Artikkel kuulub adventkoguduse ajakirja Adventist Review seeriasse, mis käsitleb õigeksmõistmise teemat.
Oli 1844. aasta 22. oktoober ja tuhanded millerlased otsisid taevast Jeesuse tulemise märki. William Miller oli õpetanud võtmeteksti „kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut. Siis saab pühamu taas oma õiguse“ (Tn 8:14) toel, et pühamu on maa, mis Jeesuse teisel tulemisel tulega puhastatakse.
Põletatud, ent mitte hävitatud
Kuigi usklikud ootasid sel unustamatul päeval puhastustuld, ei näinud nad oma pettumuseks selle leeki: Jeesus ei tulnud. „Mis juhtus?“ imestasid nad. Segadust tekitavas olukorras pärast seda päeva teadsid mõned murtud südamega pühad siiski, et nad ei tohiks ajalooliste kalkulatsioonide mõistlikkuses kahelda. Seega otsustasid nad välja uurida, mida see kuupäev – 1844. aasta 22. oktoober – Piibli järgi ikkagi tähendab. Piibliusklike grupp tõeotsijaid asutas lõpuks 1860ndatel Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse.
Nende uurimused said alguse päeval pärast suurt pettumust. Metodistist talupidaja Hiram Edson nuttis ja nuttis kuni selle päeva koidikuni, kuna Jeesus ei olnud tulnud. Sel hommikul pärast suurt pettumust võttis ta mõne sõbraga aega palveks oma küünis ja leidis endas julgust, et minna välja ja jagada oma grupi inimeste lootust teistega.
Vastavalt tema enda käsikirjalistele mälestustele juhtus see, et talle tuli suur selgus, ajal, kui tema ja kaasmillerlased kõndisid suurel viljapõllul: päev enne 22. oktoobrit läks Jeesus, meie ülempreester taevase pühamu teise ossa, selle asemel et puhastada maad. Niisiis alustas Ta seal tööd, mille pidi ära tegema enne, kui Jeesus tagasi maa peale tuleb. See uus arusaamine muutus peagi Edsoni ja tema kaasusklike – meditsiinidoktor F. B. Hahn ja jutlustaja ning toimetaja O. R. L Crosier – seas kuumaks aruteluteemaks.
Järgmise aasta jooksul tegid need kolm üksikasjaliku piibliuurimise osas pühamu teemal koostööd, nad keskendusid Heebrea kirjale, 3. Moosese raamatule, Taanieli ja Ilmutusraamatule. 1846. aasta alguseks oli nende seisukoht sõnastatud ning pakkus vastuseid sellele, mis juhtus 1844. aasta 22. oktoobril, et pühamu vajas puhastamist. 1846. aasta 7. veebruaril avaldas Enoch Jacobs nende uurimuse tulemused väljaandes Day-Star Extra pealkirja all „The Law of Moses“ (Moosese seadus).1
See artikkel on oluline rajamärk seitsmenda päeva adventistide ajaloos. Edsoni, Crosier’ ja Hahni uurimus sõnastas aluspõhimõtted sellele, millest lõpuks sai seitsmenda päeva adventistide teoloogia nurgakivi. Nende järelduste keskmes oli arusaamine taevase pühamu reaalsusest ja selle puhastamisest verega, mitte maa puhastamisest tulega, nagu õpetas William Miller. Enamgi veel, nii nagu maise templi preestril oli kaheetapiline teenistus maises templis, nii on Kristusel kaheetapiline teenistus taevases pühamus. Esimene etapp pühas paigas algas pärast Tema taevasseminemist, teine etapp aga 1844. aasta 22. oktoobril, kui Ta läks pühast paigast kõige pühamasse paika. Kristuse teenistuse esimene etapp keskendus andestusele, teine aga hõlmab meie pattudega tegelemist ja pühamu puhastamist.
Kristus ei tule enne, kui Ta on oma töö templi kõige pühamas paigas lõpetanud. Edaspidi liikus fookus Kristuse ülempreesterlikule teenistusele taevas.
Koos edasi
1848st kuni 1850ni kogunesid sabatarianistidest adventistid hingamispäeva konverentsidel – nagu nad neid hiljem nimetama hakkasid. Nad panid aluse oma usu sammastele, millesse oli lõimitud doktriin Kristusest taevases pühamus. 1840ndate lõpuks olid nad jõudnud üksmeelele pühamu olemuses ning järgmistel aastakümnetel selgitasid „pühamu puhastamise“ tähendust. Selle aja kestel pakkus esimesena „uurimiskohtu“ terminit (surnud õigete kohta) Elon Everts. „Ma usun siiralt,“ kirjutas ta 1857. aasta 1. jaanuari ajakirjas Review and Herald, „et taevases pühamus algas kohtumõistmine alates 1844. aastast ja et kohtumõistmine surnud õigete üle … on möödumas.“2
Järgmisel kuul kasutas James White sama terminit. Nii õelate kui õigete üle, kirjutas ta, „mõistetakse kohut enne, kui nad surnuist äratatakse. Uurimiskohus Jumala koguduse või koja üle viiakse läbi enne esimest ülestõusmist; kohus õelate üle toimub Ilmutusraamatu 20 järgi tuhande aasta jooksul ja nad äratatakse selle perioodi lõppemisel surnuist.“ Ta selgitas, et suurel lepituspäeval, mis on väldanud alates 1844. aastast, „kustutatakse kõigi nende patud, kes saavad osa esimesest ülestõusmisest“. Sel korral ei tähenda pattude kustutamine „aega, mil need andestatakse“. Pigem „peame vaatama suurt lepituspäeva kui aega, mil Jeesus pakub oma verd meie pattude katteks. See on aeg, mil pühamu puhastatakse.“3
Koguduse pioneeri, haridustöötaja Goodloe Harper Belli järgi (1878. a) tähendab taevase pühamu puhastamine paturegistri puhastamist.4 Seega oli 1800ndate viimasel veerandil põhimõtteline üksmeel mitmes peamises punktis: kohtumõistmine algas 1844. aasta 22. oktoobril ja seetõttu leiab see aset enne Kristuse teist tulemist. See kohtumõistmine on oma olemuselt uuriv, seda peetakse õigete üle ja see tähendab paturegistri puhastamist ning selle keskmes on Kristus. Järgmise sajandi kestel ja edaspidigi arendasid ja laiendasid adventistid seda kontseptsiooni.
Nägemused ja vaidlused
Ellen White sai 1844. ja 1851. aasta vahel pühamu teemal 11 nägemust, mille iseloom oli enamasti kinnitav, mitte algatav. Pühamu doktrinaalse uurimuse alus oli kogu aeg Piibel. Ellen White’i nägemused kinnitasid uurimisaluse teema olulisust.
Mõne aasta eest kogus Ellen G. White’i Pärandinõukogu endine juht Paul Gordon ühte pühamuteemalised artiklid adventistide väljaannetes vahemikus 1846–1905; neid sai kokku üle 400. Selle 1007-leheküljelise dokumendi hoolikas lugemine näitab, kuidas pühamudoktriini ankurdamine, arendamine ja selgitamine oli Piibli tõe pidev avastamine ja selgitamine.5
Sellest hoolimata oli algusest peale olnud pühamudoktriini lammutajaid, nagu D. M. Canright, Albion Fox Ballenger, Louis Richard Conradi ja kõige hilisemal ajal Desmond Ford ja Dale Ratzlaff. Kõige koolitatum ja mõjukam neist oli Ford, kelle mured peegeldasid varasemate meeste probleeme. 1980. aasta augustis esitles ta oma järeldusi erilisel kogunemisel koguduse juhtkonna ja teadlastega Glacier View’s Colorados. 1980. aasta oktoobri ajakiri Ministry teeb sellest kohtumisest põhjaliku kokkuvõtte, see sisaldab konteksti, protseduuri, argumente ja vastuargumente ning isegi osapoolte teemakohast kirjavahetust. Kuigi tema peamised seisukohad leiti olevat ebaveenvad ja ta kaotas tegutsemisloa pastorina, oli Fordi tegevuse pluss selles, et ta äratas adventistidest teadlasi sügavamale Pühakirja uurimisele, pühamu ja kohtu-uurimise kriitilisemale mõistmisele.
Kasvamine armus
Alates 1980ndatest on 1844. aasta uurimiskohtust saanud seitsmenda päeva adventistidest teadlaste seas märkimisväärne avaldamisteema.6 Toetudes koguduse pioneeride poolt hoolikalt laotud vundamendile, on need teadlased avanud piibellikel andmetel põhinevaid uusi vaateid ja sügavusi Kristuse tööle taevas. Sinna hulka kuulub haarav ja julgustav tõdemus, et Jeesuse tulemise eelne kohus soosib õigeid (Tn 7:22).7 Tänapäeva teadlased jätkavad uute teadmiste esiletoomist oma hoolikates uurimustes. Nende tulemused kinnitavad põhimõttelisi järeldusi, milleni jõudsid need, kes kündsid esimesena Pühakirja veergudel viisil, mis kinnitavad meie usku Jumala inspireeritud Sõnasse ja muudavad meie armastuse Kristuse, selle doktriini ja meie kindlustunde keskme ning lootuse vastu sügavamaks.8 Taevase pühamu doktriin, millesse on kaasatud Jeesuse tulemisele eelnev eeluurimiskohus, on olnud ja on jätkuvalt adventistliku teoloogia südames.9
Jud Lake on USAs Tennessees asuva Southern Adventist University professor.
1. O.R.L. Crosier, „The Law of Moses,“ Day-Star Extra, 1846 7. veebr.
2. Elon Everts, „Communication From Bro. Everts,“ Review and Herald, 1857 1. jaan.
3. James White, „The Judgment,“ Review and Herald, 1857 29 jaan.
4. Goodloe H. Bell, „The Cleansing of the Heavenly Sanctuary, Continued,“ Review and Herald, 1878 12. dets.
5. Paul Gordon, „Pioneer Articles on the Sanctuary, Daniel 8:14, the Judgment, 2300 Days, Year-day Principle, Atonement: 1846-1905“ (Silver Spring, Md.: Ellen G. White Estate, 1983).
6. Loe Taanieli ja Ilmutusraamatu komitee 7-köitelist kogumikku aadressil www.adventistbiblicalresearch.org/shop; Frank Holbrook, The Atoning Priesthood of Jesus Christ (Berrien Springs, Mich.: Adventist Theological Society Publications, 1996); Roy E. Gane, Altar Call (Berrien Springs, Mich.: Diadem, 1999); Ray E. Gane, Who’s Afraid of the Judgment? (Nampa, Idaho: Pacific Press Pub. Assn., 2006).
7. Loe Gerhard F. Hasel, „Divine Judgment,“ in Raoul Dederen, ed., Handbook of Seventh-day Adventist Theology (Hagerstown, Md.: Review and Herald Pub. Assn., 2000), lk 834.
8. Loe Richard Davidson, A Song for the Sanctuary, General Conference’s Biblical Research Institute.
9. Loe Roy Adams, The Sanctuary Doctrine: Understanding the Heart of Adventist Theology (Hagerstown, Md.: Review and Herald Pub. Assn., 1993)
In English