1998. aasta 1. märtsil sai Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit uue töölise – oma pastoriteed alustas praegune liidu esimees Ivo Käsk. Missuguste mõtetega Ivo kahele aastakümnele tagasi vaatab ja kuidas tehtut analüüsib, seda uuris Averonika Beekmann. (Intervjuu ilmus 2018. aasta aprilli Meie Ajas.)
Räägi lühidalt oma esimesest jutlustamisest: millal, kus, teema, kogemus…
Üheksakümnendate teises pooles kogesime Haapsalu koguduses erilist elavnemise aega. Käisime koguduse aktiiviga palju koos, uurisime, palvetasime, käisime lähemal ja kaugemal ukselt uksele raamatuid müümas, esinesime siin ja seal oma lihtsa lauluansambliga. Väga eriline oli sealjuures koguduse reedeõhtuste palvekoosolekute elavnemine. Meid oli terve hulk, kel süda põles sees. Jagasime omavahel palvekoosolekute korraldamise ära. Iga kord oli üks koosoleku juhataja ja teine kõneleja. Sellest pundist on hiljem koguni kolm inimest meie liidus pastoriametis teeninud. Mina alguses ei kõnelenud. Ma olin ka teistest noorem ja rohelisem. Aga siis hakkas ema utsitama, et sa, Ivo, räägi ka midagi! Et räägi viis minutitki. Ma jälle vastu, et mis viis minutit – kui ma juba räägin, siis nii vähe on ka ju imelik! Ema mitmel korral ikka susis ja võtsingi ette. Teemat, mida valmistasin, enam ei mäleta. Mäletan aga seda, kus ma oma mõtet esitades seisin. Ja mäletan kohmetuse tunnet, mis mind valdas, kui mu jutt umbes viie minuti juures otsa sai… Aga algus oli tehtud ja siis olin juba mina ka kõnelejate rivis.
Kas mäletad hetke, mil otsustasid paljude muude valikute seas – minust saab pastor?
Seda kindlat otsustamise hetke ei mäleta. Ma ei tea, kas seda hetke oligi. See oli mul selline omamoodi teadmine nii kaua, kui ma mäletan. Ega see tühjale kohale ilmselt ei tulnud. Isa oli pastoriametis ja see amet oli absoluutselt orgaaniline osa temast. Või siis vastupidi. Ta elas oma pastoritööd hingega. Ja ma ei mäleta mingit negatiivset virinat või kibedust, kui mingeid raskeid olukordi või keerulisi inimesi ette tuli.
Et minust saab pastor, oli mu vastus küsijaile juba enne kooli minekut. Seda vastasin algkoolis ka õpetajale, kui ta küsis. Nõukaajale kohaselt ta „tõlgitses“ selle ümber ja kirjutas klassi tutvustuses minu kohta, et ma tahan saada ajaloolaseks. Gümnaasiumi lõpule tüürides ei olnud mul ka muid mõtteid. Ma maadlesin ainult küsimusega, mida kasulikku edasi õppida, sest ma ei näinud võimalust meie kiriku õppeasutusse teoloogiat õppima minna. Mõtlesin siis, et õpin päästeametnikuks või sotsiaaltöötajaks või noorsootöötajaks ja vaatan siis, mis edasi saab. Siiski, juba gümnaasiumi ajal osalesin pastorite õppeprogrammis Riias. Jäin veel koolis oma reaalklassi matemaatikaga sellepärast jänni. Läks aga nii, et juba aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist olin ma liidus abipastorina tööl. Gümnaasiumi lõpupäevades oli küll üks minu jaoks väga märgiline juhtum. Sõitsin ühel kenal päeval bussiga Haapsalust Tallinnasse. Buss sõitis Tallinnas läbi kesklinna, kuhu oli kerkinud juba uusi kenasid ärihooneid. Nende keskelt läbi sõites valdas mind tungiv soov teha karjääri selles keskkonnas. Õppisin majanduskallakuga reaalklassis, osalesin noorte juristide klubis ja noorte poliitikute koolis. Selles kõiges tundus olevat korraga nii palju võimalusi ja ahvatlevat. Lühikeste minutite jooksul kogesin väga intensiivset vaimset võitlust ja Jumala kõnetust. Mind justkui suunati tegema teadlikku otsust. Teadvustasin loobumist ja enda andmist Jumala kätte, teadmata, milleni ja kuhu see kõik viib. Tegin südames kindla otsuse anda ennast Jumala kätte. Heitlesin ja nutsin seal bussi tagaotsas. Pean seda oma kutsumise päevaks.
Missuguseid ameteid oled pidanud nende 20 aasta sees, mis sa koguduses oled töötanud?
Abipastor, pastor, liidu infosekretär ehk kommunikatsioonitöö juht, liidu noortetöö juht, uniooni noortetöö juht, liidu peasekretär, liidu esimees, pastorite ühenduse sekretär, koguduste rajamise töö juht.
Missugune neist ametitest on sind inimesena enim vorminud?
Ma ei tea, kas seda vormimist saab niimoodi ameti kaupa lahterdada. Need 20 aastat on olnud pidev kujunemise protsess. Ajas kaugemate aastate nüansid ei ole ju enam nii selgelt meeles. Olulisemad isiksuse kujunemise hetked ei ole olnud ka alati otseselt ametiga seotud. Enamasti on igasugune vormumine seotud suhetega, minu suhestumisega teistesse inimestesse.
Muidugi on vastutus see, mis vormib. Esimehe töö on olnud kindlasti teatud mõttes kõige intensiivsem. Inimeste hulk, keda minu olemine ja tegemine puudutab, on suurem. Nii mõnedki minu sammud on määravad ja pöördelised. Samuti on esimehe ametis lisandunud täisajaga ametis olevate kolleegide mõõde, kelle eest ma olen vastutav. Siin on küsimuse all juba mõju suuremale osale inimeste elust, kui see on vabatahtlike koguduseliikmete puhul. Ja samas, mida suurem vastutus, seda rohkemate pühendunud kaaslastega on olnud seda võimalik jagada.
Mais saab viis aastat ajast, mil sinust sai Eesti liidu esimees. Mida pead nende nelja aasta suurimaks sammuks enda töös?
Ma ise pean meie viimaste aastate suurimaks õnnistuseks hulka uusi, sh noori liidu töötajaid. Nende hulgas on piiblitöölisi, kes liiguvad pastoriks saamise teel, tööharujuhte ja muidugi meie liidu peasekretär Virve. Praegu on meil 19 täisajaga töötajat ja seitse neist on liitunud viimase nelja aasta jooksul.
Mis sind innustab kogudusetööd tegema?
Kogudusetöö on üleüldse kõige tähtsam töö maa peal. See innustabki.
Millest koosneb sinu keskmine tavaline tööpäev?
Mul sellist keskmist tavalist päeva ei ole. Esmaspäeviti on meil koguduste liidu kontoris kokkusaamiste päev, juhtkonna nõupidamised, liidu nõukogu ja liidu töötajate koosolekud. Kolmapäeviti on ka vaikimisi nii, et püüame võtmeisikutega ennast liidu keskuses ühele pinnale töötama sättida, et võimaldada koos tegutsemist ja konsulteerimist. Teisipäeviti on mul Tallinna esimese koguduse päev, mis algab kohtumisega kolleegi, pastor Olaviga. Reedeti valmistun peamiselt hingamispäevasteks ülesanneteks. Laupäeviti olen ülesandeis kas Tallinna esimese koguduse juures või külastan mõnd kogudust või sündmust meie liidus. Tavalist päeva iseloomustab see, et vajalikud suhtlemised, konsulteerimised, pöördumised, kohtumised nii näost näkku kui telefonitsi võtavad peamise tähelepanu ja igasugune kirjatöö, sh e-kirjade lugemine ja kirjutamine ning tekstide valmistamine muudkui lükkub ja venib.
Kas oskad esile tuua mõnd üdini erilist tööpäeva?
Eriline võib tööpäev olla ilmselt mitmes mõttes. Omamoodi päevadena tulevad meelde need, kui mõni hingamispäev on saanud täistabamuse. Hommikul minu kord hingamispäevakooli õpetajate tundi juhatada, piiblitunni grupis õpetada, jumalateenistusel jutlustada, pärast jumalateenistust liikmete koosolekut juhatada, õhtusel koosolekul kõneleda ja veel peale seda kõneleda noorteõhtul.
Missugused on suurimad raskused töös pastorina ja kas oled kunagi kaalunud nende tõttu muud ametit?
Kümme aastat tagasi oli minu suur küsimus: mis kasu sellest on, mida ma pastorina teen ja kas sellel on ka mingi mõju? Koguduse inimeste elus ei paistnud suures plaanis midagi muutuvat, koguduse misjonitöö ei tahtnud kuidagi elavneda... Kaalusin, kas on ehk mingi muu valdkond, milles ma võiksin tegutseda tulemuslikumalt. Küsisin Jumalalt, et kui ta soovib, et ma jätkaksin pastoriametis, kas Ta kutsuks mind uuesti, nagu Ta kutsus mind alguses. Ka palusin, et Ta siis ka täpsustaks, mis see on, mida ma teen? Jumal kõnetas mind ja kutsus mind uuesti. Ta tegi seda viisil, mis ei jätnud mulle kahtlust. Ja Ta andis mulle ka täpsustuse, mis see on, mida ma pastorina teen. See oli ADRA moto kaudu – muuta maailma ühe elu haaval. Mitte tahta suuri asju, vaid näha oma tööd inimese kaupa.
Suurim raskus töös pastorina suuremas koguduses on koguduse mobiliseerimine ühiseks missiooniks. Takistavad asjaolud on oskamatus või soovimatus koos töötada ja killustatus.
Iga tööga koguneb pinget ja peavalu. Kuidas hoiad end tervena, kuidas end maandad?
Nii füüsiliselt kui vaimselt tervena püsimiseks pean ikka oluliseks kogu tervisliku eluviisi spektrit: hea toitumine, liikumine, puhkamine, Jumala usaldamine, rõõmus meel jm. Kõige raskem on mul puhkamisega. Ma oskan hästi jokutada, aga puhata mitte nii hästi. Suures plaanis on kenasti – ma tunnen ennast enamasti tervena ja magan hästi.
Millega sooviksid kinnitada noori, kes on salamisi pastoriametist mõelnud, ent kes ei julge veel lõplikku otsust langetada?
On neid, kes mingite olukordade või kutse läbi satuvad kogudusetöösse pikalt ette planeerimata. Aga kui keegi tunnetab pikemat aega kutset ennast suuremalt koguduse tööle pühendada, siis tuleb see kutse proovile panna. Tuleb hoida koguduses pastori ja selliste ülesannete ligi, mida pastorid täidavad. Siis näeb ära, kas see on õige suund.
Võib juhtuda, et proovimise käigus leitakse hoopis mingi teine ala kogudusetöös. Peab kujunema tugev kutsumus Jumalalt. Ja siis tuleb pastoritööks valmistudes õppida. See polegi ainult isikliku otsuse langetamise küsimus – tahan või ei taha. Apostel Paulus julgustas, et kes igatseb ülevaataja ametit koguduses, see igatseb üllast tööd. Samuti julgustas Paulus taotlema innukalt suuremaid vaimuande.
Räägi lühidalt oma viimasest jutlustamisest: millal, kus, teema, kogemus…
Viimati jutlustasin möödunud laupäeval (31.03) Viljandi koguduses. Oli püha õhtusöömaaja jumalateenistus. Ma olin planeerinud jutlustada teemal, mida olin varasemalt läbi mõelnud ja ka jutlustanud. Aga siis, laupäeva hommikul kell pool kuus ärgates olid mu meelel kohe kindlad mõtted, millest tunnetasin, et peab kõnelema. Asusin neid meelel olnud piiblitekste lugema ja mõtteid kirja panema.
Ja siis, midagi muud otsides, juhtusin just selle loo otsa, millest sai minu jutluse rakendusliku osa kandev illustratsioon. Mul endal oli see jutluse sõnum südamel, kogesin Püha Vaimu tugevat suunamist ja mulle tundus, et see kõnetas ka kuulajaid.
In English