Keskonnateadlikust tarbimisest

Helena Ploompuu intervjuu loodusesõbra Toomas Danieliga

Rääkides kristlaseks olemisest ja keskkonnasõbralikust eluviisist: kuidas need kaks sinu arvates omavahel seotud on? Miks peaksime keskkonnaprobleemidele ja loodust säästvale eluviisile tähelepanu pöörama?

Kristlasena on mõnevõrra keeruline, sest mul on ju võimalik mõelda kahtepidi ja need käsitlused käivad üksteisele küllaltki vastu. Esiteks: kui ma olen adventist ja usun Jeesuse Kristuse teist tulekut, siis on Piiblis 2. Peetruse 3:12 kirjas, et isegi maailma algained laostuvad tules. Samuti on kirjas Jesaja 65:17 „Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa.“ Kui kõik luuakse uuesti, siis tekib ju küsimus, milleks ma üldse pean pingutama. Minu ressursid on piiratud, minu aeg, minu võimed ja miks ma pean neid raiskama asjadele, mis niikuinii ei kesta kuigi kaua. Täpselt nii nagu ühes varasemas Meie Ajas ühes intervjuus üks vend ütles, et maailma keskkonna olukord on niivõrd kehv, et ei aita mingisugune remont, aitab ainult tuli. Mingis mõttes on tal õigus ka. No võtame nt Pärnu lahe, ma ei usu, et kõiki neid saasteaineid, mis mõjutavad Pärnu lahte, et neid oleks võimalik tänapäeval nii palju pöörata, et taastuks kalarikkus, mis oli siin kolm inimpõlve tagasi. Ma ei usu, see on üsna võimatu. Aga see ei ole ainult Pärnu lahe probleem, sama probleem on ka Soome lahega, Läänemerega, ookeanidega. Üks käsitlus ongi, et ei ole mõtet üldse pingutada, sest kõik hävitatakse nagunii ära.  

Aga Piiblis on ka teisi kirjakohti. Kui ma loen 1. Moosese 1:28 „Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“ Minu meelest see on üks väheseid Jumala korraldusi, mida inimene on täitnud. Seepärast, et praeguseks hetkeks me oleme täitnud maa, meid on saanud palju ja me valitseme kõikide nende asjade üle. Samas on see toonud kaasa olukorra, kus inimene on muutunud niivõrd võimsaks kõige üle, mis talle on antud aga ta on kehv kuningas. Samas on üks kirjakoht Ilmutuse 11:18 „on tulnud aeg mõista kohut surnute üle ning anda kätte palk prohvetitele, su sulastele, ning pühadele ning neile, kes kardavad su nime, väikestele ja suurtele, ning hävitada need, kes hävitavad ilmamaad.“ Nii et oleneb, mis kirjakohti Piiblist lugeda.

See on vastutus, et inimese kätte on nii palju antud. Inimene ei ole kunagi olnud nii võimas kui praegu. Ta valitseb ja see ressurss kipub tal näpuvahelt otsa saama. 

Seetõttu on kristlasel selles mõttes keeruline, ta võib valida nende kahe variandi vahel. Mina pooldaks seda teist varianti.

Kuivõrd ja miks on sinule oluline loodussõbralik käitumine ja loodust säästev eluviis? 

Siin on palju põhjuseid, miks see on tähtis. Kui me pöördume Piibli poole, siis 1. Ms 2:19, 20 räägib sellest, et („Ja Issand Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema. Ja inimene pani nimed kõigile kariloomadele ja lindudele taeva all ja kõigile metsloomadele..“) Jumal laskis loomadel inimese juurest läbi minna, et nii nagu ta neid nimetab, nii nende nimi oli. Maailmas on seni kirjeldatud umbes 1,5–1,8 elusolendi liiki. Põhiline varamu, kust see elurikkus paikneb, on troopilised vihmametsad. Aga probleem on just selles, et meie võimsus on nii suur, et harvester jõuab sinna vihmametsa enne kui inimene, kes neid liike tundma õpib. Mükoloogid ütlevad, et maailmas tuntakse hinnanguliselt ainult 4% nendest seentest, mis praegu olemas on ja need elupaigad hävivad enne, kui neid üldse tundma õpitakse. See on üks loodushoidlik probleem. Ja üks põhjus, miks see teema on oluline. Et seda mitte hävitada enne, kui me seda üldse tundma õpime; me ei teagi, mis olemas on.  

Kuivõrd võimalik loodussõbralik eluviis on?

Tänapäeva elu on vastuoluline: ühest küljest ajakirjanduses kutsutakse üles säästlikkusele, kuid teisest küljest on oluline majanduskasv. Aga millest majandus kasvab? Tarbi rohkem: mida rohkem sa tarbid, seda rohkem majandus kasvab, aga ikka säästlik peaks olema. Ja kuidas sa neid asju kokku viid? Alati leiab vabanduse, et kui tahan näiteks uue auto osta, siis võin leida, et uus on säästlikum. Inimene peab ise leidma kasinuse piiri. Seda ei saa kellelegi ette öelda, et vaata siitmaalt on piir, ära nüüd rohkem… Tänapäeva tehnoloogia juures peaks olema võimalik toota asju, mis kestavad elu aeg. Aga inimene ei taha vist ühe autoga sõita. 

Fakt on see, et kui inimesed väidavad, et nad on loodussõbralikud, siis ma julgen selles sügavalt kahelda. Seepärast, et tänapäeva elu näiteks Eestis: kui inimene tarvitab elektrit, siis ta juba reostab keskkonda päris tugevalt. Eesti kontekstis on kõige suurem keskkonnareostaja energeetika ehk elektritootmine. See tarvitab kõige rohkem põhjavett, tekitab kõige suuremaid jäätmekoguseid jne. Aga kes elab ilma elektrita? Mitte keegi ei ela ilma elektrita. Siin tuleb leida mõistlik piir enda jaoks. Me võime igasugu asjadest rääkida. Näiteks elumugavused. Tänapäeval on igapäevaseks saanud kasutada veega klosetti, põlvkond tagasi kasutasid kõik kuivkäimlat ja see ei ole üldse väga ammune probleem, kui ei kasutatud üldse käimlat. Iga selline samm on samm tagasi keskkonnasõbralikkuse poole, aga kes siis muudab oma elu, selles mõttes, et ehitab aeda kuivkäimla. Ei tehta ju selliseid asju. Või kui võtta autode kasutamine ja lennukid, need kõik saastavad ja me kasutame kõike seda. Samas ei saa öelda, et see oleks võimatu. Ameerikas on usulahk amišid, kes elavad ilma elektrita.

Kuidas oled muutnud oma tarbimisharjumusi seepärast, et tead, et see mõjutab keskkonda?

Kui kõige üldisemalt võtta, siis on selline sõna nagu kasinus, millest räägib ka Piibel. Mul ei ole kõike vaja. Ma tulen ühiskonnast, kus kõik oli defitsiit, mõnda asja osteti sellepärast, et seda oli. Pidi ostma, sest ei tea, kas järgmine kord saab. Tänapäeval on aga külluse ühiskond ja meil ei ole vaja varuks osta. Tarbimine on muutunud küll. Külluse puhul tuleb ennast kutsuda tagasi kasinusele. Selline tore vanaaegne sõna. Olla kasin kõiges, sest muidu ei oska neid piire (eriti kellegi teise jaoks) paika panna. Me võime jäädagi vaidlema sellisel teemal, kas mullivann on luksuskaup või on ta tarbekaup. Seda peab igaüks enda jaoks isiklikult selgeks tegema. Kasinus on võtmesõna.

Kas sa elad teadlikult kasinat elu?

Elan jah teadlikult, sest mulle ei ole kõike vaja. Ja eks see paneb teatud piirid elule, et sa ei saa nagu täiel rinnal elada. Aga kunagi, kui ma Räpina koolis käisin, siis seal rõhutati ikka, et vähem on rohkem. Vahest peab vist vanemaks elama, et nende asjadeni jõuda, sest ega ma noorest peast ka nii väga nendest asjadest aru ei saanud. Aga vähem on rohkem.

Mida arvad ökotoodetest? Kas nende tarbimine on heategu keskkonnale? 

Kõige esimeses järjekorras on see kasulik enda tervisele, aga keskkonnale ka. Sest väidetavalt on need tooted kasvatatud mürkainete vabalt ja ilma sünteetiliste väetisteta, nii et kindlasti on see heategu keskkonnale.  

Tarbimine tekitab palju prügi ja sellest probleemist palju räägitakse, aga mida sina sellest teemast arvad? Kui palju peaks igapäevaselt sellega tegelema?

Paratamatult sa tekitad prügi. Väga raske on elada nii, et prügi üldse ei tekita. Tegelikult saab küll, aga see on väga raske. Küsimus on teadlikkuses ja teine küsimus on mugavuses. Igapäevane elu koosneb kohustustest: pead süüa tegema, pead tööl käima, pead tuba koristama, raha teenima, makse maksma ja siis on veel mingisugune prügi. Oleks ju nii lihtne, et viskad ära ja valmis, aga sorteerimine on lisakohustus. Sa pead ennast natuke jälle kasinaks sundima ja teadlikult sellele tähelepanu pöörama, sest sorteerimine ei ole mugav. Palju lihtsam on patarei prügikasti visata kui panna kusagile eraldi, minna poodi ja meeles pidada, et sa pead ta kaasa võtma ja sinna kogumiskohta ära panema. Lihtsam on prügikasti visata ja asi rahul. Nii et prügisorteerimine on teadlikkuse ja mugavuse küsimus. Kui palju ma olen nõus oma mugavust ohverdama selle nimel, et keskkonda puhtana hoida? See on pika vinnaga küsimus, sest ega see tule minu elu ajal minule tagasi. Aga võib-olla kolmandas-neljandas põlvkonnas jõuab ringluses tagasi see, mida ma ei ole õigesse kohta pannud. See on vastutuse küsimus: millisena ma maailma endast maha jätan, kui ma siit ükskord ära lähen? Kas samasugusena nagu siis, kui siia tulin, või natuke kehvemana?

Mis sa soovitad neile inimesetele, kelle mure keskkonna pärast on suur ja püüavad võtta vastutust?

Mida sügavamale neid asju vaatad, siis tõesti tuleb masendus peale. Ookeanis on prügisaared ja tekib küsimus: kui kaugele veel? Mind lohutab selle kõige juures ikka ja päris tugevalt tõotus, mis on Piiblis 1Ms 8:28 „Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.“ Vot see on kirjakoht, millele ma mõtlen, kui tundub, et asjad on väga kehvad. See tähendab, et maailmas tervikuna see kriis ei lähe nii suureks, et elu võimatuks muutub. Ta võib muutuda paikkonniti võimatuks, aga mitte tervikuna. Seda ilmselt ei juhtu. See tõotus minu jaoks tähendab seda. Inimesel vist nii palju mõistust on, et ta sinnamaani seda asja ei lase.