Kui laps on üle väsinud

Vanemal võib olla raske uskuda, et tema laps on väsinud või et tal on raske. Kooli­psühholoog Auli Andersalu-Targo ütleb, et kuuleb oma töös liiga sageli laste jutte sellest, kuidas vanemad arvavad, et lapsed tahavad pelgalt tähelepanu ja pole nende olukord nii hull midagi. Kuid lapsed vajavad ka rahulikku niisama olemise aega, mitte kogu päeva asjalikku äraplaneerimist. Kiire elu tundub küll peibutav, sest sellega kaasneb justkui suurem edu, kuid tegelikkuses aitab aeglane elu süveneda, õpitut omandada ning jaksata pikemat aega.

Pärast mõnusalt pikka jõulupuhkust on lapsed taas lasteaias või koolis, kuid vaatamata möödunud vaheajale kogevad paljud neist keset talve suurt vaimset ja füüsilist väsimust. Küllap on see tunne tuttav ka täiskasvanutele – mõnel hetkel on töö ja koduse eluga seotud koormus liiga suur ning tekib väljakannatamatu vajadus puhkamise järele. Lapsedki võivad kogeda liiga suure koormuse ja liiga vähese puhkamise tõttu kurnatust, mis võib viia läbipõlemiseni.

Praegu on paras aeg mõelda sellele, kuidas toetada oma lapse oskust end parajalt pingutada ja puhata. Lastel on vaja juba varasest east alates omandada enda mõistmise ja enda hoidmise tarkust. Selline tarkus aitab tal nii lasteaias kui ka koolis ette tuleva koormuse ja stressiga toime tulla. Kui lapse stressi­kindlus suureneb, on ta tulevikus täiskasvanuna suuteline paremini end läbipõlemise eest kaitsma. Laps peaks juba väiksena õppima seda, et elus on oluline tasakaal tegevuse ja tegevusetuse vahel, et temast ei kasvaks üle töötav, end piitsutav täiskasvanu, kes võib liigse pingutuse tõttu läbi põleda.

Kuigi tundub, et lapse päev peaks olema asjalikuks planeeritud, on tegelikult hädavajalik jätta tema päeva rahulikku niisama olemise aega. Lapse ja ka täiskasvanu elus ei pea olema korraga liiga palju teoksil.

Liiga kaua stressirohkes olukorras viibides võib juhtuda see, et lapsel ei ole enam aega vajalikeks puhkepausideks. Neid pause on aga vaja, et ta saaks päeva jooksul kogetud muljeid endas selgemaks mõelda ja suudaks kas lasteaias, koolis, huviringis või trennis saadud teadmisi paremini omandada.

Kui lapse elu on küll kõrvalt vaadates justkui korras, kuid tegelikult on koormus talle üle jõu käiv, võib ta sattuda kurnatusse ja isegi depressiooni. Oma töökogemuse põhjal võin öelda, et ka laste ja noorte juures võib leida läbipõlemise märke. Kui laps on nii füüsiliselt, vaimselt, sotsiaalselt kui ka hingeliselt üle koormatud, kogeb ta suurt väsimust, mis halvendab tema vaimset tervist. Laste puhul võib liiga suur koormus tähendada seda, et tal on näiteks pikad lasteaiapäevad koos huviringidega, kuhu minek võtab palju aega ja talle ei jää päevas enam rahulikku omaette olemise aega. Või siis on mõne tundlikuma lapse jaoks igapäevane koolikeskkonna müra liiga raske taluda, see väsitab teda; ja kui ta näeb veel pärast kooli kodus pereliikmete tülisid, ei saa ta järgmiseks päevaks välja puhata. Sama võib juhtuda ka koolilapsega, kel on raskused õppimises, sest ta ei ole veel selgeks saanud õigeid õpioskusi ning hiljem trennis peab ta vastama treeneri kõrgetele ootustele ja samal ajal tulema toime trennikaaslaste halvustavate märkustega. 

Kui sulle tundub, et sinu lapse jaks on otsas, siis püüa panna tähele, mida ta väljendab oma sõnade ja kehaga. Vaata ja aruta temaga, kas ta jaksab tegutseda ja ringi liikuda või ei ole tal enam jõudu. Võid talle öelda: „Ma vaatan, et sa oled vist väsinud. Mul oleks hea meel, kui sa tuleksid mulle korraks kaissu ja räägiksid sellest.“ Uuri lapse käest hoolival moel, kas ta tahab suhelda sõprade ja pereliikmetega või eelistab neist eemal olla. Hea oleks last toetavalt kuulata ja julgustada teda rääkima: „Mulle tundub, et sa oled viimasel ajal olnud palju omaette. Mulle meeldiks teha sinuga koos üks jalutuskäik ja siis saame rääkida sinu sõpradest.“ Lapselt võiksid uurida, kas ta suudab teha koolitöid või tundub õppimine praegu liiga suur pingutus. Küsi „Kuidas sul õppimine läheb?“ asemel hoopis: „Ma olen tähele pannud, et õppimine võtab sul rohkem aega. Need praegused teemad on vist rasked? Ma aitan sind väga hea meelega, kui sa minu abi soovid.“ Ja pane tähele kindlasti ka seda, kas laps naeratab, teeb nalja või on ta muutunud tõsisemaks, kurvameelsemaks. 

Vanemal võib olla raske uskuda, et tema lapsel on tõesti väga raske, ja paljud lapsed tõmbuvad seetõttu endasse ning avavad end vanematele järjest vähem. Olen oma töös kooli­psühholoogina kuulnud liiga sageli laste jutte sellest, kuidas vanemad arvavad, et lapsed tahavad lihtsalt tähelepanu. Lapsest aitab paremini aru saada ja tema probleemide sügavust mõista see, kui vanemad oma lapsi tähelepanelikult ja aktiivselt kuulavad. Sageli kogevad lapsed suurt kergendust, kui nende lähedal on täiskasvanu, kes neid tõsiselt võtab ja parim oleks, kui see täiskasvanu on lapse ema või isa. 

Lisaks kuulamisele aitab lapsel oma jaksamise piiri hinnata ja stressiga toime tulla see, kui vanemad räägivad temaga mina-keeles oma kogemustest pingete maandamisel. Sa võid talle näiteks öelda: „Kui mul on vahel väga raske tööpäev olnud ja ma enam üldse ei jaksa, siis ma mõtlen sellele, et õhtul koju tulles on mul siin armastav pere ja mu tuju läheb kohe paremaks.“ Võid lapsele õpetada ka erinevaid nippe, mida ise kasutanud oled: „Mulle meeldib väga õhtul töölt tulles minna õue jalutama“, „Minu arvates on üks parim viis väsimusest jagu saada väike uinak pärast pingutust“, „Ma usun, et kui ma hommikul olen söönud head sooja putru ja enne kodust lahkumist saanud sinuga kallistada, siis algab minu päev hästi!“ Lapsel oleks vaja vanemate abiga selgeks saada oma jaksamise piir ja talle kõige sobivamad taastumise viisid.