Jaanus-Janari Kogerman: Olgem eestlased?!?

Veidi aega tagasi rääkisin oma vanaemaga. Kas telefoni teel või silmast-silma, seda enam ei mäleta ning ega sellel väga suurt vahet ei olegi. Minu vanaema ei ole adventist, kuid käib aeg-ajalt Mere puiesteel (nagu ta ise ütleb). Nii nagu teisedki vanainimesed on ka tema väga väärtuslik infoallikas neile, kellega ta rääkima satub. Tavaliselt räägivad nad sellest, mida nad kuskilt on kuulnud ja mida nad neist asjadest arvavad, ning selle vestluse käigus juhtus just see. Rääkisime ühest-teisest ja õige pea läks jutt ühele jumalateenistusele, mis seal toimunud oli. Ta rääkis, et vana pastor Aarne Kriisk oli avalikult teatanud seda, et annab ruumi noorele pastorile (Olavi Laurile) ning Olavi hakkab tegema hingamispäeva hommikusi jumalateenistusi. Ja seekord oli see esimene, mida Olavi oli ilma Aarneta läbi viinud.

Vanadele inimestele meeldivad vanad vaimulikud. Kuid sellest hoolimata vaatavad nad väga positiivselt ka noortele ja algajatele ning pigistavad silma nii mõneski kitsaskohas kinni ja hoiavad oma kriitika enda teada.

Nii mõnigi kord tundub meile, et selline on hea ja kristlik käitumine. Ütles ju Jeesus oma mäejutluses, et õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa, õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse ja õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks... (Matteuse 5:5-9).

Minu vanaema aga ei tahtnud Olavit mitte laita. Hoopis vastupidi – tal oli rääkida kiidusõnu. Kiidusõnu selle kohta, et Olavi oli väga hästi hakkama saanud, et tema jutlus oli olnud hea kuulata ja lõpupalve midagi erilist. Midagi nii erilist, mida ta (minu vanaema siis) oleks tahtnud jagada kõigiga (ja soovitas see täies ulatuses Meie Ajas ära trükkida). Kuid kahjuks on vanainimese mälu ikka vilets ja seetõttu ei mäletanud ta sellest enam suurt midagi.

Järgmisel hingamispäeval sattusin Tallinna adventkirikusse. Ning siis oli ka võimalus öelda Olavile edasi need head sõnad, mida mu vanaema küll öelda tahtis, kuid ei julgenud/saanud/osanud.

Mulle tundub, et asi on justnimelt julguses. Või õigemini selle puudumises. Võib-olla kardame seda, et peale tänamist muutub teine inimene uhkeks ja upsakaks ja seejärel peame kahetsema oma varasemaid sõnu. Või äkki kardame välja näidata seda, et midagi puudutas meie südant.

Kui eelmise aasta detsembri alguses oli saanud avalikuks minu töökohavahetus – Põltsamaa ja Jõgeva adventkogudustest Haapsalu adventkoguduse pastoriks, siis tõi see kaasa ka huvitava suundumuse. Nii mõnigi hea koguduseliige astus peale jumalateenistust minu juurde ja ütles, mis talle meeldis seekordses jutluses ja sedagi, mis mitte kuidagi peale ei läinud. Ja ei räägitud vaid sellest jutlusest, vaid ka eelmisest ja veel varasematest. Ja tuli nii kiitust kui laitust.

Viimaks küsisin ühelt healt sõbralt, miks ei ole ta mitte kunagi varem sedasama juttu rääkinud. Ja sain vastuseks, et nüüd lihtsalt peab rääkima, sest varsti seda võimalust enam ei ole.

Hannes Võrno on hetkel ette valmistamas uut telesaadet, mille käigus peaksid inimesed saama üksteiselt andeks paluda. Iga inimese elus on olnud situatsioone, kus tahes-tahtmatult on kellelegi haiget tehtud ja mingil põhjusel on see negatiivne kogemus jäänud lahendamata. Ja vahest juhtub nii, et see andekspalumatus jääb hinge kriipima. Räägitakse, et selliseid kriipivate hingedega inimesi pidi Eestis olema väga palju.

Eestlane on loomult tagasihoidlik. Või sissepoole elav. Selline inimene, kes ei hädalda ka siis, kui talle midagi ei meeldi. Selline, kes teeb halva mängu juures head nägu ja kui ta seda teha ei suuda, siis astub lihtsalt tuimalt mööda.

Ja lugedes eespool toodud salme mäejutluse õndsakskiitmistest, tundub, et selline oma arvamuse mitte väljaütlemine on ka läbinisti kristlik.

Kuid õndsakskiitmistel on ka teine osa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õigluse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat. (Matteuse 5:6,8) Ja justnimelt seda teist osa tuleks silmas pidada, kui tegemist on suhetega koguduses. Jumal ütleb siin, et ei piisa ainult tagasihoidlikkusest. Ei piisa sellest, kui me igatseksime üle kõige rahu. Meil peab olema ka igatsus parima poole. Õiguse poole. Ja veel enam – õndsad on need, kes elavad nii, et nende südant midagi ei kriibi. Et kõik oleks selgeks räägitud – kasvõi siis läbi telesaate.

Mõnikord me kardame välja öelda seda, mis meile ei meeldi. Eriti kirikus. Sest see väljaütlemine tähendaks nagu rahulolematust koguduse ja Jumalaga. Ja nii me käime nädala, kuu ja aasta kaupa kirikus ja loodame, et midagi muutuks paremaks. Mõnikord me ei oska oma tundeid väljendada. Mõnikord ei ole selleks võimalustki. Kuid kui me seda ei tee, siis ei muutu midagi.

Eestlane on siiski loomult tagasihoidlik. Kui ameerika pastorid ütlevad, et pea iga teine inimene astub peale jumalateenistust pastori juurde ja ütleb mittemidagiütleva: „Hea jutlus oli, aitäh, pastor,“ siis Eestis on neid ligiastujaid ja sellegi lause ütlejaid selge vähemus. Eestlane ei ole harjunud oma tundeid välja näitama.

Loomulikult on meie kirikutes ja lugejate seas ka erandeid. Selliseid rõõmsaid erandeid, kes ei oota pastori lahkumiseni, et öelda, mis tema juures meeldis ja mis vajab veel parandamist, vaid teevad seda kohe. Ja mul on hea meel nende üle. Kuid ma loodan, et sellest erandist saab reegel. Et neid, kes käituvad ebaeestlaslikult ja räägivad oma tunnetest, oleks rohkem, kui neid, kes need oma võltstagasihoidlikkuse maski alla peidavad.