Tagasi loodusesse on ilus põhimõte, mis on tänapäeval väga populaarseks saanud. Praegu on väga moes püüda oma keha ja vaimu viia kooskõlla universumiga, loodusega, emakese Maaga – kes kuidas. Tahetakse elada paradiisis, kus kõik on alati rõõmsad, terved ja eluga rahul. Paradiisis, kus kunagi kusagilt ei valuta, kus pole pisaraid ja pole hingevalu. Pole vananemist, haigusi ega surma.
Räägitakse, et keskkond on väga saastunud, meie toit ei sisalda vajalikke toitaineid, ja keemia, mis on meie ümber, teeb meid haigeks. Me peame elama loodusele lähemal ja tarbima vaid seda, mis tuleb puhtast loodusest. Sotsiaalmeedias on väga populaarsed videod loomade päästmisest ja kaitsmisest, loodusest. Kutsutakse üles puhtusele, armastusele, hoolimisele, headusele.
Räägitakse, et kui elada tervislikult ja hoida oma mõttemaailm korras, siis on tagatud meie vaimne ja füüsiline heaolu.
Ja kõik see on ju tegelikult õige. Peaaegu.
Unustatakse ära see, et me elame siiski maailmas, kus kõik elav lõpuks sureb. Kus kurbus ja surm on paratamatud. Ja on täiesti normaalne, et me ei tunne end iga päev hästi: vahel valutab siit-sealt, periooditi on väsimus või langevad juuksed välja. Või siis on meeleolu seletamatult halb, inimene on tujukas. Iga aistingut ega emotsiooni ei pea diagnoosima ega ravima. Isegi iga sümptomit ei pea alati ravima. 80% haigustest ja sümptomitest mööduvad ilma igasuguse ravita.
Inimkonnale on antud teadmised ja oskused, mis varasemaga võrreldes on enneolematud. Juba viimase paarikümne aastaga on meditsiin teinud tohutuid edusamme.
Kui me aga vaatleme inimkonna tervist viimase saja aasta jooksul, siis me leiame:
- inimeste eeldatav eluiga on täna umbes 20–30 aastat pikem,
- alla 5-aastaste laste suremus on drastiliselt langenud, see on varasemaga võrreldes peaaegu olematu,
- sünnitamine ei ole enam ammu naiste surmapõhjus nr 1 ja paljud laste kaasasündinud haigused diagnoositakse juba enne lapse sündi,
- tänapäeval sureb inimene harva tuberkuloosi, kõhulahtisusega kulgevasse nakkusesse või... nälga.
Ja nii edasi.
Kõige sagedamini surrakse tänapäeval südamehaigustesse, vähki ja vigastustesse. Kõik kolm surmapõhjust on tihedalt seotud meie elustiiliga, kaks esimest ka geenidega.
Tänapäeval ei pea me tundma valu, sest olemas on efektiivsed valuvaigistid ja narkoos.
Me ei sure paljudesse bakterhaigustesse, sest meil on olemas antibiootikumid.
Me ei sure paljudesse nakkushaigustesse, sest meil on olemas vaktsiinid – tänu vaktsiinidele on paljud haigused üldse kadunud.
Astmahoo tõttu ja veresuhkru drastilise tõusu pärast surevad inimesed harva.
Vähk ei ole enam surmadiagnoos, vaid tähendab haigust, millega inimene võib elada aastaid, isegi aastakümneid täisväärtuslikku või vähemalt väärtuslikku elu, ja lausa täielikult terveneda, sest meil on olemas keemiaravi, kiiritusravi, bioloogiline ravi, hormoonravi ja väga kõrgel tasemel kirurgia.
Kui inimene vananeb ja liigesed kuluvad ja moonduvad, ei jää inimene enam voodihaigeks. Talle paigaldatakse uus liiges, sageli proteesitakse isegi mitu erinevat liigest. Ja ta elab nii, nagu oleks ta 20 aastat nooremaks saanud.
Kui inimene vananeb ja silma siserõhk tõuseb, siis ta ei jää pimedaks, sest on olemas ravimid, mis seda ära hoiavad.
Katarakti haigestunud inimese silma pannakse kunstlääts ja inimene näeb jälle – varem jäi inimene ka selle haiguse tõttu pimedaks.
On olemas kunstveresooned, südameklappide proteesid, ja võimalik on erinevaid elundeid siirata.
Seda loetelu võiks jätkata pikalt.
Meditsiin on arenenud nii kaugele, et juba on tekkinud eetiline dilemma: millal oleks õige aeg lubada inimesel lihtsalt surra? Arst on tõotanud kaitsta inimese elu ja tervist. Kuid ehk peab Hippokratese vandesse lisama ka lause selle kohta, et just surra laskmine võib mõne inimese jaoks olla halastav ja humaanne lahendus?
Looduslik ja keemiline
Inimesed ei taha võtta tabletti. Tablett sümboliseerib meile „keemiat“ – midagi, mis on kunstlikult valmistatud ja viib meid kaugemale loodusest. Jääb mulje, nagu takistaks see keha loomulikke protsesse. Samas – kui häda on väga suur, siis kõlbab ikkagi tablett ka. Ja tegelikult – kõik keemilised elemendid, mis on tableti sees, pärinevad ju siitsamast, loodusest.
Meditsiin ongi arenenud nii kaugele seetõttu, et me oleme õppinud tundma keha loomulikke protsesse – paremini kui kunagi varem. Inimest püütakse ravida just nii, et see toetaks keha loomulikku talitlust. Näiteks vaktsiinid aktiveerivad immuunsüsteemi, mis loob immuunsuse ohtliku haiguse vastu. Sarnaselt käitub ka bioloogiline ravi: see aktiveerib samuti immuunsüsteemi, mis hakkab võitlema näiteks kasvaja vastu. On aga ravimeid, mis hoopis pärsivad immuunsüsteemi – näiteks allergia- ja astmaravimid, reumatoidartriidi jms haiguste ravimid. Paljud ravimid mõjutavad keha loomulikke protsesse nii, et inimene muutub „nooremaks“: näiteks kui vanasti arvati, et eakal inimesel peabki kõrgem vererõhk olema, siis tänapäeval hoitakse vererõhk sarnasena noore inimese vererõhuga – ja tulemuseks on kvaliteetsem ja pikem elu. Seda hoolimata kõrvaltoimetest, mis on kõikidel ravimitel – muide, ka looduslikel ravimitel.
Sellegipoolest on kõikide arstide arvates parim ravim see, mida inimene ei pea võtma. Mitte ükski arst ei alahinda tervisliku eluviisi olulisust ega pea ülearuseks häid suhteid lähedastega. Arstid ei sea kahtluse alla ravimtaimede ja looduslike ravimite kasulikke toimeid.
Ja arstid üldiselt ei pahanda patsientidega, kes valivad alternatiivmeditsiini, mida peetakse looduslikumaks, loomulikumaks ja kahjutumaks kui nn tavalist meditsiini. Enamasti see nii ongi, ja alternatiivmeditsiini väga oluline osa on inimese enesetunde parandamine.
Aga alternatiivmeditsiin ei ole ega saa olema kunagi nii efektiivne kui seda on tavameditsiin.
Kõik looduslik ei ole alati automaatselt ohutu ja kasulik.
Arstid aktsepteerivad alternatiivmeditsiini seni, kuni see inimesele kahju ei tee. Kahju võib olla kahesugust: otseselt ravimeetodi või ravimiga tekitatud kahju (hea näide sellest on praegu laialt levinud MMS) ja kahju sellest, et õigeaegne tavameditsiini poolt pakutud abi hilineb (nt keelab imearst pöördumast pärisarsti poole või keelab võtta ravimeid).
Kõige enam teeb arstidele muret see, kui lootusetult haige inimene alternatiivraviga tegelevate šarlatanide küüsi langeb. On täiesti loomulik, et inimene soovib omalt poolt teha kõik, et terveks saada, ellu jääda. Ja nii arstidel kui patsiendi lähedastel on väga kohutav näha, kuidas šarlatanid seda meeleheidet iseenda huvides ära kasutavad.
Et siis tagasi loodusesse?
Tahetakse olla puhtad ja looduslikud, elada kooskõlas loodusega. Aga miskipärast ei ole kombeks rajada oma eluaset looduslikku koopasse, elatades end küttimise ja korilusega, nagu tegid seda meie kauged esiisad ja -emad. Miks sõidavad ka kõige loodussõbralikumad inimesed ikkagi vähemalt bussiga ja miks nad ostavad poest tööriistu, toitu ja riideid? Miks nad kasutavad telefone ja miks nad suhtlevad interneti kaudu? Miks nad siis ei lähe täiesti tagasi loodusesse? Mille alusel nad valivad selle, mis nende elus peaks olema looduslik ja mis mitte?
Ja kumba siis arstid teenivad – kas head või kurja? Kas keegi lugejaist suudab ette kujutada, et arst teadlikult ja tahtlikult määrab ravimi, mis teist inimest kahjustab? Kas tõesti on arstid äraostetavad ja manipuleeritavad – arstid, kelle IQ on keskmisest tunduvalt kõrgem, ja kes on keskmisest inimesest tunduvalt kõrgema eetikatundega?
See ju tähendab, et ma olen kurjuse kehastus?
Karmen Joller on perearst.
In English