Kui hästi tunned adventkoguduse ajalugu oma riigis? Trans-Euroopa divisjoni kommunikatsioonijuht Victor Hulbert tunnistab, et pärast kuus aastat väldanud pastoriõpinguid ei olnud ta süvenenud sellesse, kuidas sai alguse kogudus, kuhu ta sündis, kus ta on üles kasvanud ja kus ta on 25 aastat pastorina teeninud.
Hulbert ütles, et kui luges ajakirja Messenger, mille fookuses oli adventismi 100. aastapäev Briti saartel, hakkas teema teda rohkem huvitama. Sellele järgnes süvitsi uurimine internetis ja koguduse arhiivides, millega kaasnes paberite, artiklite, piltide ja muu koguduserajajate kohta käiva teabe hulk. Nende kogudusepioneeride lugu on hämmastav lugu.
„Lugedes pioneeride vastupidavusest, ustavusest ja visadusest ka kõige keerulisemates oludes, mõistsin, et peaksime seda lugu pajatama visuaalsel moel,” ütles Hulbert. „Me arvame, et tänapäeval saab igaüks evangeeliumi kuulda, aga minu hinnangul ei saa seda võrrelda Jumala töötajate ustavate grupiga, kel oli soov ja kirg alustada siin riigis täiesti uue kogudusega, mille juured on anglikaani kirikus ja mis väljendab vastuseisu välispastoritele.”
Kuidas siis rajasid need pioneerid teed adventismi sõnumile sel saarel, samal ajal kui pidid seisma silmitsi nii paljude takistustega?
Missugused olid nende vead, mis lõpuks viisid väärtuslike õppetundideni, mis innustasid neid omakorda edasi minema ja ristima ühe inimese teise järel – pärast rasket tööd kõva pinnase pehmendamisel?
Briti adventpioneeridel ei olnud kerge, neil olid majanduslikult piiratud olud, nad tutvustasid laupäeva kui hingamispäeva sõnumit, mis põrkus vastu vaesuse ja ühiskondliku naeruvääristamise müüri. „Meil on oma pioneeridelt palju õppida, et me ei unustaks.”
„Püsivuse lugu” on Briti uniooni meediaosakonna produktsioon, mille eesmärk on läbi erinevate sündmuste heita valgust adventpioneeride loole ja anda väärtuslikke õppetunde tänastele kogudusejuhtidele ja -liikmetele suhtumiste kohta, mis meil peaks evangeeliumi, koguduse teenistuste ja töö kohta kohalikus kogukonnas osas olema.
In English