Tallinna I koguduse pastor Ivo Käsk ja noortejuht Priit Põldaru korraldasid noortele mõeldud kolmeosalise paarisuhteseminari „Lõbusalt ja avameelselt suhetest". Seminari kolmas ja ühtlasi viimane osa toimus sõbrapäeva paiku, 15. veebruaril.
Ivo sõnas, et mõte selline seminar korraldada tuli elust enesest. „Meil on koguduses punt toredaid noori ja noored otsivad suhteid. Kui vaatan noori ja mõtlen enda minevikule, siis mõtlen, et keegi oleks võinud mulle ka selliseid asju rääkida. Seminar sündis mõttest noortele nende elu oluliste asjade korraldamisel kuidagi kasulik olla.”
Esimesel kohtumisel räägiti suhte loomiseks vajalikust emotsionaalsest, intellektuaalsest, füüsilisest, kogemuslikust ja vaimulikust küpsusest. Osalejad arutlesid gruppides selliste sugude vaheliste erinevuste üle, mis ei ole peale vaadates nii ilmsed. Samuti räägiti sõpruse tähendusest, käimise eesmärgist ja eri sugupoolte erinevatest ootustest suhtele „Kui arutlesime selle üle, millise inimesega üldse võiks oma elu jagada, olid osalejad nõus sellega, et ära jaga oma elu kellegagi, kel pole sinuga ühiseid väärtusi. Samas jäädi mõtlikuks väite juures, et me ei peaks end siduma kellegagi, kes ei ole kristlane, nii et siin tekkis väike vastuolu,” rääkis Ivo.
Teisel korral keskenduti turvalisele ja teineteisest lugupidavale suhtele. „Rääkisime üldisest lugupidavast hoiakust vastassugupoole suhtes ja oskusest oma partnerit hinnata ja temast lugu pidada ning rakendada sugupoolte erisused suhte kasuks,” sõna Ivo, rõhutades, et seda peab kindlasti õppima. „Ka abielus olevad inimesed ei oska tihti väärtustada erisusi ja naeruvääristavad teineteist, see on tavaline.” Samuti peatuti sellel, kuidas ära tunda ebatervet suhet.
Kolmandal korral oli vaatluse all suhte füüsiline aspekt. „Rääkisime, milline on erineva füüsilise kontakti tähendus ja kuidas hoiduda sellest, mida teha ei planeerita.” Sel korral oli vähem arutlust ja rohkem loenguvormi. „Sellise teema juures ei saa eeldada, et kõik hakkavad jagama oma kogemusi. Rääkisime sellest, miks on piire vaja,” ütles Ivo. „Enamik kristlikke noori nõustub, et vahekord peaks jääma abiellu, aga tihti pole läbi mõeldud, kuidas seda nii hoida. Armastajad panevad ennast välja olukordadele, astudes füüsilisse kontakti, kus peatumine ei ole enam loomupärane.”
Nii esimesel kui teisel seminarikorral said noored anonüümselt küsimusi esitada, mille üle siis koos arutleti. Näiteks küsiti, kuidas viisakalt ära öelda, kui ei taheta lähenemist, kui kaua peaks enne abiellumist suhtes olema, kust leida seda õiget, kuidas rahumeelselt probleeme lahendada, kas Jumalal on kõigi jaoks kuskil keegi.
Võrreldes tänapäeva noori enda noorusajaga, arvas Ivo, et kasvanud on surve, et noor peab olema suhtes.
Sellise seminari korraldamine koguduse noortele võiks Ivo sõnul olla kohaliku koguduse pastori initsiatiiv. „Korraldasime ja planeerisime seminari koostöös noortejuhiga. Arutasime seda noortejuhiga, koos leidsime, et see on väga vajalik.”
Kolme seminarikorda peab Ivo esialgu piisavaks. „Kolm korda oli piisav selleks, et olulistel teemadel mõelda, mitte kõiki valdkondi katta,” ütles Ivo, kuid lisas, et kindlasti on teemasid, millest on vaja veel rääkida. „Kuidas tähele panna seda, milline oleks sinu jaoks sobiv paariline – see vajab ilmselt pikemat käsitlust. Minu jaoks oli oluline mõista, kuidas noored mõtlevad, mis teemad on päevakorras. Veel vajaks tähelepanu teema, keda valida. Sobiva kaaslase teema käib lahutamatult kokku sellega, kuidas olla ise sobiv paariline; mõistmine, mida suhe tähendab ja kuidas selleks valmis olla.”
Ivo, kes on abielus olnud 19 aastat, ütleb, et üks olulisemaid suhteõppetunde tema jaoks on olnud see, kuidas õppida hindama teist inimest sellena, kes ta on. „Tuleb õppida omavahel suhtlemist. Seda on vaja õppida. Ei ole nii, et elu ise õpetab. Mingid asjad tulevad kogemusega, aga see peab olema ka teadlik õppimine. Liiga palju loodetakse sellele, et see tuleb loomulikult, kuid elu näitab, et ei tule.”
In English