piibli sõnad, mis on inspireeritud, vaid need olid mehed, kes olid inspireeritud. Inspiratsioon toimib mitte meeste sõnade või kasutatud väljendite suhtes, vaid meeste endi suhtes, kes, olles Pühast Vaimust mõjutatud, said mõtetega täidetud.“ (E. G. White, Objections to the Bible, Ms. 24, 1886)
Miks inspireerituse teema 19. sajandi lõpus adventkoguduses nii oluliseks kujunes, oli paljuski seotud Ellen White’i isikuga. Oli neid, kelle arvates oli proua White’i tekstide inspireeritus võrdne Piibli omaga. Üks Ellen White’i selliseid toetajaid oli Alonzo Trévier Jones. Meile on ta eelkõige tuntud kui üks koguduse mõjukamatest teoloogidest, kes koos Ellet J. Waggoneriga rääkis 1888. aasta Minneapolise konverentsil sellest, et meid mõistetakse õigeks usust, mitte tegudest. Nad rõhutasid, et meie peamine fookus peab olema Kristusel. Ellen White toetas nende seisukohta.
Järgnevatel aastatel Jonesi mõju koguduses kasvas. Kuid Jonesil oli ka muutuv arusaam selle kohta, kuidas inspiratsioon toimib. Eelkõige puudutas see Ellen White’i ja tema kirjutatut. Pärast Minneapolise konverentsi hakkas Jones kasutama White’i kirjutatut kui teksti, millele toetusid tema jutlused. 1897. aasta peakonverentsi koosolekul viitas ta proua White’i kirjutatule kui Sõnale. 1894. aastaks uskus Jones, et Ellen White’i kirjatööd on eksimatu kommentaar Piiblile, seades selliselt tema kirjatööd Piiblist kõrgemale. Jones uskus ka seda, et White’i kirjutised olid verbaalselt inspireeritud ning ilma faktiliste vigadeta.
Ellen White eitas seda selgelt ning lõpptulemusena sai endisest proua White’i toetajast hoopis tema tuline vastane.
Piibli inspireeritusest rääkides võib öelda, et niikaua kui Ellen White elas ja tegutses, valitses inspiratsiooni küsimustes teatav tasakaal. Kuid üsna ruttu sai selgeks ka see, et pärast Elleni surma 1915. aastal muutus inspiratsiooni ja interpretatsiooni (tõlgendamise) küsimus kriitiliseks. Eelkõige keerlesid need küsimused selle ümber, kuidas peaks ja tuleks tõlgendada Ellen White’i mahukat kirjatööd. Kuna Ellenit ennast selgitusi andmas polnud, kujunesid välja erinevad arusaamised.
1919. aasta peakonverents oli see koht, kus nendele eriarusaamistele peamiselt vastust otsiti. Seal vastuvõetud otsused kujundasidki adventkoguduse tulevikku järgmisteks aastakümneteks. Peamisteks teemadeks olid verbaalne inspiratsioon ja prohvetlike tekstide ilmeksimatus.
Konverentsil hakkas kaalukauss vajuma verbaalse inspiratsiooni toetamise suunas, sõltumata tollase peakonverentsi presidendi A. G. Daniellsi pingutustest juhtida tähelepanu sellele, et ei Ellen White, James White ega keegi nende seast, kes aitasid ette valmistada Ellen White’i „Tunnistusi“, ei kinnitanud seda. Samuti tõestas Daniells, et mis puudutab ilmeksimatust, siis proua White „ei väitnud kunagi, et on ajaloo spetsialist“ või „dogmaatiline teoloogia õpetaja“. (A. G. Daniells, Inspiration of the Spirit of Prophecy as Related to the Inspiration of the Bible, 17, in 1919 Bible Conference transcripts, Aug. 1, 1919, fld. 5)
Kuid Daniellsi argumente arvesse ei võetud. Taaskord said otsustavaks kaks mõjutajat, mille eest pidas kogudus ennast vajalikuks kaitsta. Ühest küljest püüti päästa kogudust nende käest, kelle vaateid peeti liberaalseteks, ning teisest küljest reageeriti jõuliselt kasvavale evolutsiooniteooria–loomisloo vastasseisule. Loogika toimis umbes nii: kui Ellen White polnud verbaalselt inspireeritud ja võis eksida, siis sama võib öelda ka Piibli kohta. Ja kui seda võib öelda Piibli kohta, siis mõningaid selle ülestähendusi võib kahtluse alla seada või nende üle spekuleerida, kuni loomislooni välja. Niisiis kardeti, et ilma jõulise Piibli verbaalse inspireerituse põhimõtte kaitsmiseta võib Piibel oma autoriteedi minetada. Järgnevaid aastakümneid peetaksegi seetõttu fundamentalistliku adventismi ajajärguks, kui ka Piiblit tõlgendati ja nähti ilmeksimatuse ja verbaalse ehk sõna-sõnalise inspireerituse valguses. Kuid 1950ndatest alates hakkas see muutuma.
Alates 1970ndatest kasvas dialoog nn ultrakonservatiivsete ning modernistlike vaadetega adventistide vahel märkimisväärselt. Taaskord tõusis päevakorda inspiratsiooni küsimus. Nii juhtuski, et 1974. aasta piiblikonverentsi ajaks oli inspiratsiooni küsimus taas päevakorras ning seekord liikus koguduse ametlik seisukoht Pühakirja inspireerituse küsimuses taas tagasi sinnapoole, kus see oli Ellen White’i eluajal olnud. Loobuti verbaalse inspiratsiooni põhimõttest ning liiguti tagasi mõtteinspiratsiooni poole. Seekord olid fookuses Ellen White’i kirjatööde inspireeritus. Järgnevate kümnendite jooksul on Piibli ja Ellen White’i tekstide inspireerituse ja ka tõlgendamise küsimus olnud kestva dialoogi objektiks. See debatt kestab tänase päevani ning on tekitanud ka ülemaailmses koguduses hulgaliselt pingeid, tekitades ka erinevaid leere.
Siinkohal tulebki taaskord küsida, miks on inspiratsiooni ja tõlgendamise küsimus nii oluline. Kuidas see meid sellisel määral puudutab? Esiteks tuleb öelda, et me tihti ei aimagi, kui palju on meie arusaamised Pühakirjast ja ka Ellen White’i kirjutatust mõjutatud sellest baaspõhimõttest ja arusaamisest inspireerituse kohta. Kui me võtame aluseks ilmeksimatuse ja verbaalse ehk sõna-sõnalise tekstide inspireerituse, siis me välistame sellega igasuguse võimaluse selleks, mida nimetame inimlikkuseks, kultuuriliseks või ajalooliseks kontekstiks. See jätab vastamata küsimusele, miks on Piibli erinevad raamatud kirjutatud nii erinevas stiilis. Miks on meil neli evangeeliumit ja mitte üks, kus millegipärast korratakse samu lugusid, aga esitatakse erinevaid fakte ja vahel on ka rõhuasetus veidi teine? Miks on Vanas Testamendis kasutatud keerulist luulet, mida on tänapäeval nii raske tõlkida? Need on vaid üksikud näited. Verbaalse inspiratsiooni põhimõte muudab White’i ja Piibli lugemise justkui turvaliseks, sest meil pole vaja milleski kahelda, kuid teisest küljest muudab see meid jäigaks ja pimedaks kõigi nende muutujate suhtes, mis verbaalse inspireerituse valemisse ei sobi ja mida me seletada ei oska.
Nagu ikka, jääb suurem osa küsimusi ka selles artiklis inspiratsiooni ja tõlgendamise osas siiski vastamata. Ka antud ajalooline ülevaade selle küsimuse olulisusest, mõjust ja kulgemisest meie koguduses on väga lühike. Pidin mitmeid huvitavaid fakte ruumi puudusel lihtsalt välja jätma. Sellel teemal on kirjutatud hulgaliselt raamatuid, tehtud uurimusi, kirjutatud artikleid ja peetud konverentse. Ehk kannabki selle artikli kirjutamine üksnes seda eesmärki, et süveneks arusaamine, et teatud põhimõttelised küsimused on nii sügavad, et avaldavad meie liikumisele enneolematut mõju. Tasub ka ise sellest teadlik olla. Ka meie väikeses liidus eksisteerivad eriarusaamised ja seisukohad mitmetes teoloogilistes küsimustes, mis tulenevad paljuski sellest aluspõhimõttest, kuidas me näeme ja mõistame seda, kuidas Piibel on meile antud ja kuidas peaksime lähenema ka sellele, mida Ellen White on kirjutanud. Näiteks mõjutab aluspõhimõte Piibli inspireeritusest ja selle tõlgendamise meetoditest ka meie nägemust selle kohta, kas naisi tohiks pastoriks ordineerida või mitte.
Usun, et ka meil oleks vaja põhjalikumat ja sügavamat arutelu teemal, kuidas mõjutab inspiratsiooni küsimus meie kristlikku kogemust, identiteeti, meie arusaamist Piiblist ja ka sellest, kuidas lugeda ja mõista täna Ellen White’i. Siinkohal sobib ehk kokkuvõtteks teha väljavõte Ellen White’i pärandi hooldusnõukogu poolt välja antud materjalist inspiratsiooni teemadel. Selles tuuakse välja, kuidas juba 1978. aastal ilmus Arthur L. White’i poolt Adventist Review’s artikkel teemal: „Adventistliku arusaamise poole inspiratsioonist” (Towards an Adventist Concept of Inspiration). Vend White oli 1978. aastal Ellen G. White’i pärandi hooldusnõukogu sekretär. Ellen White’i kirjutistega sügavalt tuttavana kirjutas ta: „Jumal inspireeris isikuid, mitte kirjatekste. Inspiratsioon toimis isikute peal, mitte kirjanduslikul tulemusel. Apostel Peetrus kirjutab: „Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest.“ (2Pt 1:21a) See on oluline mõte ja seda ei tohi vääriti mõista. Kõnelejad ja mitmed teised nimetavad Piiblit „Jumala inspireeritud Sõnaks“, ja nii see ka on. Pr. White’i seisukoht puudutab meetodit, mitte autoriteeti. Jumal inspireeris inimesi, mitte sõnu. Inimesed on võimelised mõtlema, sõnad mitte. Inimesi võib Püha Vaimu kaudu kõnetada, sõnu mitte.“ Samas artiklis kirjutab vend White: „Inspireeritud tekst ei jõua meieni „inimkätest puutumata“.”
Selles viimases mõttes peitub lausa misjoniväljakutse ning sobib ka selle artikli lõpetamiseks: Jumala poolt inspireeritud tekst ei jõua ka meie juurest teiste inimesteni „inimkätest puutumata“. Inspireerigu Jumala Vaim ka meid ja meie südameid, et võiksime olla Tema inspiratsiooni käed.
In English