Küllap oleme kõik oma elule mõeldes märganud Jumala saadetud inimesi, kes on meie teele justkui juhuslikult sattunud, ja kuna neid juhuseid on enamasti palju, on võimalik näha nende taga üht suuremat plaani, mille Jumal on koostanud meie leidmiseks ja juhatamiseks – kuni me seame sisse Temaga oma isikliku suhte. Need Jumala saadetud inimesed, kes vahel ei teagi, et nad on Jumala poolt saadetud, ei kao meie elust ka siis, kui meie suhe Temaga on hakanud toimima, sest nii sageli vajab üks Jumala laps kinnitust ja julgustust, mis jõuab temani mõne Tema inimliku tööriista kaudu. Ja me kõik võime paluda, et oleksime Tema plaanis ja et meie, kes oleme tundnud oma elus Jumala imesid, võiksime olla osa Tema imest, mis võib kellegi järgmise elu elamisväärseks ja õnnelikuks muuta. Just nii juhtus Kristi loos.
Hiljuti juhtus minuga midagi, mis tundub siiamaani uskumatu!
Lugu algab sellest, et üks inimene, kes on mind seltskonnast välja puksinud, tegi seda taas. Ülekohus tegi haiget – olin löödud ja kurb. Oli laupäeva õhtu ja tuli minu vaba tund, kui abikaasa vaatab lapsi ja saan üksi kodust välja minna ning vaikust kuulata. Hakkasin Jumalaga rääkima ja valasin oma südame Tema ees välja. Soovisin sellele inimesele andestada ja arvasin mitmeid kordi, et olin seda juba suutnud, kuni kohtusin temaga taas ning samade käitumismustrite kordumiste tõttu said haavad taas lahti rebitud. Jumala ees ülekohut kurtes meenutas Jumal, mida üks mu sõber Sofi mul viimati külas käies rääkis. Nimelt hakkas ta paar kuud tagasi oma pideva väsimuse tõttu psühholoogi juures traumateraapias käima. Ta rääkis, et ta ei teadnud ise ka, miks ta pidevalt väsinud ja jõuetu on. Teraapia toimis üle ootuste hästi ning Sofi pidev kõrge pulss (millest tal endal aimugi polnud) on asendunud rahulikuma pulsiga. Samuti on ta ise rahulikum, suudab ennast inimestele elus esimest korda avada ja õpib inimesi endale lähedale laskma.
Sofi rääkis, et enim aitas teda meetod, kus inimene kujutab ette, et tema ees istub tema ise, aga lapsena. See laps on mingisuguses valupunktis ja sa pead nüüd täiskasvanuna talle nõu andma, mida teha. Ehk siis: kui väikesel Sofil hakkab hea, siis hakkab suurel Sofil ka hea!
Olin seal üksi ja kujutasin endale ette, et mu ees on väike Kristi, keda on kiusatud ja ignoreeritud (mind pilgati algklassides). Hakkasin selle pisikese Kristiga rääkima. Ühtäkki nägin olukorda teise nurga alt. Ütlesin väikesele Kristile, et ta ei pahanduks neist, sest kuigi nad võivad olla kurjad ja tunduda jõulised, on nad sisimas õnnetud, kurvad ja üksildased. Neid pole lapsepõlves nõnda armastatud, nagu nad oleks soovinud, ja enesekaitseks on nad enda ümber ehitanud kõrge müüri. Iga haigetsaamisega on lisandunud uus kivi. Soovitasin väikesele Kristile, et mingu rõõmsalt edasi, sest Jumal kingib talle eluteele mitmeid häid inimesi, kellest saavad tema sõbrad. Kinnitasin väikesele Kristile, et ta on täisväärtuslik ja armastusväärne väike tüdruk.
Seejärel meenus, mida ma olin eelmisel päeval Matteuse evangeeliumist õndsakskiitmiste (Mt 5:1–12) ja ligimese ning vaenlase armastamise kohta lugenud (Mt 5: 38–48). Neid piiblisõnu meenutades ütlesin väikesele Kristile, et ta õnnistaks neid õnnetuid ja üksildasi inimesi ning sooviks neile häid soove, nõnda et ta saaks eluteel kõndides ja erinevate inimestega kohtudes neid väliselt küll ülekohtuseid, kuid sisemuses sageli müüri taga olevaid kurbi inimesi hoopis aidata. Kallistasin mõttes väikest Kristit ja ütlesin, et ta võib rõõmsana ja rahus minna.
Seejärel hakkasin meenutama kõiki inimesi, kellega suheldes olen elus haiget saanud, ja neid järjest õnnistama. Peale õnnistamisi läks süda kergeks ja suur koorem kadus õlult. Hing muutus kergeks ja kurva minu asemel oli hoopis rõõmus süda, mis laulis Jumalale tänuks kiituslaule.
See naine, Sofi, on olnud aastaid kinnine. Paljud on teda kõrgiks pidanud ja temast seetõttu eemale hoidnud. Aga Jumal vastas mu palvetele, kui ma üle poole aasta tagasi kevadel lubasin Sofile, kellel oli depressioon, et hakkan tema eest iga päev palvetama. Ja Jumal vastas igale palvele mitmekordselt! Sofi sai traumateraapiasse ning seal teadlikuks oma müüridest, mida ta sai kivi kivi haaval maha võtma hakata. Jumal kinkis mulle senise kinnise hinge asemel avatud naise, kes on olnud mu ees haavatav ja lahtine raamat. Ja Ta kinkis mulle sõbra!
See lugu õpetas mulle Jumala kohta uusi asju. Et Ta võib kasutada meie aitamiseks inimesi, kellest me seda iial oodata ei oskaks! Et Tema on südamete Jumal ja Tema külvatud hea vili võib kasvada meile ootamatust põlluservast! Ja et Ta on nii kannatlik ning armastav. Kui varem olin kimpus õudusunenägudega, kus võitlesin sageli elu eest, siis nüüd on need asendunud unenägudega, kus olen näinud erinevatel öödel erinevaid nn valupunktiinimesi oma minevikust. Oleme nendega südamest südamesse rääkinud, kallistanud ja üksteise südames rahu teinud.
Ja täna hommikul, kui kohtasin taas inimest, kellest see kiri siin alguse sai ning kes oli mulle haiget teinud, oli südames vaid üks soov: teda kallistada ja talle head soovida. Sest endise haigetsaamise ja oma mina õiguse asemel oli Jumal istutanud mu südamesse kaastunde ja ligimesearmastuse. Ma olen nõder inimene, kelles on need oskused puudunud, aga Jumal suutis seda, mida mina ise ei suutnud!
See on mu elu ilusaim jõulukingitus: Jumal kinkis mulle vahendid tõeliseks andestamiseks ja kohtumõistmise minetamiseks. See on üks suurimaid imesid minu elus!
Meie Suur Arst suudab kurva ja ülekohtust haiget saanud südame sisse panna uue südame. Au ja kiitus Jumalale, kes on kõikvõimas! Jumal ootab, et kuivatada meie pisarad ja kinkida nende asemele kergem koorem ja hing, mis valule keskendumise asemel laulab rõõmust ülistuslaule!
Kristi
Meil on sageli ootused, mida keegi teine peab täitma – keegi teine peab muutma oma suhtumist, keegi teine peab meile midagi tegema, keegi teine peab meist hoolima jne. Ja me ei mõtle palju selle peale, et Jumal tahab meie ootused – need asjad ja olukorrad, mida meie kelleltki, ka Jumalalt, ootame – muuta oma kohaloleku kaudu võimalusteks ja lahendusteks meie sees ja meie ümber ning kinkida meile seeläbi väärtuslik kogemus Jumalast, kes meid armastab, armastav sedavõrd, et on oma elu ristil jätnud, et meil oleks võimalused ja lahendused.
Järgmine lugu algab taas Jumala inimestega, seekord siis jutt kõigepealt ühest usklikust vanemast, kes juhatas oma lapselapse Jumalat usaldama.
Kuidas meist said adventistid
Et jutustada minu adventistiks saamise lugu, tuleks alustada veidi kaugematest aegadest.
Kasvasin üles kodus, kus oli usklik vanaema ja ema. Isa küll ei hoolinud Jumalast, vintis peaga kippus naisi pilkama, kuid ta ka ei keelanud kirikus käimist ja Piibli uurimist. Ema ja vanaema olid luterlased. Minu esimene juhtija Issanda teedele oli mu armas vanaema. Ta jutustas lugusid Piiblist ja õpetas mulle selgeks Meie Isa palve.
Kuna mul oli lapsena väga kehv nägemine, tuli mul Harjumaalt Vasalemmast koolitee alustamiseks minna Tartusse, kus asus – ja asub praegugi – kool pimedatele ja vaegnägijaile lastele. Seal võõraste keskel ja kodust kaugel eemaldusin tasapisi Jumalast. Samas olid mul alati meeles vanaema õpetatud palved.
Möödusid aastad ja elu kulges omasoodu mitmesuguste sündmuste keerises. Jumalat hakkasin taas otsima kaheksakümnendate aastate lõpul ja Jeesuse Kristuse võtsin vastu oma isikliku Päästja ja elu Issandana 24. veebruaril 1990. Abikaasa tegi sama otsuse umbes viis kuud hiljem. Kõige selleni jõudmine on eraldi lugu ja väärib ka eraldi käsitlemist. Huvitav on aga see, et tolle ajani polnud ma veel kokku puutunud ühegi adventistiga.
Vahepeal olin abiellunud ja meid laulatas tolleaegne Pühavaimu kiriku õpetaja Jaan Kiivit 28. augustil 1988. Nõnda siis algas minu ja mu abikaasa Anne usurännak ka nimetatud kiriku liikmetena. Edasine elu tõi meid elama Järvamaale Albu valda, kus hakkasime kuuluma Järva-Madise kogudusse. Luterlastena oli meie usuelu väga passiivne, muidugi palveelu välja arvatud. Maal oli küll hea elada, kuid kätte tuli vaimuliku toidu puudus. Muidugi leidus ka teisi põhjuseid ja nii müüsime sealse elamise ja asusime elama Paidesse. Siis oli 1998. aasta sügis.
Hakkasime siis kohe otsima kogudust, kus võiks olla meie vaimulik kodu. Järgmisel aastal ühinesime Paide baptistikogudusega. Siin nägime usuelu erinevaid tahke ja omandasime uusi usukogemusi. Uurisin omal käel palju Piiblit ja tegin uusi avastusi vaimulikul põllul. Kuigi elu oli üsna aktiivne ja kirev, jäi veel ikka midagi puudu. Mõne aasta möödudes tekkis mul koguduse juhtkonnaga erimeelsusi õpetuse suhtes. Kogesin, et seal pole minu vaimulik kodu. Muidugi katsusin Jumala Sõna varal enne kõik läbi, kui midagi otsustasin. Oma otsingute käigus külastasime pika aja jooksul paralleelselt baptistidena ka kohalikku metodistide kogudust ja sinna ma kanda kinnitasin. Poole aasta pärast tuli metodisti kogudusse ka mu abikaasa. Jumala riigis on alati tööd küllaga. Nõnda jätkus sealgi aktiivne ja ulatuslik jumalariigi töö. Kõik algas justkui uuesti. Kohtusime usklikega erinevatest konfessioonidest ja tegime mõningast koostööd, adventiste aga polnud ma veel ikka kohanud.
Viimaks jõudis kätte meie jaoks murranguline aasta 2007. Ühel ilusal maikuu õhtul kuulas Anne Tartu Pereraadiost saadet, kus tutvustati programmi Uus Algus. Ta sai tunnetuse, et peab ka osalema Kloogarannas korraldataval kristlikul tervisekursusel, kuna tal olid mõned tõsised tervisehädad. Olin asjast ise ka väga huvitatud. Palvetasime. Jumala abiga leidsime sponsori ja nõnda saime osaleda nimetatud kursusel. Kui telefonitsi Pereraadiost küsisin, kes on selle laagri korraldajad, sain vastuse, et need on adventistid. Olgu veel siinkohal lisatud, et vahepeal olin tutvunud ühe kristliku vennaga, kes oli tollal adventkoguduse pastor. See oli vend Roland Lõhmus. Paide metodisti kogudust külastades ööbis ta mõnikord meil ja siis kuulsin adventtõdedest veidi rohkem, ja ka seda, et nad peavad hingamispäeva. See pani mind tõsiselt mõtlema, kuid enamani polnud ma veel jõudnud.
Uue Alguse kristlikus terviselaagris aga saime kuulda üsna palju uusi vaimulikke tõdesid. Nägime, et adventistid toituvad võrreldes teiste kristlastega väga tervislikult. Seal viibides tutvusime mitmete adventistidega, kellest said pea meie sõbrad ja nüüdsed kaasrändurid.
Terviselaager kestis 12 päeva. Kui sealt lahkusime, olime omandanud üksjagu kogemusi ka tervislikuks toitumiseks ja muudatused meie elus hakkasid kehtima kohe – meist olid saanud taimetoitlased. Hüvasti, kõik ebatervislikud toiduained ja sõltuvusained (kohv, kakao ja must tee). Adventistide õpetus haaras meid oma lihtsuse ja piibellikkusega. See pakkus mulle üha enam huvi ja ma hakkasin tõsiselt kõike ka ise Piibli varal võrdlema ja läbi katsuma. Tulemused ei lasknud end kaua oodata: pärast Kloogalt naasmist oli mulle ühtäkki selge, et ma pean hakkama hingamispäeva pühitsema ja loobuma sealiha söömisest. Piibel kinnitas seda. Otsus oli vääramatu ja ma rääkisin seda ka abikaasale. Pärast mõningast kaalumist jõudis temagi samale otsusele ja nii pühitseme sealtpeale hingamispäeva üheskoos.
Sel perioodil külastasime esmakordselt Paide adventkogudust. Kuid olime samal ajal ju veel ka metodistide koguduse liikmed ja töötegijad. Niisiis, tuli otsustada... Kui rääkisime kogudusekaaslastele ja pastorile oma uutest kogemustest adventistide keskel ja olime väga rõõmsad, olid meie kaaslased kuidagi ehmunud. Keegi koguni ütles mulle, et neist adventistidest hoia eemale. Meie peale hakati vaatama kui paariatele. Meid see aga ei häirinud, sest tunnetasime, et see on piibellik tee, mille oleme valinud. Jah, otsus oli meil kindel: ühineme Paide adventkogudusega. Kummatigi ei soovinud me liialt kiirustada. Oktoobri lõpul saabuski paras hetk. Pärast üht meie suhtes diskrimineerivat sündmust andsime sisse sooviavaldused lahkumiseks. Põhjendusi meilt ei küsitud ja isegi ei tuntud huvi meie edaspidise käekäigu vastu. Tegelikult oli ääretult kerge olla, otsekui vabanenuks me mingist rängast koormast, mis surub selga. Ja eks me vabanesimegi! See on Jumala arm! Issand olgu kiidetud!
Septembris 2007 tuli Paide adventkogudusse uus pastor, Toivo Kaasik. Temaga hakkasime talvel läbi võtma seminari adventkoguduse põhitõdedest ja kevadeks saime sellega ühele poole. Veendusime, et adventõpetus on kõige piibellikum ja selgem. Eriti kannatamatult ootasin ristimist mina. Anne algul kahtles, kas tuleb ristimisele, kuna meid oli ristitud ka baptistikogudusega liitumisel. Viimaks, tänu Jumalale, ta siiski tuli. Meid ristis Toivo Kaasik 14. juunil 2008 Põltsamaa lähedal Võisikul. See päev jääb meelde elu lõpuni. Järgmisel hingamispäeval võeti meid vastu Paide adventkoguduse täieõiguslikeks liikmeks. Käesoleval hetkel kuulume Viljandi kogudusse.
Olen tihti mõelnud, kui pikk võib teinekord olla tee, enne kui jõuad mingile sihile. Tegelikult aga oleme veel poolel teel Taevakoju. Kindlasti mängisid ka suurt rolli minu Jumala omaks saamisel mu armsa vanaema palved. Tema ise küll neid vilju ei näinud, kuid Jumal näeb.
Oleme õnnelikud ja rõõmsad Issandas, et leidsime endale vaimuliku kodu. Ootame koos õdede/vendadega Jeesuse Kristuse teist tulekut.
Mart Olema
Elu koosneb suures osas valikutest ja nende valikute tagajärgedest. Nii hea, et armastav Jumal on andnud meile oma Sõnas oma tahte teada – kuidas suudaksime muidu õigeid valikuid teha. Tema Sõna on lamp ja valgus meie teel ja me ei pruugi eksida. Seda kogesid Anne ja Mart oma otsingutel ja seda võime meie kõik kogeda igal sammul oma teel. Jumal teeb oma tahte meile teatavaks ja annab tahtmise ning jõu Tema tahet täita. Ka siis, kui olukorrad on rasked ja meid ei mõisteta; ka siis, kui meid ei aktsepteerita; ka siis, kui Jumala tahtesse jäämine võib meile kannatusi põhjustada. Rõõmsat Jumala tahtesse jäämist!
In English