Segadus: Baabülon

Kuidas hoiduda eksimast?

Modernismi aeg arusaamisega absoluutsest tõest on möödas. Modernismi keerukust võib vaadelda kui eetikat, millega kaasneb üksikisiku soov tõe järele. Modernism sisendas meisse kindlustunnet, et teadusliku vaatluse kaudu saab inimene rakendada oma täit potentsiaali. Teadus oli kindlustunde kuulutaja. Kui teadus oli sinu poolt, siis said olla kindel selles, mida sa teadsid, ning seeläbi kontrollida oma saatust.

Paabeli-kogemus

Teadusliku meetodi kui peamise rõhutamine tähendab kõige kindlat teadmist – see suhtumine on esitanud väljakutse religioonile ja üldisele tunnetusteooria ethos’ele, millega kaasneb empaatiline, kui mitte dogmaatiline või usuline kogemus. Pole kahtlust, et Pauluse seisukoht tekitanuks modernismiajastu kristlastes vastukaja: „...ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.„ (2Tm 1:12) Kuid modernsusel tuli läbida sama katsumus, mille läbisid Paabeli torni ehitajad: loodeti palju „minale„, inimlikule autonoomiale. „Tehkem nüüd telliskive ja põletagem neid hästi.„ „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!„ 
(1Ms 11:3, 4) Oma ehitusalase osavuse najal ühinesid ateistid, agnostikud ja mässumeelsed usklikud, et leida pilvedest veeuputuse põhjustajat ning kindlust järgmise uputuse vastu. Aga mis juhtub, kui kohale jõuab see, et inimvõimetel on piirid? Paabeli torni ehitajate puhul sekkus nende jõupingutustesse Jumal. Nende jaoks, kes elasid modernismi ajastul, tõstatas II maailmasõda müriaadi eksistentsiaalseid küsimusi inimkonna võimekuse osas iseseisvalt helget tulevikku ehitada. Kui enesekindlus ei andnud tagajärgi, pöördus modernism oma ebakindluse ja hirmuga postmodernismi. Dekonstruktsioon, pluralism, poliitkorrektsus ja kaasaegsus on nüüd väärtused – mitteteadmine on nüüd moodne ja meeldiv.

Segaduse seemned

Peataolek tähendab teadmatust suuna suhtes, peataolek on postmodernismi üks iseloomustajaid. Pole üllatus, et agnostitsism ja ateism on tõusuteel. „Umbes kolmandik vanematest millenniumilastest [täiskasvanud vahemikus 20–30] ütleb, et neil ei ole religiooni. /---/ pea neljandik X-põlvkonnast ütleb, et neil ei ole üht kindlat religiooni, või nimetab end ateistiks või agnostikuks.“^* Kristlikke kirikuid pannakse kinni. Paljud, kes nimetavad end kristlaseks, lepivad sellega, et neil puudub kindlus piibellikus loomisloos või veeuputuses või Kristuse imedes ja Tema prohvetlustes. Pettunud kirikujuhtides, eriti kuna rassism, seksism ja läänelik hegemoonia näivad olevat võiduteel, puudub postmodernsel kristlasel kindlustunne, mis oleks entusiastliku evangelismi allikas.

Postmodernsusel on samasugused raskused nagu modernsusel ja Paabeli torni ehitajatel: kirglik soov „mina“ järele. Samal ajal kui end peetakse küllaldaseks, liigub pendel teise äärmusesse, kus on alaväärsustunne. Nii või naa on keskmes „mina ise“.

Algus aias

Eedenis veenis madu Eevat, et ta ei mõtleks Jumala Sõnale, vaid usaldaks enda tundeid. Sellele järgnes segadus. Jumala kohalolu otsimise asemel (Ps 63) peitsid Aadam ja Eeva end Jumala ligiolu eest (1Ms 3:8). Selmet leida Jumala ligiolus rohkesti rõõmu (Ps 16:11), olid nad hirmul (1Ms 3:10). Aadam süüdistas oma otsuses Eevat (s 12). Eeva otsis vabandust, süüdistades looma 
(s 13).

Aadama ja Eeva segadus oli selle tulemus, et nad põlgasid ära tõe. Nad andsid järele sellele, mille Jumal oli ära keelanud, ning tõid ise endale needuse kaela. Nad kohtlesid Jumala head nagu kurja ja kiusaja kurja nagu head. „Häda neile!“ 
(Js 5:20)

Ortodoksne vastus

Kristuse järgijad ei peaks olema segaduses. Kui segaduse põhjustab tõe ärasalgamine, siis on tänapäeva kristlus segaduste puntras. Alates rooma-katoliikluse otsekohesest traditsiooni tähtsustamisest Pühakirja ees kuni protestantismi ebaõnnestumiseni protestimisel, on Baabülon kristluse kirjeldaja. 

Pole siis ime, et kõlab kutse: „Tulge temast välja, mu rahvas,et te ei saaks tema pattude osaliseksning et te ei kannaks midagi tema nuhtlustest!“ (Ilm 18:4) Jumal kutsub oma rahvast välja kristlusest, mis salgab tõde.

Kui Aadam ja Eeva põlgasid Jumal Sõna tõe allikana, põlgasid nad ära Jumala enda. Kas Jeesus mitte ei öelnud: „Mina olen tee ja tõde ja elu“ (Jh 14:6)? Jumala Sõnas ilmutatud tõdede ärapõlgamine tähendab neid tõdesid ilmutanud Jumala ärapõlgamist. Ning põlata ära suhe Jeesusega, kellest Pühakiri tunnistab, on sama nagu lagemine (vt Jh 5:39).

Need, kes lõpus hukkuvad, on need, kes „ei võtnud vastu tõe armastust“ (2Ts 2:10). Morenses kristluses pruukis olla täielikku tõde, kuid määrani, mil need tõed olid samaväärsed inimkonna argumenteerimissuutlikkusega, nii et vaadati mööda Jeesusest, kes on tõde. 

Kui postmodernse kristluse enesekesksus varjutab vaate armulikule Päästjale, on see segadusseajav, kuna väidab end järgivat Jeesust. Et vältida kogu segadust, kutsub Jumal meid viima oma pilk „minalt“ Jeesusele. 

Sikhu Daco on peakonverentsi hingamispäevakooli ja isikliku teenistuse osakonna abitoimetaja. 

* www.pewforum.org/2015/05/12/americas-changing-religious-landscape