Ära mõista minu üle kohut!

Ühe põlvkonna hirm

Viimasel ajal on sotsiaalmeedia vallutanud üks kasulik fraas. „Ära mõista minu üle kohut“ on imeline teemaviide pildile, kus sa oled suure jäätisekausi ja lusikaga. Sel väljendil näib olevat võimu meelitada heakskiitu igale tegevusele, kuna igaüks, kes postitab kommentaare millegi muu kui täieliku toetuse avaldamiseks, mõistab kohut. 

Fantaasia

Mitu hiljutist uurimust näitab, et millenniumilapsed hülgavad tõenäolisemalt kui ükski teine põlvkond organiseeritud kristliku usu ja rohkem kui 60% neist ütleb, et kristlus mõistab liiga palju kohut, mis on üks nende hülgamise põhjus.¹ Kohtumõistmine ja kohus näib tabavat närvi.

Ehk on osa selle väljendi „ära mõista minu üle kohut“ populaarsuse taga selle sõnulväljendamatu tähendus. See on hea sissejuhatus tervele reale valusatele väljenditele: palun ära arva minust vähem; ära arva, et ma olen halb inimene; palun aktsepteeri mind; palun armasta mind. 

Kas see on üldse võimalik?

Kujuta ette maailma, kus ei ole mingit hinnangu andmist. Igaüks oleks vaba tegema seda, mida tahes soovib. Me saaksime kanda mida tahes soovime kus tahes soovime, ilma et keegi kulme kergitaks. Me võiksime juua ja süüa mida tahes ega peaks tundma süüd, kui astume ühe firma joogitopsiga teise firma poodi. Mis peamine, me oleksime igal pool enesekindlad ja võiksime olla kindlad selles, et kuuleksime enda kohta vaid positiivseid sõnu. Ja muidugi saaksime igal öösel rahulikult magada ega peaks muretsema, kas me oleme piisavalt head. Meid ei jälitaks ka hirmuga täidetud mõtted viimse kohtu osas.

Reaalsus

Isegi kui meil õnnestuks olla vabad igasugusest kohtumõistmisest ja me suudaksime toetada igaühe jõupingutusi kõiges, oleks sel siiski tagajärjed. Teisisõnu: vaatamata kõigile sotsiaalmeedia laikidele ja julgustavatele kommentaaridele on meie kausitäies jäätises ikkagi kalorid. Ja siin astubki sisse kohtumõistmine. Me elame otsuste tegemise, st kohtumõistmise alusel. Me peame igal hommikul otsustama, mida me selga paneme. Me peame kohut mõistma selle üle, mida me sööme, vaatama, kus on turvaline teed ületada.

Meie kujutlusmaailm kohtumõistmiseta maailmast ongi üksnes kujutlusmaailm. 

Võtkem näiteks hiljutine ühismeediakampaania, millega kutsuti üles lõpetama keha häbivääristamist. See kõlab väga hästi, kui välja arvata see, et just see kampaania tegi paljude inimeste elu sotsiaalmeedias halvemaks.

Kampaania algas ilublogija fotoga, millel ta oli ilma jumestuseta, nii et näha oli tema akneline näonahk – selle eesmärk oli julgustada teisi end ja oma vigu aktsepteerima. Teemaviitega #DontJudgeChallenge hakati postitama fotosid ja videoid kokkukasvanud kulmudest, aknest või teistest füüsilistest omapäradest, mida sageli pilgatakse. Seejärel pühiti „vead“ ära, et näidata endast pilt-
täiuslikku ja ilusasti jumestatud sisemist ennast. Selmet see kampaania oleks võidelnud kehahäbistamise vastu, jõustas see arusaama, et armastatud olemiseks peaksid sa olema täiuslik, või teenima vähemalt paar laiki.²

Mõista kohut või mitte

Piiblis on üsna jõulised seisu­kohad kohtumõistmise osas. Jeesus ise ütles: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut, sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!“ 
(Mt 7:1, 2)

Ellen White arendab teiste üle kohtumõistmise teemat edasi, kirjutades: „Mõtle Kristuse kaastundele inimese suhtes. Ta teab, kuidas me sünnime, Ta teab, missugune oli meie lapsepõlv. Sina ei tea, mis­sugustest kiusatustest on keegi pidanud oma elus läbi tulema. Sina ei tea nende vanemate lugu. Pane kogu kohtumõistmine kõrvale.“³

Seda korraldust on päris keeruline täita. Kui me mõistaksime enda üle kohut sama kriitiliselt kui teiste üle, ei oleks tagajärjed ilusad. Palju parem on üldse mitte kohut mõista ja lasta igaühel teha oma, kas pole nii?

Olgugi et see, et me tohiks olla teiste suhtes kriitilised või nende üle kohut mõista, kuna meil ei ole tegelikult suutlikkust langetada õigeid otsuseid motiivide ja olude osas, on täiesti tõsi, julgustab Piibel, isegi käsib meil kohut mõista. „Ärge tehke kohtuotsust näo järgi, vaid tehke õiglane otsus!“ (Jh 7:24)

Seega, kuidas nii mõista kohut kui ka hoiduda sellest?

Kohtumõistmine

Erinevalt meie praegusaja moraalse relativismi kultuurist elame tegelikult absoluutide maailmas. Nii nagu on füüsikaseadused, mis valitsevad käegakatsutavate protsesside üle igal pool ja toodavad mõõdetavaid tulemusi (nt lennukist ilma langevarjuta väljahüppamine), on olemas ka õige ja vale, hea ja kuri (ilma langevarjuta lennukist välja hüppamine ei ole hea).

Et nii füüsiliselt kui ka vaimulikult ellu jääda, peame langetama informeeritud otsuseid. Me peame enda motiive hoolikalt jälgima, kaaluma oma mõtteid ja tegusid ning langetama moraalseid otsuseid. Me ei tohi õige ja vale vahel otsustades ja moraalseid arvamusi kujundades lasta kultuurilistel suundumustel asendada Jumala Sõna autoriteeti. 

Ahjaa, on ju see väljakutse! Meid on kutsutud uurima ja proovile panema kõike oma otsinguil, et leiaksime tõe, meid ei ole kutsutud teisi hindama. Jumal on ainus tõeline kohtunik ja vaid Tema saab inimkonna üle kohut mõista 
(Ilm 20:12). Kuidas suhestub see ära-mõista-minu-üle-kohut-liikumisega?

Salat sinu hamba küljes

Kujuta ette, et oled oma sõbraga õhtusöögil ja märkad siis, et sinu sõbra esihammaste vahele on jäänud tükike rohelist salatit. Mis sõber sa oleksid, kui laseksid tal nõnda minna tema tööintervjuule? Kui ütleksid talle, et tal on hammaste vahel salat, kas see tähendaks kohtumõistmist? See võib olla ebamugav, öelda talle seda, aga kui sa temast tõeliselt hoolid, siis võtad selle riski. Suhted muudavad asju. Sa ei ütleks seda eesmärgiga ise parem välja näha või et rahustada enda musta südametunnistust, sa teeksid seda eesmärgiga muuta oma sõber õnnelikumaks.

Vaid isetu armastuse kontekstis saame viidata tegudele või käitumisele, mis võib takistada kellegi igavest õnne.

Kohtumõistmine tuleb

Kui keegi ütleb, et ära mõista minu üle kohut, on sageli nii, et tema südametunnistus juba töötab, ta tunneb ise süüd ja võõrandumist, mida püüab suruda alla palvega saada kinnitust.

Meil kõigil on põgenemiseks eri viisid, kuid lõpuks teame instinktiivselt, et pole ühtegi peidupaika. Tuleb aeg avada raamatud. Tuleb lõplik kohtumõistmine. 

Kummalisel kombel on osa igavese evangeeliumi heast sõnumist see, et „tulnud on tema kohtutund“ (Ilm 14:7). Kuidas saab kohtumõistmine olla hea sõnum?

Kohtumõistmine saab olla hea sõnum, kui me tunneme Kohtunikku ja me teame Tema otsust. „Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses. Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest.“ (Rm 8:1, 2) 

Kui me mõistame päriselt, et Kohtunik on täiesti meie poolt, ja me teame, et Ta oli valmis pigem surema kui elama ilma meieta, siis läheme kohtumõistmisele vastu ilma hirmuta. Kui me ei püüa üle kullata oma patu ja süü suurust, mis meid pühast Jumalast eraldab, oleme usus Tema anni vastu võtnud. Me oleme surnud oma vanale patusele elule ja nüüd on meie „elu koos Kristusega Jumalas“ (Kl 3:3). 

Viimse kohtu eesmärk pole niivõrd avalikustada meie kahetsusväärne seisund, vaid avalikult kinnitada, et meid armastatakse ja aktsepteeritakse vaatamata sellele, kust me oleme pärit, vaatamata sellele, missugused on meie vead ja puudujäägid, vaatamata segadusele, mida tekitame, ja rumalatele valikutele ning lammutavatele otsustele.

Kui me armastame tõeliselt oma Kohtunikku ja Kaitsjat, kui me teame, missugune on otsus, siis me ei ütle „ära mõista minu üle kohut“, vaid sõname innukalt: „Palun, mõista minu üle kohut.“

Chantal J. Klingbeil töötab Ellen G. White’i Pärandinõukogu asejuhina. Oma töös keskendub ta lastele, noorele ja noortele täiskasvanutele. 

1. Vastavalt millenniumilaste uurimusele usub enam kui kuus noort kümnest (62%), et praegune kristlus on "ülikriitiline". 58% on nõus, et sõna "silmakirjalik" (ütleb üht, teeb teist) kirjeldab seda hästi. Teised Pew Research and the Barna Group uuringud näitavad sama tendentsi: www.prri.org/research/millennial-values-survey-2012/

2. Time.com/3948968/dont-judge-challenge/

3. Ellen G. White, The Upward Look (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1982), lk 332.