Kui me Piibli igapäevaseks lugemiseks kätte võtame, ei juurdle me selle üle, kui rikas ja keerukas ajalugu selle raamatu kokkupaneku taga on. Ja seda ei olegi tarvis teha, sest me usume siiralt sellesse, et Jumal saab ja igatseb meiega Pühakirja sõnade kaudu siin ja praegu kohtuda. Kui Jumalal on tarvis meile midagi olulist öelda, meid õpetada ja julgustada, meid meeleparandusele kutsuda ja meie usku kinnitada, siis on see miski, mille juures ei ole teksti ajalool erilist tähtsust. On vaid siin ja praegu, on vaid Jumala elavad sõnad, mis loovad meie elus uut reaalsust samamoodi, nagu need väelised sõnad kunagi ammustel aegadel maailmasid lõid. Tekst on pidepunktiks ja kokkupuutepunktiks meie, patuste ja piiratud inimolevuste ja igavese ning püha Jumala vahel.
Ja ometi olen kindlalt ka seda meelt, et piibliteksti taha minnes ja selle ajaloosse süüvides võib see tekst meie jaoks veel ühe tasandi ja lisaväärtuse juurde saada. Kui me teame, kellele ja miks ja millal on need kirjatööd algselt mõeldud, kui me teame veidi Uue Testamendi käsikirjade keerukat ajalugu, kui me suudame kirjad ja evangeeliumid asetada nende algsesse konteksti ja kuulata neid esimeste kuulajate kõrvaga (sest tolleaegne kokkupuude piiblitekstiga oli suurema osa inimeste jaoks just kuuldeline kogemus), siis võime sellest tekstist avastada nüansse, mis meil siiani märkamata on jäänud. Näiteks saab tekst hoopis teise varjundi, kui me võtame Ilmutusraamatu kätte ja loeme selle ühe jutiga läbi, mõeldes sellele, kuidas võisid seda kuulata esimesed, tagakiusatud koguduseliikmed Roomas, kes olid pidanud salaja jumalateenistusele tulema, sest sõdurid käisid mööda linna, otsides „ohtliku riigivastase sekti“ liikmeid, et neid vangi heita ja hukata. Päris kindlasti ei viinud nad üheskoos läbi selliseid Ilmutusraamatu seminare, millega meie oleme harjunud – pigem kuulasid nad neid üksteisele järgnevaid võimsaid stseene, täis valjusid hääli, tuld, suitsusambaid, võitlust ja kohutavaid koletisi peksleva südamega, teades, mida tähendab nende kirjeldatud metsaliste hammaste vahele sattumine. Igal viimasel kui kristlasel oli mõni pereliige või sõber, kes oli oma usu eest eluga maksnud. Mida võisid nende kõrvade jaoks tähendada imelised tõotuse- ja kinnitusesõnad „Langenud, langenud on suur Baabülon“... Või näiteks Markuse evangeeliumi tasub lugeda nii, et ühes käes on piiblitekst ja teises käes „luup“, millega sellest evangeeliumist detektiivi kombel Peetruse jälgi ajada. Varakristlik pärimus räägib selgelt sellest, et Peetrus oli Markuse põhiline allikas, kelle tunnistusele ja mälestustele too oma kirjutise rajas. Otsige sellest evangeeliumist Peetruse jälgi ja te avastate, kui relvitukstegevalt ausa pildi see kirjatükk Peetrusest maalib. Samamoodi aitavad Antiik-Rooma linnade eluolu ja ajalugu mõista seda, milliste probleemidega sealsed kogudused silmitsi seisid ja kuidas Paulus püüdis neid oma kirjadega kinnitada ja aidata (isegi erakirjad, nagu Timoteose ja Tiituse omad, olid tollal avalikult etteloetavad ja seetõttu tegelikult kogudustele suunatud). Kõik sellised teadmised avavad meile Uue Testamendi teksti uuest küljest, rikastades meie piiblilugemiskogemust väärtusliku ajaloolise teabega. Nii kutsungi teid kõiki ühes endaga alanud aastal teekonnale Uue Testamendi maailma. Rikastagu see kogemus teie teadmisi, ent mis veelgi olulisem – muutku see teie jaoks piibliteksti veelgi olulisemaks ja kallimaks!
Enne veel, kui suundume Uue Testamendi raamatute juurde, et neid eraldi sügavamalt analüüsida, tahaksin paar sammu tagasi astuda ja teha Uue Testamendi loost kokkuvõtliku ülevaate. Esimene tõsiasi, millele tahaksin tähelepanu juhtida, on see, et Uus Testament ei langenud täiuslikul kujul taevast, st selle taga on üsna keerukas ja pikk kujunemislugu, mille kõiki nüansse ei ole praegu ehk kaks tuhat aastat hiljem enam võimalik täpselt rekonstrueerida. Esimestel kristlastel oli Pühakiri olemas – selleks oli Vana Testament – ja selle autoriteetsust oli rõhutanud Jeesus ise. See oli jätkuvalt kristlaste elu ja usu mõõdupuuks ning juhiseks. Mitte keegi kristlastest (ka mitte Paulus) ei ärganud hommikul üles suurepärase ideega Pühakirja täiendada ning sellele uusi raamatuid lisada. Nii et Uus Testament sündis tasahilju ning mõnede Uue Testamendi raamatute kuulumine inspireeritud kaanoni hulka otsustati alles mitu sajandit pärast seda, kui nad olid kirja pandud ja koguduse seas ringlusse läinud. Mis siis oli Uue Testamendi kirjapaneku põhjuseks ja autoriteetsuse aluseks? Tahaksin siinjuures välja tuua kolm põhjust.
Kõige olulisemaks kirjapaneku põhjuseks ja tõukejõuks oli kahtlemata vajadus ning soov säilitada Jeesuse elu, Tema tegude ja sõnade, Tema surma ja ülestõusmise lugusid. Esimesed kirjalikud allikad Jeesuse elust pärinevad arvatavasti 40. aastatest A.D. Markuse evangeelium kõige varasema evangeeliumina sai lõplikul kujul kirja arvatavasti 60ndail, mis selgitab seda, miks ei ole Pauluse kirjades, mis kirjutati varem, ühtegi tsitaati evangeeliumitest. Lisaks kirjalikele allikatele oli tol ajal olemas ka suust suhu liikuvad jutud: lood Jeesuse tegudest ringlesid esimeste kristlaste hulgas erakordselt vitaalselt, koguduse keskel oli suurel hulgal pealtnägijaid, kes olid Jeesusele lähedased olnud ja kelle tunnistus oli tänu sellele usaldusväärne ning autoriteetne, lisaks sellele on alust arvata, et Jeesus võis levinud rabide kombe kohaselt lasta jüngritel oma õpetusi pähe õppida. Johannese sõnad „mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile“ (1Jh 1:3) võtavad hästi kokku mehhanismi ja motivatsiooni, mis lasi Jeesuse sõnadel ja tegudel esimeste kristlaste seas säilida veel enne, kui need pärgamendile või papüürusele kirja said. See kõik tundub meile Uut Testamenti lugedes täiesti iseenesestmõistetavana, tegelikult on see väga erakordne. On uskumatu ja imeline, mil viisil on Jumal lasknud säilida Jeesuse elu ja sõnade üksikasjadel nii esimestel aastakümnetel pärast Jeesuse elu kui ka kogu kristliku koguduse ajaloo vältel. Nii nagu minevikku vaadates on meil teinekord lihtsam ära tunda Jumala tegutsemist, nii on ka tagasi Uue Testamendi kaanoni tekkimise loole vaadates võimalik julgelt öelda, et Jumal on seda oma Vaimu kaudu väga selgelt juhtinud.
Teine Uut Testamenti läbiv joon, mis selle ühte seob ja mis ajendas selle kirjapanekut, oli kristlaste vajadus tõlgendada Vana Testamenti Jeesuse elu ja surma valguses. Selles kontekstis peame rääkima Paulusest kui teoloogilisest hiiglasest, kelle tohutu töövõime ja sügav teoloogiline arutlusvõime tegid temast evangelistide kõrval kõige olulisema Uue Testamendi autori. Tema kirjad, mis oma kirjutamisaja poolest on vanimad Uue Testamendi allikad (Tessaloonika kirjad ja Galaatia kiri arvatavasti 50. aastate esimesest poolest) on kõige olulisemateks teoloogilisteks allikateks, mille abil saame aimu sellest, kui suur oli mõtteviisi muutus judaismist kristlusse pöördumisel. Esimesed kristlased nägid järsku Jeesuse isikus kogu Vana Testamendi ettekuulutuste täitumist. Kõik messiaanlikud ettekuulutused viitasid Jeesusele ja isegi lood ning prohvetikuulutused, millel ei olnud Vanas Testamendis messiaanlikku tähendust, leidsid oma täitumise Jeesuses. Mulle endale meeldib kõige rohkem Pauluse versioon iisraellaste kõrberännaku loost, mille järelduseks on, et kalju, mida Mooses oli kord kõrbes löönud, oli Kristus (1Kr 10). Lugedes seda lugu Vanas Testamendis, ei leia me sealt aga ühtegi viidet sellele, et löödud kalju oleks kuidagi eriline olnud (4Ms 20). See on väga ere näide sellest, et Uue Testamendi autorid nägid kõike läätsede läbi, mis koondasid kogu tähelepanu Kristusele. Lisaks sellele oli olemas tõsine vajadus teoloogilise selgitustöö järele selles vallas, mis puudutas Messia isikut ja jumalariigi olemust. Kogu Vana Testamendi ja sellele järgnenud testamentidevahelisel ajastul olid iisraellased oodanud Messiat, kes kehtestaks uue ja täiusliku maailmakorra, mida iseloomustavad paradiisklik elu ja täiuslik rahu. Kristlased aga väitsid, et Messias oli tulnud – kuid ometi oli igal pool nende ümber vana ajastu ja patust läbi imbunud elu, täis kannatusi ja surma. Uue Testamendi autorid tegid endast parima, et selgitada jumalariigi olemust ning seda, et osa jumalariigi reaalsusest oli ühes Messiaga juba saabunud ning et uus loodu ajab juba vana keskel juuri. Maailma ajaloo kulminatsioon Jeesuse teisel tulekul ja maailma täielikul muutmisel on aga endiselt tulevikus.
Ning kolmandaks põhjuseks, miks Uue Testamendi kirjatükid erilise tähtsuse omandasid, oli vajadus korraldada järjest suuremaks kasvava koguduse praktilist ja kõlbelist elu. Pauluse, Jaakobuse, Peetruse ja Johannese kirjad, mis võisid olla esialgu kirjutatud konkreetsetele kogudustele nende eriomases olukorras, hakkasid kogudustes ringeldes oma elu elama ja pidevalt autoriteetsemaks muutuma. Teise sajandi keskpaigaks oli protsess jõudnud nii kaugele, et kirikuisad omistasid Pauluse „ringkirjadele“ oma kirjutistest samasuguse teoloogilise autoriteedi nagu Vana Testamendi raamatutele. Uue Testamendi kaanon oli tasahilju sündinud (kuigi vaidlused mõne raamatu kanoonilise kuuluvuse üle, näiteks Ilmutusraamatu ja teise Peetruse kirja kanoonilisuse üle kestsid veel pikalt). Selle uue autoriteetse ja inspireeritud kirjutistekogu suhe Vana Testamendiga – kui asi puudutas kogusliku elu korraldust – oli kahetine. Ühest küljest kinnitasid kõik Uue Testamendi autorid Vana Testamendi kehtivaid moraalinorme. Näiteks Efesose kirja 4. ja 5. peatüki tagant kumavad väga selgelt 10 käsu põhimõtted. Samas korraldasid Pauluse kirjad (ja kaudselt ka evangeeliumid) ümber kogu Jumala rahva toimimise ja olemuse põhimõtted. Kõik sotsiaalsed vaheseinad, mida sümboliseerisid templis asetsevad vaheseinad ja mis määrasid ära selle, kui „lähedale“ võis keegi templis Jumalat teenides tulla, pidid kristlikus koguduses maha kistama. Sellesama Efesose kirja 2. peatükk kirjeldab seda eriti selgelt ja kaunisõnaliselt. Tuletagem meelde, et Paulus pani need sõnad kirja siis, kui Jeruusalemma tempel veel püsis ja pidev ohvriteenistus seal toimus. Hilisemad Uue Testamendi kirjutised, mis pandi kirja muutunud oludes pärast 70. aasta templi hävitamist, kinnitavad sedasama. Kuigi piibliuurijad ei ole siiani üksmeelele jõudnud, kas Matteus kirjutas oma evangeeliumi enne või pärast 70. aasta rahvuslikku katastroofi, on evangeeliumid oma varjatud moel samuti seda meelt, et tempel on oma aja ära elanud ja Kristuse loodud messiaanlik kogukond elab hoopis teiste põhimõtete järgi, olles inklusiivne ja kõigile avatud.
Ja nii Uus Testament sündiski
Ustavad inimesed kirjutasid neile kättesaadavaid käsikirju väsimatu innuga ümber. Uus Testament on tänu sellele teos, millest on säilinud rohkem käsikirju kui ühesti teisest iidsest tekstist. Kuni trükipressi leiutamiseni ehk esimesest ~1400st kristliku koguduse aastast on säilinud umbes 5800 kreekakeelset käsikirja(katket), lisaks tuhandete kaupa tõlkeid ladina, süüria, slaavi, kopti ja armeenia keelde. Käsikirjateadus on keerukas teadus, mis püüab jõuda algtekstile nii lähedale kui võimalik. Kuna ühtegi Uue Testamendi raamatu autograafi ehk originaalkäsikirja ei ole säilinud, on aastasadade jooksul pidevalt selle kallal tööd tehtud, et välja selgitada kõige vanemad ja autentsemad tekstivariandid. Hoolimata mõnedest raskuskohtadest, mis puudutab käsikirjade vanust ja tekstivalikut, võib siiski ilma igasuguse kahtluseta veel kord öelda, et Jumal on oma Vaimu kaudu hoolitsenud selle eest, et me võiksime oma Piiblit julgelt lugeda, teades, et kõik, mida meil on tarvis teada Jeesuse ja pääste kohta, on muutumatul kujul meieni jõudnud.
Mervi Kalmus on Eesti liidu hingamispäevakooli, isikliku teenistuse, ja haridustöö juht.
In English