Kohtumõistmine algajatele

Baasteoloogia patustele

On inimesi, kes ei usu, et Jumalal on kohus. Ja on neid, kes värisevad mõttest, et nad peavad selle kohtu ees seisma. Enne kui selle loo juurde asume, vaatame seitset tõde Jumala kohtu kohta, valitud paljude teiste seast. Esimene neist seitsmest sedastab omakorda seitse tõde Jumala enda kohta, valitud paljude teiste seast:

1. Jumal, a) igavese ainuomase elu allikas, on b) õiglane, c) hoolitsev, d) kõiketeadja, e) muutumatu, f) seadustest kinnipidav ja g) armastus.
2. Jumal juhib tervet universumi isetu armastuse seaduse alusel.
3. Aadama patt astus sellest elu­seadusest üle.
4. Aadama patt mõjutas kogu maad.
5. Üksnes Aadama üle kohtumõistmine või mis tahes sarnane poolik lähenemine ei taastaks seda, mille Aadam hävitas.
6. Jeesuse täiuslik ohver patuste eest täitis Jumala seaduse kõik nõuded.
7. Jumala kohtumõistmise protseduur on üksikasjalik; me ei tea kõike.

Selline on Piibli aruanne Jumala kohtumõistmise loo kohta.

Alguse olulisus

Maailm sai alguse kohtumõistmisega, selge, eristava kohtumõistmisega, mis võttis kokku Jumala teod maa esimesel nädalal: väga hea (1Ms 1:31). Ei olnud viga ega süüd.

Siis hakkasid asjad viltu vedama ja kohtumõistmisel oli erinevaid funktsioone, kui Jumal kohtus inimestega, et neile teada anda, kuidas Ta nende vea parandab, tuues kõik ellu tagasi surmalt, mille nemad olid maale toonud (1Ms 3:15).

Vastutustundlikkuse olulisus

Esiteks pidid Aadam ja Eeva seisma silmitsi sellega, mida nad olid teinud: „Oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?“ (s 11) Jumala õrna kindlusega lausutud sõnadest ilmnes, et Ta teadis, mõistis ja hoolis piisavalt, et soovida, et inimene võtaks teo omaks ja näitaks üles tahet vastutada. Alles seejärel saab Ta neid tõeliselt aidata.

Andmata endale aru, püüdsid mees ja naine oma äranägemise järgi vastutusest hoiduda, hoiduda Jumalast, kelle ees „kõik on alasti ja paljastatud“ (Hb 3:14), kelle kõiketeadvus tegi Tema sobivaks tegelema nende kaotusega. Nende mäss ei muutnud Jumala armastuse loomust (1Jh 4:8). Ent patu külge klammerdumine eraldab inimese Jumalast ja elust, see hoiab Teda väljendamast end meile kõigi nende ülevoolavate armastusavaldustega. See ei tee meile head (Js 59:1, 2; Õp 28:13).

Esimese paari eituse ja faktide väänamise taga olnud hirm lõi rumaluse. Esmalt oli see naise süü, või pigem Jumala: Tema oli ju naise teinud, Tema oli ta mehele andnud (1Ms 3:12). Naine kasutas võimalust vastutus võtta kui märguannet olla veel loomingulisemalt rumal: see oli mao süü, madu kavaldas naise üle (s 13). Inimese kohustus algab vastutuse võtmisega ja lõpeb aruandmisega (1Kr 4:2; Lk 16:1–13). Aadam ja Eeva valisid silmakirjalikkuse.

Enda kohta tunnistamise olulisus

Kaini üle kohtumõistmine, nagu Aadama ja Eeva puhul, oli selleks, et näidata läbipaistvust. „Kus on su vend Aabel?“ (1Ms 4:9)

Kain vastas nagu tema vanemad, loobudes oma vastamisvõimalusest, oma võimalusest tunnistada tõde. „Ma ei tea.“ Jumal teab, kui me valetame, isegi kui me ise seda ei tea. Kain näis ise mitte teadvat: „Kas ma olen oma venna hoidja?“ (s 9) „Kain oli läinud nii kaugele, et ta oli kaotanud tunnetuse Jumala pidevast ligiolekust, Tema suurusest ja kõiketeadmisest.“1 Üsna vastuolulisel moel nõudis tema tapjameel siiski endalt ausust: „Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda!“ (s 13) Ta kritiseeris Jumala kohtuotsust.

Sajandeid pärast Kaini tulevad sarnased elemendid esile Soodoma ja Gomorra loos: kõiketeadev Jumal viib läbi uurimise, et anda inimestele võimalus saada armu (Õp 28:13). Kuid inimesed rikuvad selle võimaluse ja jäävad andestusest ilma. Pane tähele armukutset, mis toob Issanda sel keskpäeval Mamresse: „Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!“ (1Ms 18:21)

Jumala otsus – individuaalne, regionaalne või kosmiline – hõlmab alati uuringufaasi, mis annab mõtlevatele, valivatele olenditele võimaluse oma tegusid tunnistada ja võimalikke tagajärgi kaaluda. Jumalik kohtuasi on üks Tema märkidest, millega Ta „läheb kohtusse oma rahva vanemate ja vürstidega“ (Js 3:14). Need eeluuringud olid loodute pärast, neid viiakse läbi meie teavitamise pärast, mitte Jumala teavitamise pärast – Tema teab kõige kohta niikuinii.

Ta uurib, kuna on alandlik, mitte ükskõikne. Kuid meie tõlgendame Tema tasadust kui luba vaba voliga Tema üle kohut mõista, heites Talle ette kõike: usaldamatust, sõnakuulmatust, mässumeelsust, raamatuid, kus on kirjas igaühe käitumine, omavolilist karistamist, süütute hävitamist ja kõige tipuks üldse kohtusüsteemi omamist. 

Kohtupidamise olulisus

Jumala kohtusüsteemis ei ole planeet Maa ainulaadne. Meie suhtlemine maaväliste intelligentsete olenditega ei eelda monumentaalseid IT-osakondi, lõputuid koode, arvukaid taevasatelliite ja ligipääsu rahakoti alusel, või rahastustaotlusi, laiaulatuslikku doktoriõpet Rosetta kivi dekodeerimises või leidlikku suhtlemist valgusaastate taha või bioloogilisi ja sotsioloogilisi hoolikaid uurimusi, mis arvutavad välja hüpoteesid, või lõpuks kaalutletult sõnastatud üldistusi või teooriaid.

Kui poleks olnud pattu, oleks meil kõigil vaba võimalus suhelda nii loomulikke kui üleloomulikke teid pidi kogu universumiga, hoolimata sellest, kas me sööme pulkade või nugade-kahvlitega. Toit ja riietus on kosmoses läbirääkimise küsimus. Kohandumine Jumala eluseadusega mitte. Vaata Jeesusele: „Vaadeldes Jeesust, näeme, et meie Jumala suurim au peitub andmises. „Ma ei tee iseenesest midagi,“ ütles Jeesus, „elav Isa on mind läkitanud ja mina elan Isa läbi“. „Ma ei otsi au endale, vaid au Temale, kes mind läkitas.“ (Jh 8:28; 6:56; 8:50; 7:18) Nendes sõnades väljendub kogu universumi elu seadus.“2 

Patt, olgu Eedenis või kusagil mujal, väidab aga vastupidist: et elu eesmärgiks on saamine ja et ülirohke elu tähendab kõige selle saamist, mida isekas Jumal tahab endale hoida. Selle valega nõustumine tähendas universumi eluseadusega vastuollu minemist ja sellele planeedile surma (Rm 6:23): surm rikkus loodu. Seepärast kaasab Jumal teinekord looduse oma kohtusaali tunnistajaks (Ps 50:4). Selline kohus, mis isoleeriks Aadama ja Eeva, ei pädeks: Jumala universumis on kõik omavahel seotud.

Jeesus isiklikult hoiab kõike koos (Kl 1:17). Tükkhaaval parandamine – plaaster Aadama patule, operatsioon kannatada saanud Eedeni puuharule ja füsioteraapia inglite tiibadele – ei toimi samuti. Arm hoiab olemasolevat nii kaua kui tarvis. Kuid kõige parandamine nõuab patu kõrvaldamist füüsilisest tegelikkusest ja langenud ning langemata mõistuslike olendite päringutest, aga ka Jumala algse elukingituse kindlat taastamist. Jumal peab kõik surmast tagasi tooma.

Jumala kohus näitab, et Ta on arvestanud kõige ja kõigiga. Oma väsimatus pühendumises meile on Ta võtnud enda kanda meie patusüü. Veatult süütu, on Ta maksnud ristil surma karistuse (2Kr 5:21) ülimas kohtumõistmises, mis kattub igaviku piirjoontega. Elades patuta ja surres patuste eest, on Jumal võitnud kõik kosmilised kurjajõud (2Kr 2:14; Kl 2:13, 14), kõrvaldanud kõik saatana süüdistused enda või meie vastu minevikus, olevikus ja tulevikus (vt Sk 3:1–5; Ilm 12:10; Rm 3:21–26), hävitanud saatana teod (1Jh 3:8) ja andnud igavese ning täieliku võidu igale pühale, kes usub Tema nimesse ja võtab vastu Tema ohvri (2Kr 2:14; Kl 2:10).

Patused, kes on õppinud tundma Jumala südant ja viise, armastust, mis ei muutu kunagi, suhtuvad Tema kohtusse teisiti kui need, kes ei mõista peamist või on ikka veel võtnud nõuks olla silmakirjalik ja eneseõigust täis. Selmet end hirmunult ära peita, kutsuvad nad Teda uurima, kuna teavad, et see on viis, kuidas saavutada täielik õigeksmõistmine, kuna Tema õigus saab nende omaks ja võimaldab neil seisma jääda vaatamata sellele, et Jumal toob kõik kohtu ette. Psalmist palub: „Mõista mulle õigust, Issand, sest ma olen elanud laitmatuses ja olen lootnud Issanda peale ilma kõikumata!“ (Ps 26:1, vt ka Ps 7:8; 35:24; 43:1)

Kujundid muutuvad, ent tõde on sama: me oleme ümbritsetud Kristuse õigusega (Fl 3:9), Kristus elab meis (Gl 2:20), Jeesus, meie Päästja, on meie kohtunik (Jh 3:16; 5:22, 27); Jeesus on meie kaitsja (Sk 3:1–5; 1Jh 2:1), Jeesus on nii meie kaitsja kui ka kohtunik (Jh 5 ja 1Jh 2), kohtuotsus langetatakse meie kasuks (Tn 7:22) ja meie süüdistajale saab osaks igavene hukatus (Ilm 20:7–10). Sõnum on sama: „Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses.“ (Rm 8:1)

Need, kes ei adu Jumala kohtumõistmise alustõdesid, tajuvad kõike teistmoodi. Saatana fiktsioon elust moonutab nende arusaamisi: nende loodusteaduslik arusaam tõestab, et kaos on asjade kord; sotsiaalteaduslik analüüs näitab, et isekus on ellujäämise tugevaim faktor; spordis on nad veendunud, et agressioon tasub end ära ja järeleandmine on haletsusväärne; nende kunstis väärib üleolev ja kummaline rohkem kiiduavaldusi kui isetus ja austus; ja religioonis saavad inimliku kirevuse vikerkaarevärvidest – inimloomuse punasest ja kollasest, mustast, valgest ja rohelisest – nende ebajumalad.

Kuid enne, kui Jumal oma armastuses mõõdab välja viimase kohtuotsuse, tunnistavad kõik mõtlejad, ka kõige kriitilisemad, et Ta on õiglane: Tema külluslik andmebaas (Tn 7:10; Ml 3:16; Ilm 20:12 jne) ja põhjalik uurimine, isegi tuhat aastat vältav uurimine pärast õigete ülestõusmist (Ilm 20:4) viivad Tema vaenlased möönduseni, et Ta on õiglane. Siit kasvab välja Pauluse kindlustunne, kui ta kirjutab filiplastele, „et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks“ 
(Fl 2:10, 11).

Lael Caesar on Adventist Review asetoimetaja.