Paar aastat tagasi otsis just Kuressaarde elama ja tööle läinud pastor Ivo Käsk väljundit, et mida oma kogukonnas ära teha. Kes otsib, see leiab, ja täna juhatab Ivo Kuressaare kodutute varjupaiga töid ja tegemisi. Ivoga rääkis Karmen Palts.
Olen kuulnud, et Kuressaare koguduse liikmed on ette võtnud ühe suure ja vastutusrikka projekti. Mis see on?
Alates 2006. aasta veebruarist tegeleme kodutute varjupaigaga. Varjupaik ise on töötanud 1994. aastast MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse nime all. Algselt oli see mõeldud vanglast vabanenuile, kuid aja jooksul on profiil ümber kujunenud. Vanglas on vähe saarlasi, seega tuleb neid vanglast välja ka vähe ja veel vähem neist on koduta.
Kuidas sai kodutute varjupaiga mõte alguse?
Varsti pärast seda, kui 2005. aasta kevadel Kuressaarde kolisime, hakkasin palvetama, et Jumal annaks midagi, millega tegeleda nii, et võiksin mina ja ka kaaskoguduseliikmed jätkuvalt kogukonnale õnnistuseks olla. Minu eelkäija pastor Märt Pärna vedas terviseklubi tööd, kuhu koguduseliikmed olid haaratud ning kogudust ka tunti selle kaudu. Minu tuttavad olid ainult see väike ring „pühasid”, kellega kirikus kokku saime. Tahtsin leida kontakte ka „patuste” ja elu hammasrataste vahele jäänute hulgas.
Palvetasin kokku umbes aasta. 2006. aasta veebruari lõpul lugesin lehest, et nimetatud varjupaik pannakse kinni, kuna pole raha ja ruumid ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele. Hakkasin asja uurima ja saingi asja peaaegu üleöö kaela. Siis ehmatas äragi... Linnavalitsuse poolt oli see usaldus. Meile anti võimalus proovida. Usaldus antud liinis tugines siis küll põhiliselt venna Taavi ja isa Reinu reputatsioonile rehabilitat-sioonitöös.
Kui varjupaiga tööga end sidusin, tekkis juba esimese kuuga mul Kuressaares kümnete viisi kontakte. See rõõmustas mind väga. Nüüdseks olen regulaarses kontaktis paljude oma kogukonna liikmetega – linnajuhtidest põhjakihini välja.
Alguses oli pinevust ja põnevust kui palju – varjupaik oli täielik urgas: pime, kole, avalik punker. Rinnapistmist ja adrenaliini kui palju. Angelika vaatas ka korra välisukse vahelt sisse ja pani jooksuga välja. Nüüd käib väike Vanessagi tihti varjupaigas. Asi on muidugi endiselt alles täiesti poolik.
Kodututega seob mind kaastunne. Mitte see üldlevinud sentimentaalsus, millega enamik inimesi neisse suhtub. Et „Oeh, vaeseke!” ja siis „Oeh, kui jube!” Haletsusest pole abi, aidata on vaja. Tean, et paljud jäävad kodutuks neist otseselt olenematutel põhjustel. Seetõttu arvan, et paljud neist vajavad kõrvalist abi, et nende elu paraneks. Nad ei tule ise toime (kui tuleks, ei oleks kodutud) ja tihti ei oskagi tahta. Ringist, milles nad on, on väga raske välja tulla. Sageli öeldakse: käed-jalad terved, töötage! Tegelikult pole asi nii lihtne.
Millised olid ja on raskused/takistused selle töö tegemisel?
Esiteks on enamik kodututest haiged: alkoholisõltlased. Teiseks ei ole enamik neist saanud kunagi kasvatust, mis neid valmistaks ette normaalselt elus hakkama saamiseks. Saage lapsi, ärge neid kasvatage, ärge õpetage, ärge harjutage, ärge eeskuju näidake ja vaadake siis, mis neist saab! Kolmandaks puudub kodututel toetusvõrgustik. Enamikul meist on olemas perekond, sõbrad, kes aitavad nõu ja jõuga. On õlatunne. Kodututel see puudub. Lähedaste võrgustikul on elus hakkama saamisel üsna oluline osa.
Kuressaare Linnavalitsuse sotsiaalala töötajad on väga asjatundlikud, toredad ja mõistvad inimesed. Seetõttu sujub nendega töö kenasti. Muude omavalitsustega, nt mõne kohaliku vallaga on veidi raskem – puuduvad erialase haridusega töötajad, paljuski puudub ka arusaam kodutuse ja vaesuskultuuri olemusest. Räägivad sedasama käed-jalad-küljes-juttu. Ja neid, kes mõistavad, seob tihti muidugi selleks tööks eraldatava raha vähesus.
Kui suur hulk kogudusest sellesse ettevõtmisse on haaratud ja kas koguduseliikmeid on kerge kaasata?
Tundub, et see töö on nakkav. Algul olin üksi, nüüdseks on igapäevatöö juures meid neli, kes on kogudusest. Kõigepealt liitus Avo, siis Urmas ja Angelika. Praegu ongi nii, et igapäevatöö on Angelika ja Urmase käes. Avo on üks öövalvuritest ning asjatoimetustel alati abiks käepärast võtta. Avo on ka meie usinaim tunnistuse andja. Ta saab seda teha omast kogemusest ning rääkida sellest abist ja imest, mida Jumal tema elus on teinud. Kokku on vist kaheksa inimest, kes eri ajahetkedel erineva abiga on kaasa löönud. Raske on inimesi leida selles mõttes, et on vaja neid, kes asjale püsivalt pühenduvad.
Mida te pakute kodututele?
Majutust, asjaajamist, sõprust, üritame pakkuda tööd, mille suunas praegu pingutame. Püüame harjutada eluga sammu pidama.
Kuressaare on väike, kena, pealtnäha üsna jõukas linn. Miks inimesed tänavale satuvad?
Jõukad inimesed ei satu tänavale. Ühiskond Eestis kihistub üha enam, st jõukad muutuvad jõukamaks, vaesed vaesemaks. Meil on mitu meest, kes on oma perest või abikaasast lahku läinud ning neil polegi enam kusagil elada. Keskmine töötav inimene elab ja töötab ja talletab ressursse, mille abil elab. On aga ka neid, kes ei talleta – kas lihtsalt ei tekita neid või tekitavad, aga nt joovad kõik maha. Paljude kodutute meelest pole enam mõtet pingutada – nad olevat rongist nii maha jäänud, et pole enam mõtet punnida. On olemas mõiste vaesuskultuur – inimene on vaesuse omaks võtnud, ei püüdlegi parema poole. Peab seda normaalseks, tunneb end seejuures hästi. Ei taha alluda ühiskonna normidele, tahab omaette elada ja rännata, olla vaba. Nii mõnedki ei taha isegi varjupaika tulla, tulevad ehk ainult külmaperioodiks.
Ivo, miks sa seda teed - mida see sulle annab?
Arvan, et mitmel põhjusel. Esiteks usun, et piibellikult on diakoonia kogudusele samasugune kohustus nagu jumalasõna kuulutamine ja jumalateenistuste pidamine. Kirik arvab sageli, et piisab sellest, kui teeme neist kahte. Ma usun, et diakoonia pole nn valikaine – see on kohustuslik. Mitte käsuteona, vaid Jumala lapse loomuliku eluna. Diakoonia oli tihedalt põimitud Iisraeli elukorraldusse, Jeesuse maapealsesse ellu ning edasi antud Kristuse kogudusele.
Ma arvan, et selline töö teeb mind Jumala kaastööliseks, ma töötan Temaga koos. Ja on hea tunne olla Jumala kaastööline. Ma tunnen, et ma ei saaks olla ilma selleta. Igaühel on oma kutsumus – ja pühendumine diakooniale (hetkel koduta inimeste kategoorias) on minu kutsumus.
Mida rohkem oma töös kohtad – tunnustust või halvakspanu?
Kõrvaltvaatajatele meeldib avastada, et keegi aitab kedagi. Aitajatesse suhtutakse ikka aukartusega. Võimalik, et mõnel on minust isegi kahju. Sellised kõrvaltvaatajate sentimentaalsed tunded: oi, kui tubli poiss – teeb nii rasket tööd! Kunagi oli hingamispäevakooli õppetükis lugu vaesest talumehest, kelle ainus hobune ära suri. Külainimesed tulid kokku, halasid, et oi kui kahju. Siis tuli üks mees, pani maha kaabu – minul on kahju selle raha eest, kui suure summa eest teil kahju on? Siis igaüks pani raha ja mees saigi uue hobuse. Inimesed, kellel on tõeliselt kahju, teevad päriselt ka midagi kellegi aitamiseks. Kõik ei saa aidata kõiki, aga igaüks saab kedagi. Teised on niisama haletsejad. Tihti on inimeste jaoks oluline ka see, keda aidatakse. Lihtne on aidata lapsi, invaliide, vanureid. Aga alkohoolikuist kodutud – nemad on ju ise süüdi. Milleks siis aidata? Ma olen nõus väitega, et pole eriti kodutut, kel puudub süü oma olukorras. Aga me kõik oleme milleski süüdi.
Samas – me ei pea võtma endale vastutust teise inimese elu eest. Me aitame, aga kuidas inimene oma eluga edasi läheb, seda otsustab ta ise.
Kas sul on oma tööst rääkida mõni põnevam kogemus või elamus koos Jumalaga?
Ülesehitav kogemus minu jaoks on olnud juba see, et kasvanud on kaastöötajate hulk. Kuna saan vastutust jagada, on mul nüüd palju kergem.
2006. aasta lõpus tekkis mul kriis – oli tunne, et ma ei saa tööga hakkama, jõudu pole. Oli vaja remontida, raha oli vaja. Palvetasin palju, et Jumal annaks märku, kas meie tööl on üldse mõtet ja kas see on vajalik. Aasta viimaste päevade sees helistas aselinnapea ja küsis, et kuidas tunne on – et kui raha oleks, kas siis möllaks? Ta lisas, et neil „jäi raha aasta lõpus üle”, saavad meid toetada. Lootsin, et antakse umbes 20- 25 tuhat krooni, ehk saame kasvõi midagi ära teha. Siis nimetas ta miskit 500 000 kroonist! Jumal kinnitas meid. Ja sellest alates on vajalikud vahendid omas vaikses rütmis tiksnud. Kõik omal ajal.
Kuidas ära tunda kutsumus?
Ma arvan, et kui inimene Jumalaga koos käib, siis tekibki tal soov midagi teiste heaks teha. See pannakse talle südamele. Kui on kutsumus, siis inimene teeb seda ikka, hoolimata takistustest. Nagu Jeremija – tema kutsumus oli Jumala sõna edasi viia. Ta ütles, et ta ei saagi teistmoodi, ta lihtsalt peab seda tegema. Kui on kutsumus, siis meie tegemised ei sõltu välistest tingimustest. Me peame tegutsema, sest muidu sööb sisemine tuli meid ära. Kõik algab suhtest Jumalaga. Ma arvan ka seda, et pole tõelist kristlast ilma kutsumuseta. Kui inimesel pole kutsumust, siis on vaja parandada suhteid Jumalaga. Loomulikult on igaühel oma arengutee – iga asi omal ajal. Aga olla aastaid kristlane ja ilma kutsumuseta... no siis tuleks midagi ette võtta.
In English