Hävitatud Baabülon

Jumala väljapääs segadusest

Pange end valmis. Kinnitage turvavöö. Hiivake ankur. Kõik need ja mis tahes veel: päästelend au sihtjaama on täis torme ja vihaseid tuuleiile – vägivaldseid, uputavaid, südant pahaks ajavaid õhuauke, ohte ja rünnakuid ning pettusi. Kuid meie pääste Kapten on meisterpiloot – Ta viib meid kõigest sellest läbi turvaliselt ja oskuslikult. 

Ta mitte ainult ei vii meid läbi vägivallast, Ta astub sellele vastu ja neelab selle, nii et seda pole enam olemaski. Baabülon eemaldatakse, deformeeritakse, see saab olematuks. Mis puutub Tema võidusse: me garanteerime sulle, et see on ilus, igavene rõõm – veel üks näide Tema suurejoonelistest oskustest.

Segadus on sündinud

Esimesed segadusetuuled ründavad meie päästelaeva väga lähedal ajaloo algusele. Me kuuleme selle ulgumist Piibli esimese raamatu üheteistkümnendas peatükis, 1. Moosese raamatus nimetatakse seda Paabeli torni looks. Piibli kõigi 66 raamatu hoolikas läbilugemine näitab meile, 1. et see segadus on lõhestanud maa lugu juba kümme peatükki varem ja 2. et segadus jätkub ja isegi süveneb oma teel maise aja lõppu. Segaduse saladuse ja kahjude dekodeerimine nõuab tähelepanu – isiklikku ja üldist, privaatset ja avalikku, tehnilist, vaimulikku ja igasugust muud tähelepanelikkust. Igavene virkus on meie edu hind.¹

Veidi lingvistikat

Tehniliselt lähenedes on meil tarvis lingvistika-alast hoiatust, sest ei ole otsest seost inglise sõna confusion (eesti keeles segadus) ja heebrea sõna vahel, mida nii tõlgitakse. Prestiižne piiblitõlge King James Version kasutab veidi alla kümne erineva heebrea tüve, kui räägib segadusest.² Pea 400 aastat hiljem kasutab väga formaalne New American Standard Bible (1995)³ segaduse kohta vaid üht neist kuuest sõnast, nimelt heebrea tüve thw [tohu]. Meie keskendumegi tohu’le. 

Tohu pärineb 1. Moosese sõnavarast: Piibli alguses tähendab tohu vormitust, tühjust: maa oli tühi (1Ms 1:2) enne, kui Jumal sellele kuju andis ja selle täitis; enne kui Ta lõi päevavalguse, muusikahelid ja liikumise tantsu. Oli tähine taevas ja kuna Ta tahtis, et sel uusimal elukeskusel oleks midagi täiesti oma, sõnas Ta: „Saagu laotus“; tohu oli see, mis oli enne, kui Ta lõi laotuse ja nimetas selle taevaks (1Ms 6–8). Tühjus, tohu mittemiski³, oli see, mille Ta täitis. Ta täitis mittemiski elurikastava päikesepaiste ja hingemineva linnulauluga, hiiglased ja leviaatanid üksteise või Temaga mängima, elevantide londid ja trompetid, lõvide laka ja mõirge ja inimese intelligentsi ning kiidulaulud Tema kiitma, Jumalat, kellest üksi pärineb kõik vorm ja headus ja elu; Jumalale, kellest üksi voolavad kõik õnnistused.

Ingliskeelse mõttemaailma kujundajana on 500 aasta vanune King James Version oma keelekasutusega imbunud meie kunsti ja majandusse, meelelahutusse ja religiooni – confusion (segadus) tähendab häbi ja ebasoosingut sellest, et potentsiaal on kulutatud eimillelegi; nagu kuningas Saul oli kindel, et tema poeg Joonatan on vääritu oma vastutustundetus pühendumuses noorukile nimega Taavet (1Sm 20:30).⁴ Psalmis 44:16 tähistab tohu rahva alandust, kui vaenulikud väed on neist üle jooksnud ja rahvast on saanud rahvusvaheline naerualune. 

Jesajal on segadus rumalus, mõistusevastane tegu valmistada ebajumalaid, kui on olemas Jumal, kes pöördub meie poole mõistuslikult, kes on kõigi aegade, aastaaegade ja toimuva isand, kaasa arvatud kõigi tulevaste sajandite teede, läbikukkumiste ja võitude isand – vastandina sellele „häbenevad“⁵ ja tunnevad „piinlikkust⁶ … ebajumalate sepad“. (Js 45:16)

Segadus: arhetüüp

Mõeldes tohu tähendusjõule ja vaatamata teistele sõnadele, ei ole teist sama efektiivset piiblisõna, mis edastaks segaduse tõde ja pettust, tühjust ja täiust, kõike ja mittemiskit paremini kui termin Baabülon. Piibli varaseim selgesõnaline kommentaar segaduse kohta on Baabülon, see tõdemus nõuab veel üht lingvistilist selgitust. Eestikeelses mõtteviisis eristatakse kaht nime: Paabeli torni, ja linna, impeeriumi ja levinud teoloogilist metafoori Baabülon (inglise keeles, millest artikkel on tõlgitud, on see eristus samuti olemas, torn: Babel; linn: Babylon, tõlk). Heebreakeelses Piiblis sellist eristust ei ole. Torni, linna, impeeriumi ja metafoori kohta, mis läbib tervet Piiblit kuni ajaloo lõpuni ja päästeloo võiduni, kasutatakse sama heebrea sõna babel [hääldus bah-VEL], Baabülon. Seega võib lihtsalt öelda, et need mõlemad tähistavad segadust. Paabel on Baabülon. Ning jah, Paabel on segadus.

Võib astuda veeldi sammu edasi ja öelda, et Paabel [Baabülon/segadus] on alates algusest vaimuliku mõõtmega silt, samamoodi nagu Iisrael. Jumal annab Iisraeli nime võidu ja au märgiks. Jumala tegevuse vastukaaluks tähistab Paabel häbi ja autust. Segaduse-nimelise torni ja linna ja impeeriumi elanikud ei leidnud sellest vaimulikust rikutusest mingit rõõmu. Nad andsid sellele oma tähenduse: nad ütlesid, et Baabülon tähendab jumalate väravaid, inimeste ligipääsu kohta jumaliku juurde ja jumaliku külastuspaika maa peal. Nende selgitus võib kõlada keeleliselt usutava ja psühholoogiliselt meelitavana, kuid Jumala Sõnas on kirjas lugu, kuidas see nimi tegelikult välja teeniti. Ja välja see teeniti, suurte jõupingutuste tulemusena, mille eesmärk oli trotslikult eemalduda Jumalast endast. 

Segaduse taustalugu on 1. Moosese raamatu imeline loomislugu (ptk 1 ja 2), haletsusväärne sõnakuulmatus (ptk 3) ja üleilmse veeuputuse õudne häving (ptk 6–8). Kümme põlve pärast veatut loomist oli Jumala süda murdunud leinast ja Ta nuttis, kuna kurjus levis ja juurdus kõikjal. Inimeste kurjus „maa peal oli suur“, nende tunnetuslik protsess oli vajunud paika, kus kõik nende „südame mõtlemised [olid] iga päev üksnes kurjad“ (1Ms 6:5). Leemek, Aadamast üheksas põlv oli vaadanud oma esmasündinut ja pannud talle nimeks Noa, mis tähendab puhkust. Leemek lootis, et Jumal kasutab kuidagi seda vastsündinut, et tuua leevendust pingest, mida nimetatakse eluks, stressist ja hädast, mis voolas külluslike jugadena needustest, mille Aadam oli inimeste peale toonud, kui valis Eedenis patu (vt 1Ms 5:29). Noa oli tõesti Jumalale meelepärane mees, inimene, kellele Jumal vaatas poolehoiuga (1Ms 6:8). Jumal kasutas tema häält 120 aastat (s 3), andes teada tulevasest pausist ja Jumala plaanist alustada uuesti: Ta saadab veeuputuse, mis pühib maa pealt ära kõik rikutud loodu; enam ei pea selle ühiskonna haavatavad naised, lapsed ja erivajadustega inimesed elama pidevas hirmus ja võimukandjad võtma tarvitusele aina jõhkramaid viise, et tsivilisatsioonina, mis oli täis vägivalda (s 13), ellu jääda. Puhkus oli tulemas. Jumal pidi tooma puhkuse.

Mitte eriti paljud ei muretsenud selle puhkuse tõotuse ega selle vahendite pärast: ulpida laevas samal ajal kui uputus hävitab kõik, mis jääb väljapoole.

Pärast üleilmset hävingut tegi Jumala Noaga lepingu: „Enam ei hävitata kõike liha uputusveega ja veeuputus ei tule enam maad rikkuma.“ (9:11) Seesama künism, mida näidati üles Jumala puhkusetõotuse osas, ilmutas end selle lubaduse juures mitte saata enam veeuputust: inimesed otsustasid oma sõltumatuses ehitada torni, mis tagaks ellujäämise kataklüsmilise looduskatastroofi korral. Inimesed kaitseksid ennast ise igasuguse tulevikus ilmneda võivate „Jumala tegude“ vastu!

Jumal nägi oma visiidil, et ehitajatel läheb väga hästi, et nad on peatamatud (1Ms 11:6). Jumal vastas nende progressile kahe sammuga: Ta segas töötajate keeled ja hajutas ühte koondunud inimesed mööda maailma (s 8). Nad ei saanud enam vabalt ja sujuvalt suhelda. Võimetud üksteist mõistma nagu varem, rändasid nad frustreerituna laiali, homogeensed grupid eri suundades. Ehitusprojekt sai järsu lõpu. Selle pillutatuse ja segaduse ajalugu andis tornile ka nime: Paabel, Baabülon, Segadus.

Ülejäänud Vana Testamendi ajaloos on Segadus [Baabülon] Jumala põhimõtteline koondnimi kõigele, mis võtab kokku kurjusest tingitud inimliku tegevuse teel võimu ja edu suunas (Tn 4:28–30), kaasa arvatud Jumala rahva mõrvarlik hävitamine (2Kn 25:1–21). Ta kasutab seda ka vaimuliku enesekesksuse kohta üleloomulikul tasandil (Js 14:3–23). Baabüloni piirid kattuvad tohu piiridega: kurja Kaldea impeeriumi ülbus ja tühjus, mis ajab Habakuki segadusse, ebajumalate ja inimeste kummardamise rumalus (Hab 1:2–2:19); Jumala rahva ja eesmärgi süstemaatiline ründamine (2Kn 25) ja kõige selle edasipärandamine, millel pole mingit väärtust (Js 14).

Segadus eemaldatakse

Messia kauaoodatud tulemine sättis kõik ümber. Siin oli ehe selguse hääl, mis kutsus eksinud inimesi ja kogu maailma tulema hingamisele (Mt 11:28): hingamisele eneseõigusest, hingamisele segadusest ja rikutusest, hingamisele me enda jõupingutustest ehitada veel torne, mis ulatuksid taevasse. Jeesus töötas oma maise teenistuse ajal väsimatult, tegi jõupingutusi selle nimel, et eemaldada valearusaamu Isa kohta. Tema terviseteenistus oli näide armust, Tema jutlustamine täitis inimeste hinges olnud tühimiku, Tema patutu ohver tegi kristallselgeks selle, mida Mooses ja prohvetid olid kaua aega tagasi rääkinud ja mis oli varjus igas ohvriloomas, kes oli surnud Jumala maise pühamu altaril. Ristisurm paiskas jüngrid hetkeks segadusse; ülestõusmise hommik hajutas kõik kahtlused. Kui Jeesus läks oma järgijate seast taevasse, olid nad ikka veel hirmunud, imestunud ja palvetasid ning ootasid tõotatud Lohutajat. Ta tuli väes ja kõigile nähtavalt nelipühal (Ap 2:1), mida Mooses nimetas nädalatepühaks (3Ms 23:15–21). See päev, mil tähistati Iisraeli kalendri järgi uudsevilja püha (4Ms 28:26), tähistas nüüd päeva, mil Jumal oli toonud uudsevilja oma rikkalikust lõikusest. Peetruse võimsat jutlust, mida Vaim nii paljudesse keeltesse tõlkis, kuulsid kõigist Rooma impeeriumi nurkadest Jeruusalemma templisse kogunenud külalised. Nad olid tulnud tuttava rituaali juurde ja lahkunud heade sõnumitega Jeesusest, Messiast – seda sõnumit olid nad kuulnud enda emakeeles ja see oli läinud otse nende südamesse. Sarnaselt 1. Moosese 11. peatükis oleva looga tuleb Jumal ka siin alla, kuid seekord mitte segadusse ajama ja hajutama, vaid ühendama ja kuulutama, et lunastus on kätte võidetud, et Ajastute Igatsus on tulnud (Hg 2:7). Tema kaudu, Sõna kaudu muutub inimkeel selliseks, nagu see oli mõeldud olema: tööriist jumaliku armastuse hea sõnumi edastamiseks. Sõna õnnistas võõrast, leske, väljaspool olijat, vaenlast, pealtnäha vääritut ja kadunut.⁷

Selle võimunäljas ja maa järele januneva impeeriumi ääremaal alustas ristilöödud ja ülestõusnud Kristus aeglaselt, kuid kindlalt taastama seda, mille oli rikkunud langenud ingel Lutsifer, kes oli sigitanud nii palju segadust, pettust ja manipulatsiooni, nii palju nõrkade emotsionaalset ja füüsilist kuritarvitamist tugevate poolt. Vähem kui 600 aastat enne Messia tulekut oli prohvet Taanielile näidatud nägemust ilmaliku ja usulise Rooma olemuse kohta 
(Tn 2:7, 8): need jalad olid segu savist ja rauast (Tn 2:40–43); hirmuäratav ja õudne metsaline (Tn 7:7, 23), kes oli erinev kõigist teistest metsalistest enne teda; väike sarv, mis kasvas välja kolmest sarvest ja mis muutus aina suuremaks ja suuremaks, rääkides Jumalat teotavaid sõnu Kõigekõrgema ja Tema pühade vastu ja püüdes muuta aegu ja seadust 
(Tn 7:8; 24, 25). See võim – esmalt riiklik, seejärel usuline – pidi uuesti ilmuma sajandeid pärast seda aulist päeva nelipühal aastal 31 Jeruusalemmas. Baabüloni häving on aga juba teada.

Suur Baabülon

Aastakümneid pärast nelipüha, mida on kirjeldatud Apostlite tegude 2. peatükis, mõtiskleb Johannes armastatud koguduse tuleviku üle. Istudes Egeuse mere väikesaarel Patmosel, saab ta viivuks vaadata Talle (Ilm 14:1), kes seisab Siioni mäel, ümbritsetud lunastatute täiuslikust arvust (144 000). Aukartust väljendaval helitaustal näeb Johannes kolme kesktaevas lendavat inglit, kuulutamas igavest evangeeliumi. „Kartke Jumalat ja andke talle au!“ (s 7) hõikab esimene ingel võidukalt. Looja on tulemas ja Tema kohus päästab Tema rahva. „Langenud, langenud on suur linn Baabülon!“ (s 8) hüüab teine ingel. Kolmas kuulutab täielikku hävingut kõigile neile, kes on liidus metsalisega, Baabüloni võimuga (s 9–12). Ilmutus on avalikustanud patusegaduse juba varemgi, kuid see on raamatus Baabüloni esimene ilming Baabülonina. Ja see pole viimane. Johannes ei näe seda veel selgelt, kuid sajandeid hiljem, kui paavstlik Rooma tõuseb, täidab ta selle koha, mille kohta käivad Taanieli ja Johannese Baabüloni-ettekuulutused. See võim nõuab kummardamist ja pakub päästeks oma viisi. Jeesuse ema koos pühakute ja preestritega on olulised osapooled süsteemis, mis on ehitatud tegudele.

Ilmutusraamatu 17. peatükk kasutab kujundit naisest, kes on riietatud purpurisse ja kaetud jumalateotuse nimedega. Tema silmatorkav kallis riietus kindlasti pimestas Johannest esmalt, kuid siis näeb ta kuldset karikat, mis on täis tema vaimuliku hooruse rüvedust ja jõledust (s 1–4). Ta kannab oma nime oma otsaesisel, nii et teda oleks hõlbus ära tunda. See on „Suur Baabülon“, mis peegeldab kunagise kuninga saatuslikuks saanud eneseülistust (Tn 4:30), mis lõppes täieliku alanduse ja Jumala kohtuga. Pühakiri ütleb, et maa elanikud on joobnud tema „hooruse veinist“ (Ilm 17:2).

Baabüloni oskus manipuleerida, sundida, segadusse ajada ja suurejooneliselt petta on mürgise mõjuga. Pealtnägijad imestavad. Baabüloni hoorus kõlab kokku Vana Testamendi tuntud prohvetliku tekstiga, milles Jumala rahvas Iisrael kaotab oma tee ja otsustab järgida oma aja Baale ja Moolokeid, segades nii tõese religiooni valega (vt Hs 4; 5). „Nende sees on hooruse vaim,“ kirjutas prohvet Hoosea 8. sajandil eKr. „Nad ei tunne Issandat.“ (Hs 5:4) Üks suuremaid tõendeid Baabüloni vaimuliku hooramise kohta valereligiooni ja tõe segamisel on selle vastuseis Jumala tunnistamisele universumi Looja ja Alalhoidjana, universumi Issandana. 

Langenud! Langenud on suur Baabülon

Ilmutuse 18. peatükk kirjeldab Baabüloni langemist. Taustal kõlab 14. peatüki teise ingli sõnum, kui üks teine võimsa häälega ingel kuulutab langemist sellele, mis on sadu aastaid kontrollinud toona tuntud maailma saatust. Baabüloni üle kohtumõistmine on Jumala viis vabastada oma rahvas. Baabüloni langemine on võimalus tulla välja. Nüüd on õige aeg lahkuda sealt, mis kunagi pimestas maailma oma võimu ja üleolekuga, kuid mis tõukas ära Jumala jumalikkuse.

Johannes kirjeldab seda piinava täpsusega Ilmutuse 18:4, 5: „Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ning et te ei kannaks midagi tema nuhtlustest! Sest tema patud on ulatunud taevani ning Jumalale on tulnud meelde tema ülekohtused teod.“ Siin on selge vihje 1. Moosese 11. peatükile. Selmet oleks ehitatud taevasse ulatuv torn (kas söandame öelda: paavstlik Rooma?), on kokku kuhjatud julmusi ja patte, mis ulatuvad taevani. Unusta inkvisitsiooni miljonid ohvrid, unusta sajad lapsed, keda on kuritarvitanud julmad preestrid, unusta lugematu arv hingi, kes värisevad surma ees ilma kindlustundeta jumalikus armus, mis pakutakse Kristuse õiguse – ja mitte millegi muu kaudu. 

Kasutades taas Vana Testamendi tausta, viitab Baabüloni hoorav suhe maa kuningatega usulisele sünkretismile (erinevate usundite, õpetuste või muude maailmavaadete segunemine, tõlk), süsteemile, mis loob endale ise pääste (s 3). Baal ja Jahve ei käi kokku. Poliitiliste ja usuliste liitude kokkupanemine, mida Baabülon tagant kihutab, on sunduslik ja manipuleeriv. Me peame meeles pidama, et see on seesama väike sarv, mis otsib võimalust (kummardamise) aja ja seaduse muutmiseks (Tn 7:25). Kuid Baabüloni konglomeraadil on lisaks poliitilisele ja usulisele veel tahke. Maa kaupmehed said selle äärmusliku luksuse tõttu rikkaks (Ilm 18:3). Baabüloni maailmas äri õitseb. Baabüloni kaubamärk on põhimõttelage tarvitamine. „Raha, raha, raha“ on Baabüloni petlike müügilaudade väljend, mille eesmärk on Looja Tema troonilt tõugata. Hetkeline rahulolu ja materiaalsete asjade kuhjumine käivad käsikäes nii looduse kui ka inimeste ärakasutamisega. Baabülon on nihverdanud end meie elu igasse aspekti.⁸

Värav!

Õnneks ei lõpetanud Johannes oma raamatut 18. peatükiga. Viimane sõna ei jää Baabülonile. Viimane sõna on Jeesusel, sest „pärast seda“ (viidates Ilmutuse 18 kirjeldatud Baabüloni langemisele) kuuleb Johannes „suure rahvahulga valju häälekõma“ (Ilm 19:1). See on Talle imelise rahva hüüd! Hulkade seast kõlab halleluujasid, nende seast, kes ei sõlminud liitu Baabüloniga, nende seast, kes tulid temast välja, kes järgnesid Talle, kuhu tahes Ta läheb. Nad imetlevad oma Meisterpilooti, lunastuse Kaptenit, ja kuulutavad Tema võitu suures võitluses: „Pääste ja kirkus ja vägi on meie Jumalal, sest tema kohtumõistmised on tõelised ja õiged!“ (s 1,2)

Lutsifer külvas ühel teisel ajal ja ühes teises paigas kahtlusi Jumala iseloomu kohta. Nüüd on Tema iseloom Looja, Päästja ja Kohtunikuna üles tõstetud selle loendamatu rahvahulga seas, kes hüüab: „Halleluuja!“, nagu sõltuks sellest nende elu. Kui arm on meie südames ja seda muutnud, ei suuda me teha midagi muud kui ülistada Talle, kes oli ohver, kuid kes elab igavesti!

Lael O. Caesar ja Gerald A. Klingbeil on ajakirja Adventist Review toimetajad. Neile mõlemale meeldib uurida Jumala ilmutust oma iseloomust ja armust Vanas Testamendis. Nad ei ole varem artiklit kahasse kirjutanud. See on olnud tõeline teekond, ja õnnistus. 

1. John Philpot Curran, Dublin, 1790, on öelnud: “Tingimus, mille kohaselt Jumal on andnud inimesele vabaduse, on igavene           valvsus”, kuid seda tsitaati omistatakse sageli Thomas Jeffersonile. Väljend “vabaduse hind on igavene valvsus” oli olemas moel       või teisel enne kumbagi neist: https://www.monticello.org/site/blog-and-community/posts/eternal-vigilance.

2. bsht, qln, tbl, chfr, klm, thw. bbl, millest tuleb juttu edaspidi, kuulub loogiliselt võttes sellesse gruppi, kuid King James Version           piiblitõlge ei tõlgi seda kordagi tähenduses “segadus”. 
3. Jesaja 41:29, ’efes [eimiski] on tohu sünonüüm.

4. Sõna, mis siin on tõlgitud kui segadus, on boshet, sõna otseses tähenduses “häbi.”

5. Tegusõna boshu.

6. Tegusõna niklemu.
7. Vt Gerald A. Klingbeil, “‘He Spoke and It Was’: Horizons in Biblical Theology 36 (2014): 59.

8. Vt Igor Lorencin, “Babylonian Mentality: With Whom Do You Bank?” Ministry (aprill 2014): lk 18–21.